neljapäev, märts 31, 2016

Pullerits: Kuidas USAs sõita ameerika raudteel tasuta, ja tundide kaupa?

Sellist vaatepilti polnud ma Moabis veel näinud. (Ja ma ei ole Moabis esimest korda. Ka mitte teist, kolmandat ega neljandat.) Kui sõitsin kolmapäeva hommikul kella kümne ajal oma rendiautoga, ratas salongis (tagumise istmerea seljatoed alla lastud), linnast välja, nägin Archesi ehk looduslike kaarte rahvuspargi väravas, pakun, et ligi sajast autost koosnevat järjekorda. See oli ilmselt midagi sellist, nagu maailmakuulsa Suure kanjoni väravas kuumimatel aegadel.

Paistab, et Moab on kevadhooajaks tõeliselt ellu ärganud.

Jah, on küll. Umbes 18 km Moabist põhjas keerasin maanteelt maha, Willow Springsi liiva-saviteele (fotol ülal paremal Sovereigni radade võrgu parkla, esiplaanil minu rendiauto GMC Terrain). Mäletan hästi, kuidas aastal 2002 sõitsin põnevuse nimel Jeep Grand Cherokeega seda teed pidi Archesi rahvuspargist välja ega kohanud kogu 25-30 km pikkuse teekonna kestel ühtegi sõidukit, hingelistest rääkimata. Aga nüüd! Terve tee äär oli täis suurte autokaravanide ja treileritega puhkajaid-seiklejaid, ka telkijaid. Eks see ole võimalus ööbimiskulude pealt kokku hoida, sest ega Moabis alla 60-70 dollari motellituba küll leia. Sama suurt hinda küsivad odavaima eramajutuse pakkujad. Mul on õnnestunud arvatavasti saada OK RV pargi majake soodsaima hinnaga, mida Moabis võib leida. Nädala eest maksan 235 dollarit.

Plaanis oli tõsine tööpäev. Sest lõpuks oli ka ilm muutumas sõbralikumaks. Hommikust peale siras päike, mis maalis juba varastel tundidel piki Moabi lääneserva kulgeva pika Moab Rimi (fotol vasakul) ehk kaljuserva tumepunaseks. Temperatuuri oli siiski vaid 13 kraadi, kuid ega rohkem vaja olegi, sest rattaga sõites saab kiiresti naha märjaks.

Plaanis oli läbi sõita kõik Klonzo maastikurattaradade võrgustiku rajad. Neid on kokku vähemalt 15, kui mitte rohkemgi. Ja nii üllatav, kui see ka ei paista, siis igaühel on oma eripära, igaüks pakub omamoodi elamust. Neid ei ole mõtet siin kirjeldada, neid peaks igaüks ise järele proovima. Võrgustiku põhjapoolses osas, nagu olin varem välja uurinud, pidi kõige adrenaliiniküllasem olema Wahoo, mille nimi tuleb sellest, et pikad laugete kurvidega laskumised pidid panema vaimustusest hüüdma «Wahoo!».

Aga Wahoo, nagu peagi ilmnes, ei ole sealkandis sugugi pakutavatelt emotsioonidelt rada number üks. Sellest veel põnevam, nagu veendusin, on 1,8 miili pikkune Gravitron (fotol paremal). Algul isegi kahtlesin, kas seda sõitma minna, sest nägin selle raja algul ema-isa kolme nooremas koolieas lapsega, ning mu kõrv püüdis kinni ema üteluse lastele, et Gravitronile nemad ei lähe, sest see on rada tasemelt ekspertidele. Ma ei pea end maastikurattal mingiks asjatundjaks.

