Pullerits: Kuidas USAs sõita ameerika raudteel tasuta, ja tundide kaupa?

Sellist vaatepilti polnud ma Moabis veel näinud. (Ja ma ei ole Moabis esimest korda. Ka mitte teist, kolmandat ega neljandat.) Kui sõitsin kolmapäeva hommikul kella kümne ajal oma rendiautoga, ratas salongis (tagumise istmerea seljatoed alla lastud), linnast välja, nägin Archesi ehk looduslike kaarte rahvuspargi väravas, pakun, et ligi sajast autost koosnevat järjekorda. See oli ilmselt midagi sellist, nagu maailmakuulsa Suure kanjoni väravas kuumimatel aegadel.

Paistab, et Moab on kevadhooajaks tõeliselt ellu ärganud.

Jah, on küll. Umbes 18 km Moabist põhjas keerasin maanteelt maha, Willow Springsi liiva-saviteele (fotol ülal paremal Sovereigni radade võrgu parkla, esiplaanil minu rendiauto GMC Terrain). Mäletan hästi, kuidas aastal 2002 sõitsin põnevuse nimel Jeep Grand Cherokeega seda teed pidi Archesi rahvuspargist välja ega kohanud kogu 25-30 km pikkuse teekonna kestel ühtegi sõidukit, hingelistest rääkimata. Aga nüüd! Terve tee äär oli täis suurte autokaravanide ja treileritega puhkajaid-seiklejaid, ka telkijaid. Eks see ole võimalus ööbimiskulude pealt kokku hoida, sest ega Moabis alla 60-70 dollari motellituba küll leia. Sama suurt hinda küsivad odavaima eramajutuse pakkujad. Mul on õnnestunud arvatavasti saada OK RV pargi majake soodsaima hinnaga, mida Moabis võib leida. Nädala eest maksan 235 dollarit.

Plaanis oli tõsine tööpäev. Sest lõpuks oli ka ilm muutumas sõbralikumaks. Hommikust peale siras päike, mis maalis juba varastel tundidel piki Moabi lääneserva kulgeva pika Moab Rimi (fotol vasakul) ehk kaljuserva tumepunaseks. Temperatuuri oli siiski vaid 13 kraadi, kuid ega rohkem vaja olegi, sest rattaga sõites saab kiiresti naha märjaks.

Plaanis oli läbi sõita kõik Klonzo maastikurattaradade võrgustiku rajad. Neid on kokku vähemalt 15, kui mitte rohkemgi. Ja nii üllatav, kui see ka ei paista, siis igaühel on oma eripära, igaüks pakub omamoodi elamust. Neid ei ole mõtet siin kirjeldada, neid peaks igaüks ise järele proovima. Võrgustiku põhjapoolses osas, nagu olin varem välja uurinud, pidi kõige adrenaliiniküllasem olema Wahoo, mille nimi tuleb sellest, et pikad laugete kurvidega laskumised pidid panema vaimustusest hüüdma «Wahoo!».

Aga Wahoo, nagu peagi ilmnes, ei ole sealkandis sugugi pakutavatelt emotsioonidelt rada number üks. Sellest veel põnevam, nagu veendusin, on 1,8 miili pikkune Gravitron (fotol paremal). Algul isegi kahtlesin, kas seda sõitma minna, sest nägin selle raja algul ema-isa kolme nooremas koolieas lapsega, ning mu kõrv püüdis kinni ema üteluse lastele, et Gravitronile nemad ei lähe, sest see on rada tasemelt ekspertidele. Ma ei pea end maastikurattal mingiks asjatundjaks.

Kuid plaan oli ju kõik rajad läbi sõita. Ja kuigi kohe Gravitroni algul oli kaks järsku ning libedat laskumist, mille otsustasin ihuliikmete säästmiseks jalgsi läbida, siis edasine oli puhas nauding – koos väikse närvikõdiga. Erinevalt Wahoost, kus rada oli küll kiire, aga laugete ja suhteliselt ohutute kurvidega, pakkus Gravitron lisaks kiirusele närvipinget, sest sageli läks rada suurte kivide vahelt ning üle teravate paari meetri kõrguste nukkide ning pööras pimedate kurvide taha, kus ei näinud, mis ees ootab. Ning paraku tuleb ka nentida, et suur roll on siinkandis mängida päikesel. Wahool sõites kadus päike pilvede taha ning tagatipuks hakkas taevast ka raheterasid alla pillama, kuid selleks ajaks, mil siirdusin Gravitronile, tuli päike taas välja ning andis emotsioonidele kohe mitu olulist pügalat juurde.