Kuid plaan oli ju kõik rajad läbi sõita. Ja kuigi kohe Gravitroni algul oli kaks järsku ning libedat laskumist, mille otsustasin ihuliikmete säästmiseks jalgsi läbida, siis edasine oli puhas nauding – koos väikse närvikõdiga. Erinevalt Wahoost, kus rada oli küll kiire, aga laugete ja suhteliselt ohutute kurvidega, pakkus Gravitron lisaks kiirusele närvipinget, sest sageli läks rada suurte kivide vahelt ning üle teravate paari meetri kõrguste nukkide ning pööras pimedate kurvide taha, kus ei näinud, mis ees ootab. Ning paraku tuleb ka nentida, et suur roll on siinkandis mängida päikesel. Wahool sõites kadus päike pilvede taha ning tagatipuks hakkas taevast ka raheterasid alla pillama, kuid selleks ajaks, mil siirdusin Gravitronile, tuli päike taas välja ning andis emotsioonidele kohe mitu olulist pügalat juurde.

Klonzo ülemise rajasüsteemi (fotol vasakul Dunestone'i rada) kokku ligi 22 km läbimiseks kulus koos peatuste, pildistamiste ja GoPro kaameraga filmimistega kaks ja kolmveerand tundi. Võtsin nimme hästi rahulikult, sest teadsin, et tööpäev tuleb pikk. Liiati pidin lühikeste käistega rattasärgi asemel ajama selga higistama ajava pikkade varrukatega dressipluusi, sest tundsin, kuidas päike hakkab Eestimaa talvega valgeks muutunud käsivarsi kõrvetama. (Õhtul ostsin päiksekaitsekreemi.)

Klonzo uuema, lõunapoolse võrgustiku hitiks on Roller Coaster ehk eestpäraselt ameerika raudtee. Enne seda läbisin sellised rajad, nagu Hotdog (pole aimugi, miks selline nimi) ja Houdini, mis osutus Klonzo süsteemis kõige tüütumaks, sest 1,8 km kulgeb mööda astangulist slickrocki, mille vahedes on rohkelt liiva, ja tagatipuks tuleb kaks kolmandikku distantsist pidevalt üles ronida – see loksutamine ja pressimine ei pakkunud midagi peale pingutuse.

Roller Coaster (fotol paremal) on täpselt see, mida nimigi ütleb. See on erkpunasele lainetavale liivasavipinnasele kujundatud ameerika raudtee, ohutuse nimel ühesuunaline rada. Seal saad, kui vähegi julged, kohati väga suure hoo, mis kannab enamasti laskumiselt kohe järgneva tõusu tippu, et sealt söösta siis uuele laskumisele. Lisaks palju pöördeid. Ebameeldiv üllatus ootas aga raja lõpus.

Märkasin, et olin ära kaotanud rattakompuutri. Ilma selleta saab ka muidugi sõita, aga ikka on huvitav silmanurgast jälgida, kui suur on kiirus, kui palju on päeva jooksul juba sõidetud, kui pikk on sõiduaeg kokku jne. Olin sõites tajunud, et miski justkui lendas maha, ent ei saanud aru, mis. Nüüd tuli üles leida too koht, kus olin seda tajunud. Sõitsin siis tagasi – õnneks ei saa rattarajal vastassuunas sõitmise eest trahvi – ning leidsingi omast arust õige koha üles. Kuid kompuutrit maas ei märganud. Siis heitsin pilgu veidi kaugemale ning silmasin, et miski päikse käes läigib. Arvasin, et küllap see on mõni kivi. Astusin lähemale – kompuuter! Päev päästetud.

Tegelikult on enamik Klonzo võrgustiku radadest (fotol vasakul Midway rada) vähemal või rohkemal määral nagu ameerika raudteed. Ainult selle erinevusega, et nendel sõitmise eest ei pea maksma ja rool on sinu, mitte lollikindla automaatika käes.

Ühtekokku veetsin Klonzo radadel viis tundi ja kümme minutit ning läbisin selle ajaga ligi 36 km. Kuid kell oli alles pool neli ja päike veel kõrgel, mis tähendab, et vara oli tööpäev lõppenuks lugeda. Eilsest olid jäänud sõitmata mitu Moab Brandsi võrgustiku rada ning nüüd tuli see võlgnevus tasa teha. Ent mul polnud aimugi, mida see kõik kaasa toob.

Sõitsin autoga kümmekond kilomeetrit Moabi suunas tagasi, parkisin masina suurde parklasse, kus oli teiste ratturite sõidukeid vähemalt 30 juba ees – nagu ütlesin, Moab on ellu ärganud (kevad, kui ilmad ei ole veel suviselt lämmatavad, on siin tipphooaeg) –, ning siirdusin rajale nimega EZ, mis tuleb sõnast easy, kerge, et sõita lõuna suunas, kus pidid asuma võrgustiku pöörasemad rajad. Olin sõitnud vähem kui kilomeetri, kui tuli langusega parempööre üle kivide ja nende vahelt (fotol ülal paremal). Esiratas takerus ühe kivi taha ning loomulikult viskas see mind sadulast maha. Niisiis: esimene kukkumine kirjas. Ja rajal nimega Kerge! Parem põlv läks marraskile ja verd hakkas veidi immitsema, kuid valu polnud – mis muud kui edasi. Pärast seda, tunnistan, et võtsin asja veidi rahulikumalt. Aga järgnevad rajad sundisid selle äparduse ja ka pealesunnitud rahulikkuse unustama.

Kõigepealt Bar B. See rada viis algul kõrgendikule, kust avanes ilus vaade Sevenmile kanjoni lõunaharule ning taamal lumistele La Sali mägedele (fotol vasakul). Aga laskumine sellelt viis üle suurte ja kõrgete servadega liivakivitükkide ja -mügarike, lisaks oli kalle suur – rattaradade kaardil, mida kasutan, on see koht märgitud tähega D, difficult ehk raske –, mistõttu ainus arukas otsus sai olla ratast mitu head minutit käe kõrval lükata. Mu sihtpunkt oli rada nimega Killer B.

Tapjaraja esimesed 300-400 meetrit mööda lahtise kiviklibuga kaetud kallakut tulin ilusasti sadulas alla. Aga ega ma end petnud: teadsin, et see pole õige Killer B, et see on vaid juurdepääsurada sellele. Õige Killer B laskumise harjal jätsin ratta kivi najale (fotol paremal) ning läksin jalgsi uudistama. Njah, see peab ikka olema hulljulge või ülikogenud, kes nii järsust ja lisaks pööretega mäest alla söandab sõita. Ma pole küll jäljekütt, kuid värskeid rattajägi ma seal, erinevalt kõikidest muudest päeva jooksul läbitud kohtadest, küll ei märganud.

Tagasitee tõmbas aga närve pingule. Kasutasin 1,1 miili pikkust rada Long Branch (fotol vasakul kuskil kivide vahel). Ma ei olnud kaarti liiga põhjalikult uurinud, aga hiljem avastasin, et seegi rada on tähistatud D-ga. Ja õigustatult. Endale üllatuseks, mis seal salata, avastasin, et julgen alla sõita kohtadest, kust neli aastat tagasi Moabis rattaga seiklemas käies ei oleks mul tekkinud isegi mõtet alla sõita. Järskude astangute rägastikus allapoole manööverdamine, kui kasutada kainet mõistust, mitte hulljulgusega üle pakkuda, tuli enda hinnangul ootamatult hästi välja. Aga hoopis teine asi on sõita seesugustest kohtadest üles. Võimatu. Ja Long Branch läks kahjuks rohkem üles kui alla. Mis tähendab, et palju, liigagi palju tuli ratast käe kõrval tõugata. Kuid aeg muudkui jooksis.

Need olid vägagi pikad 1,1 miili. Olukorra tegi närviliseks see, et ees ootas veel teinegi kuulduste järgi umbes samasugune, kuid kolm korda pikem rada – liiati kurjakuulutava nimega: Deadman’s Ridge. Tagatipuks laskus päike üha madalamale, mis vaid süvendas ärevust, sest kuskilt mälusopist tuli meelde kunagi loetu, et Deadman’s Ridge (fotol all paremal) ei ole kindlasti see koht, kuhu sa tahaksid pimedasse jääda, aga nii mitmedki on jäänud, sest raskuse ja keerukuse tõttu venivad nood 3,4 miili ääretult pikaks.