Klonzo ülemise rajasüsteemi (fotol vasakul Dunestone'i rada) kokku ligi 22 km läbimiseks kulus koos peatuste, pildistamiste ja GoPro kaameraga filmimistega kaks ja kolmveerand tundi. Võtsin nimme hästi rahulikult, sest teadsin, et tööpäev tuleb pikk. Liiati pidin lühikeste käistega rattasärgi asemel ajama selga higistama ajava pikkade varrukatega dressipluusi, sest tundsin, kuidas päike hakkab Eestimaa talvega valgeks muutunud käsivarsi kõrvetama. (Õhtul ostsin päiksekaitsekreemi.)

Klonzo uuema, lõunapoolse võrgustiku hitiks on Roller Coaster ehk eestpäraselt ameerika raudtee. Enne seda läbisin sellised rajad, nagu Hotdog (pole aimugi, miks selline nimi) ja Houdini, mis osutus Klonzo süsteemis kõige tüütumaks, sest 1,8 km kulgeb mööda astangulist slickrocki, mille vahedes on rohkelt liiva, ja tagatipuks tuleb kaks kolmandikku distantsist pidevalt üles ronida – see loksutamine ja pressimine ei pakkunud midagi peale pingutuse.

Roller Coaster (fotol paremal) on täpselt see, mida nimigi ütleb. See on erkpunasele lainetavale liivasavipinnasele kujundatud ameerika raudtee, ohutuse nimel ühesuunaline rada. Seal saad, kui vähegi julged, kohati väga suure hoo, mis kannab enamasti laskumiselt kohe järgneva tõusu tippu, et sealt söösta siis uuele laskumisele. Lisaks palju pöördeid. Ebameeldiv üllatus ootas aga raja lõpus.

Märkasin, et olin ära kaotanud rattakompuutri. Ilma selleta saab ka muidugi sõita, aga ikka on huvitav silmanurgast jälgida, kui suur on kiirus, kui palju on päeva jooksul juba sõidetud, kui pikk on sõiduaeg kokku jne. Olin sõites tajunud, et miski justkui lendas maha, ent ei saanud aru, mis. Nüüd tuli üles leida too koht, kus olin seda tajunud. Sõitsin siis tagasi – õnneks ei saa rattarajal vastassuunas sõitmise eest trahvi – ning leidsingi omast arust õige koha üles. Kuid kompuutrit maas ei märganud. Siis heitsin pilgu veidi kaugemale ning silmasin, et miski päikse käes läigib. Arvasin, et küllap see on mõni kivi. Astusin lähemale – kompuuter! Päev päästetud.

Tegelikult on enamik Klonzo võrgustiku radadest (fotol vasakul Midway rada) vähemal või rohkemal määral nagu ameerika raudteed. Ainult selle erinevusega, et nendel sõitmise eest ei pea maksma ja rool on sinu, mitte lollikindla automaatika käes.

Ühtekokku veetsin Klonzo radadel viis tundi ja kümme minutit ning läbisin selle ajaga ligi 36 km. Kuid kell oli alles pool neli ja päike veel kõrgel, mis tähendab, et vara oli tööpäev lõppenuks lugeda. Eilsest olid jäänud sõitmata mitu Moab Brandsi võrgustiku rada ning nüüd tuli see võlgnevus tasa teha. Ent mul polnud aimugi, mida see kõik kaasa toob.

Sõitsin autoga kümmekond kilomeetrit Moabi suunas tagasi, parkisin masina suurde parklasse, kus oli teiste ratturite sõidukeid vähemalt 30 juba ees – nagu ütlesin, Moab on ellu ärganud (kevad, kui ilmad ei ole veel suviselt lämmatavad, on siin tipphooaeg) –, ning siirdusin rajale nimega EZ, mis tuleb sõnast easy, kerge, et sõita lõuna suunas, kus pidid asuma võrgustiku pöörasemad rajad. Olin sõitnud vähem kui kilomeetri, kui tuli langusega parempööre üle kivide ja nende vahelt (fotol ülal paremal). Esiratas takerus ühe kivi taha ning loomulikult viskas see mind sadulast maha. Niisiis: esimene kukkumine kirjas. Ja rajal nimega Kerge! Parem põlv läks marraskile ja verd hakkas veidi immitsema, kuid valu polnud – mis muud kui edasi. Pärast seda, tunnistan, et võtsin asja veidi rahulikumalt. Aga järgnevad rajad sundisid selle äparduse ja ka pealesunnitud rahulikkuse unustama.