Ähvardav pimedus paneb muidugi tegutsema. Siis võtad end kokku. Sõidad alla sealt, kust muidu parema meelega võib-olla ei sõidaks, ja pressid üles sealt, kus parema meelega roniks sadulast ja säästaks ratast lükates energiat. Teisalt lihvivad sellised pingeolukorrad jällegi rattasõiduoskusi.

Ühtekokku tegin õhtupoolikul 18 km pikkuse ringi. Selleks kulus ligi kaks ja kolmveerand tundi. Tõsi, selle aja sisse jäi vähemalt kümneminutiline looduspeatus Sevenmile kanjoni serval, aga isegi kaks ja pool tundi 18 km peale näitab, millise raskusastmega radadega oli tegemist. Peamine: sain valgega tulema ja rohkem ei kukkunud.

Ühtekokku veetsin esimesel täispikal tööpäeval rattaradadel mõned minutid vähem kui kaheksa tundi. Kompuuter luges läbitud kilometraažiks 54,8 ja näitas puhast sõiduaega 5:27. Selle eest premeerisin end õhtul Moabis korraliku hiina roaga.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits

14 Kommentaarid:

At 11:34, Anonymous Anonüümne said...

Kas on ka näha 26 tolliseid rattaid ja v-piduritega?

 
At 12:11, Anonymous Anonüümne said...

Ainult tsainik paneb ratta maha hammakad ja käikarid allapoole :-(

 
At 12:55, Anonymous Filoloog Mirjam said...

Tšainik, "ainult tšainik", kallis sõber.
Austagem emakeelt ja tema väljendusrikkust!

 
At 14:10, Anonymous Anonüümne said...

ütleme siis t. kannu asemel karvajalg,jah mina ei pane ka kunagi ratast vale poolega külili ,see näitab blogija taset.Ausalt öeldes ma ei läheks sinna ka siis ,kui sõit välja tehakse, no ei huvita ja ma ei ole kade.

 
At 16:06, Anonymous Anonüümne said...

Pilt nr 6. Neiul on kahe vedruga ratas. Kas sellisel maastikul Pullerits täiendavast vedrust puudust ei tunne?

Kes on salapärane Pulleritsu reisikaaslane?

 
At 16:17, Anonymous Anonüümne said...

Äkki Mirjam?

 
At 17:05, Blogger Priit Pullerits said...

11:34 - ei tegele teiste rataste uurimisega, see ei anna mitte midagi. Aga seni ei ole küll kedagi näinud, kes oleks hüüdnud, et hei, mul 26-tollised ja v-pidurid ka! Eile Moab Brandsi radade parklas, kus oli palju rahvast, jäid küll silma ainult topeltvedrustusega rattad.

16:06 - ei tunne sellest puudust. Võiks isegi öelda, et just tänu tavalisele rattale tunnen siinset maastikku kogu oma ihuga palju ehedamalt ja vahetumalt. Mis mõte on sõita topeltvedrustusega rattaga siin, mis kõik kumerused ära triigib? Siis mine maanteele sõitma, kui lõgistada ei taha ja see nii vastukarva on.

Ei ole mingit reisikaaslast. Eilne kellegi viide sellele, et auto kõrvaliste on hästi ette lükatud, vääriks "Mis? Kus? Millal?" küsimust. Niisiis, arvake ära, miks!

12:11 - ärge minge lolliks! Ärge üle mõelge. Ja rahunege maha. Mitte midagi ei juhtunud, ratas jäi pärast kukkumist terveks.

Ent õhus on jätkuvalt ka küsimus, et kes siis ikkagi selle sõidu kinni maksis. Vastus, et need on mul kogutud punktide eest saadud, on vale. Liiati ei anna Finnair punkte, mitte ainsatki, kui sul on priipilet. Eks see ole raske küsimus, pärjatud uurivajakirjanik Piret Reiljan Äripäevast ei ole julgenud seda puudutadagi, sest siin on ikka vaja iseseisvat reporteritööd ja uurimistööd teha, mitte niisama ei jookse kõik sülle.

 
At 22:28, Anonymous Doktor Vatson-son said...

Eesti Energia maksis lennu kinni.

No et uuriv ajakirjanik nigu muuseas justkui süütul rattaretkel, ainult, aga uuriks välja, milliste õliste kivide all kõik need billioonid ja billioonid Eesti rahva tuleviku rahavoogu peidus on. Ja ütleks seda - loomulikult väärika tasu eest - ka praegusele juhtkonnale.
Pihtas, põhjas?

 
At 04:59, Blogger Priit Pullerits said...

Ei, täitsa möödas.

 
At 11:34, Blogger Gege Dai said...

JIANBIN0704
adidas wings
iphone case uk
coach outlet
ralph lauren uk
ray ban sunglasses
christian louboutin online
air max 90
louis vuitton pas cher
fitflop clearance
links of london
beats by dr dre
jordan shoes 2015
calvin klein underwear
prada outlet online
beats by dre
swarovski crystal
replica watches
coach outlet
ray-ban sunglasses
ferragamo shoes
michael kors handbags
ralph lauren polo shirts
futbol baratas
fitflops sale
michael kors handbags
juicy couture tracksuit
lululemon outlet
asics
kate spade handbags
air max 2015
longchamp outlet online
tiffany and co
polo ralph lauren
ferragamo shoes

 
At 11:09, Blogger rokn elbeet said...

اليك خدمات منزلية متقدمة تساعدنا علي الارتقاء بشركة ركن البيت في مدينة الدمام من خلال اعمالها المتميزة التي تقدمها في مجال النظافة والقضاء علي الحشرات فخدماتنا متنوعة مثل شركة تنظيف بالدمام التي تكون متخصصة في اعمال النظافة العامة التي تتمثل في المنشأت الكبيرة والصغيرة بجميع انواع واليك خدمة متميزة ايضا وهي شركة تنظيف فلل بالدمام التي تكون لديها كل الامكانيات المثالية التي تساعدنا في تنفيذ خدمات نظافة الفلل المستعملة والمفروشة بواسطة فريق فني لديه كل الامكانيات التي تساعده في تقديم ذلك ولديك خدمة ايضا نظافة الشقق بواسطة شركة تنظيف شقق بالدمام وعمل التنظيف اللازم لها بواسطة فريق لديه اعمال التميز والتنفيذ في تقديم الخدمات المخصصة في اعمال النظافة واليك خدمة مثالية نقدمها في القضاء علي الحشرات الصغيرة بواسطة مبيدات طبيعة تساعدنا في ذلك فتعاملك مع شركة مكافحة حشرات بالدمام لديها امكانيات متميزة تساعدك علي ان تخلصك من الحشرات لان تجد كل ذلك الا من خلال ركن البيت التي لديها كل الامكانيات في البحث عن شركة رش مبيدات بالدمام التي تقوم بالرش بواسطة فني مختص معه الادوات اللازمة للقيام بذلك وعطائك الضمانات اللازمة علي ذلك واليك خدمة نقل اثاث منزلية تساعدك في الوصول الي مكانك الجديد بواسطة شركة نقل اثاث بالدمام التي لديها كل الامكانيات والسيارات التي تساعدك علي تحقيق ذلك

 
At 05:23, Blogger raybanoutlet001 said...

michael kors outlet online
cheap jordan shoes
adidas superstar
oakley sunglasses
kobe shoes
skechers outlet
cheap tiffanys
huarache shoes
nike roshe run

 
At 03:22, Blogger 姚嘉 said...

michael kors outlet
oakley sunglasses wholesale
basketball shoes
under armour shoes
birkenstocks
michael kors handbags wholesale
north face uk
coach
reebok outlet
texans jerseys

 
At 05:06, Blogger Jomana Yosef said...

http://mchaabaty.com/factory/
http://mchaabaty.com/new/
http://mchaabaty.com/marble/
https://decor-ksa.com/

 

Postita kommentaar

<< Esileht