Kõigepealt Bar B. See rada viis algul kõrgendikule, kust avanes ilus vaade Sevenmile kanjoni lõunaharule ning taamal lumistele La Sali mägedele (fotol vasakul). Aga laskumine sellelt viis üle suurte ja kõrgete servadega liivakivitükkide ja -mügarike, lisaks oli kalle suur – rattaradade kaardil, mida kasutan, on see koht märgitud tähega D, difficult ehk raske –, mistõttu ainus arukas otsus sai olla ratast mitu head minutit käe kõrval lükata. Mu sihtpunkt oli rada nimega Killer B.

Tapjaraja esimesed 300-400 meetrit mööda lahtise kiviklibuga kaetud kallakut tulin ilusasti sadulas alla. Aga ega ma end petnud: teadsin, et see pole õige Killer B, et see on vaid juurdepääsurada sellele. Õige Killer B laskumise harjal jätsin ratta kivi najale (fotol paremal) ning läksin jalgsi uudistama. Njah, see peab ikka olema hulljulge või ülikogenud, kes nii järsust ja lisaks pööretega mäest alla söandab sõita. Ma pole küll jäljekütt, kuid värskeid rattajägi ma seal, erinevalt kõikidest muudest päeva jooksul läbitud kohtadest, küll ei märganud.

Tagasitee tõmbas aga närve pingule. Kasutasin 1,1 miili pikkust rada Long Branch (fotol vasakul kuskil kivide vahel). Ma ei olnud kaarti liiga põhjalikult uurinud, aga hiljem avastasin, et seegi rada on tähistatud D-ga. Ja õigustatult. Endale üllatuseks, mis seal salata, avastasin, et julgen alla sõita kohtadest, kust neli aastat tagasi Moabis rattaga seiklemas käies ei oleks mul tekkinud isegi mõtet alla sõita. Järskude astangute rägastikus allapoole manööverdamine, kui kasutada kainet mõistust, mitte hulljulgusega üle pakkuda, tuli enda hinnangul ootamatult hästi välja. Aga hoopis teine asi on sõita seesugustest kohtadest üles. Võimatu. Ja Long Branch läks kahjuks rohkem üles kui alla. Mis tähendab, et palju, liigagi palju tuli ratast käe kõrval tõugata. Kuid aeg muudkui jooksis.

Need olid vägagi pikad 1,1 miili. Olukorra tegi närviliseks see, et ees ootas veel teinegi kuulduste järgi umbes samasugune, kuid kolm korda pikem rada – liiati kurjakuulutava nimega: Deadman’s Ridge. Tagatipuks laskus päike üha madalamale, mis vaid süvendas ärevust, sest kuskilt mälusopist tuli meelde kunagi loetu, et Deadman’s Ridge (fotol all paremal) ei ole kindlasti see koht, kuhu sa tahaksid pimedasse jääda, aga nii mitmedki on jäänud, sest raskuse ja keerukuse tõttu venivad nood 3,4 miili ääretult pikaks.

Ähvardav pimedus paneb muidugi tegutsema. Siis võtad end kokku. Sõidad alla sealt, kust muidu parema meelega võib-olla ei sõidaks, ja pressid üles sealt, kus parema meelega roniks sadulast ja säästaks ratast lükates energiat. Teisalt lihvivad sellised pingeolukorrad jällegi rattasõiduoskusi.

Ühtekokku tegin õhtupoolikul 18 km pikkuse ringi. Selleks kulus ligi kaks ja kolmveerand tundi. Tõsi, selle aja sisse jäi vähemalt kümneminutiline looduspeatus Sevenmile kanjoni serval, aga isegi kaks ja pool tundi 18 km peale näitab, millise raskusastmega radadega oli tegemist. Peamine: sain valgega tulema ja rohkem ei kukkunud.

Ühtekokku veetsin esimesel täispikal tööpäeval rattaradadel mõned minutid vähem kui kaheksa tundi. Kompuuter luges läbitud kilometraažiks 54,8 ja näitas puhast sõiduaega 5:27. Selle eest premeerisin end õhtul Moabis korraliku hiina roaga.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits