Pullerits: Millepärast ma Eestist lahkusin?

LISATUD UUSI OLUSTIKKU NÄITAVAID FOTOSID.
Umbes kahekümnendate keskpaika jõudnud noormees takseeris Göteborgi lennujaamas suurt Classicu kirjadega pappkasti mu kärul ja küsis, mida ma vean. Ta pakkus, et kastis on hiigelsuur teler.

No milleks vedada lennukiga telerit ühest riigist teise? Ütlesin, et kastis on maastikuratas. Ja lisasin, et eks näis, mis edasi saab, kas lennufirma hakkab mult raha lisaks küsima.

Eelluure, mida mu vend juba sügisel teostas, ütles, et ega vist hakka. Vähemalt nii oli lennukompanii esindaja talle telefonis kinnitanud. Trikk oli selles, et panin rattakasti lisaks Trekile ka palju muud kraami, alates New Balance’i tossudest ja lõpetades magamiskotiga. Seega oli rattakast mu ainus äraantav pagas, ja kui see mahub ettenähtud 23 kilo piiresse, poleks ju põhjust raha juurde küsida.

Noormees rääkis, et tema oli käinud eelmisel talvel Šveitsis suusatamas ja siis oli lennukompanii tema suuskade eest küsinud küll koheselt 150 eurot pealekauba. Aga ta lisas kibeda muigega, et too oli ju šveitslaste lennukompanii. Minu kompanii oli British Airways.

Check-ini töötaja palge ette astudes haarasin jalamaid initsiatiivi ja ütlesin, et jah, selles kastis on ratas, aga see on minu ainus äraantav pagas. Ta ei teadnudki, mida selles olukorras teha. Helistas ülemustele. Rõhutasin talle veel kõne ajalgi, et see kast on mu ainus äraantav pagas. Lõpuks tuli kinnitus: tõepoolest, ma ei pea midagi lisaks maksma. Kasti ei pandud isegi kaalu peale. Nii sain sellega lennata rahulikult Londonisse.

Londonis ootas aga uus kadalipp. Kuna järgnev lend pidi viima üle Atlandi ookeani ja Ameerika Los Angelesse, tuli teha American Airlinesi check-in. Seal küsis töötaja, mis on mu lõpp-peatus. Vastasin, et Las Vegas. Mis ma Las Vegases teen? Vastasin, et mitte midagi, sõidan sealt edasi Utah’sse Moabi mägirattaga sõitma. Kui kauaks ma Ameerikasse jään, järgnes küsimus. Vastasin, et kolmeks nädalaks. Check-ini töötaja imestas, kas veedan kõik need kolm nädalat tõepoolest Moabis. Vastasin, et loomulikult. Sel juhul palus ta mul näidata majutuspaikade broneeringuid. Võtsin välja e-kirja väljatrüki, mille Moabi OK RV campgroundi esindaja oli mulle saatnud. Olin seal broneerinud endale väikse majakese. Check-ini töötaja vaatas broneeringut ja veendus, et kõik on õige, ning ulatas mulle kahe järgmise lennu pardakaardid. Selgus, et olin esimene maastikurattur, keda ta oli oma töökarjääri jooksul kohanud.

Lend Londonist Los Angelesse kestis 10 tundi ja 20 minutit. Selle aja jooksul jõudsin ära vaadata nii Leonardo di Caprio filmi «Mees, kes jäi ellu» kui Cate Blanchetti «Caroli». Lugemisest hoidusin nimme, et vaim saaks puhata. Kaks korda tegin siiski arvutile males pähe.

Los Angeleses ootas järgmine kadalipp. Ameeriklased on nüüd piirile seadnud kioskid, kus saab ise piirikontrolli ära teha. Aga selle kioski mõttest ei saanud ma küll absoluutselt aru. Tollideklaratsiooni, mida kiosk samuti nõudis, olin juba lennukis tavapärasel moel paberil täitnud, liiati ei saanud kiosk hakkama minu sõrmejälgede salvestamisega. Viis korda pidin proovima. Sellegipoolest tuli nii mul kui kõigil teistel, kes kioskiga tegemist tegid, läbida ka tavapärane piirikontroll, kus ametimees uuris passi ja võttis sõrmejäljed ning lasi kaamerasse vaadata (ka seda, muide, oli teinud kiosk).

Oma suureks rõõmuks leidsin pagasikarusselli kaugemast otsast sinna käruga toimetatuna enda jalgrattakasti. See püsis vapralt ühes tükis, kuigi muljumise jälgi oli selgelt näha. Pidin kasti tollist läbi toimetama ja siis taas ära andma.

Las Vegase lendu, mis iseenesest kestis vaevalt tunni, tuli Los Angeleses oodata ligi viis tundi. Päev venis hirmus pikaks. Uni murdis ikka jõuga. Aga Las Vegases, kuhu rattakast tuli ilusasti tavalise pakilindi peal, pidin selle tassima rendiautokeskuse bussi. Lisaks rattakastile olid mul spordikott, sülearvuti kott paljude Moabi rattaradade ja džiibiteede raamatutega ning fotokott. Ühed ameeriklased märkasid rattakastil silti Hawaii Express ning küsisid, kas lähen surfama. Ütlesin, et vaevalt Nevada kõrbes selleks võimalusi leidub. Ega leidu tõepoolest, soostusid nad.

Alamo autorendifirmas hakkas umbes 60-aastane meestöötaja mulle kohe sõiduki upgrade’imist pakkuma. Olin broneerinud maasturi. Tema aga ütles, et näe, sul on suur kast, sa võiks ikka võtta minivani. Ütlesin seepeale, et ma ei taha olla bussijuht. Siis pakkus ta mulle – ise näis ta seda pidavat suurepäraseks ideeks –, et võtku ma kastiga auto. Ütlesin, et ma ei taha ka veoautojuht olla. Tema jälle väitis, et ega mu rattakast tavalisse maasturisse ära mahu. Väitsin, et mahub küll, kui lasen tagumise rea seljatoed alla. Selle peale kostis tema, et ta ei ole kindel, kas kõigil autodel seljatugi alla käib, ning pakkus mulle hiidmaasturit, midagi Chevy Tahoe tüüpi. Selle peale kostsin, et jääme siiski minu esialgse valiku juurde. Mis peale ta hakkas mulle erinevaid lisakindlustusi müüma, kuigi mul oli nagunii tehtud täiskindlustus. Lõpuks kaotasin seal niiviisi vaat et 20 minutit kallist uneaega, enne kui GMC Terraini (fotol ülal vasakul) kätte sain. Täpselt sama marki auto, millega tegime neli kevadet tagasi Jaanus Laidveega dessandi Moabi, ainult et tookordse lumivalge asemel sedapuhku süsimust.

Kui viimaks El Cortezi hotelli (pildil paremal) juurde jõudsin ning seal parkimismaja üles leidsin ja oma viienda korruse toa kätte sain – minuvanune retseptsioonitöötaja ei teadnud, mis on Estonia ja kus see asub ning kuidas see üleüldse kirjutatakse –, oli kell kohaliku aja järgi juba peaaegu kaks öösel ehk hakkas Eesti aja järgi lähenema keskpäevale. Ja ma olin Moabist ikka veel ligi 700 km kaugusel.

Esmaspäevane sõit Moabi algul mööda 15. osariikidevahelist kiirteed põhja poole ja siis mööda 70. kiirteed ida suunas võttis koos söögipeatusega Mesquite’is, tankimispeatusega poolel teel ning kahe väikse puhkepausiga seitse ja pool tundi. Õhtupoolik oli juba käes, kui Moabi sisse sõitsin. OK RV pargi meestöötaja tundis mu ära, kui tuletasin talle meelde, et olin siin ka neli aastat tagasi. Ta näitas välja siirast heameelt, et olen tagasi. Ja ulatas mulle majakese number 4 (alumisel fotol) võtme.

Esimese asjana hakkasin ratast pakist lahti võtma ja siis kokku monteerima. Sain hakkama. Ainult üks kahest hodomeetrist, see, mis miile loeb – siin ju kaugused miilides –, ei hakanud tööle. Tuleb homme rattapoes uurida, milles asi. Üritasin isegi, et lähen ja teen rattaristsed ära, aga kui autoga, ratas pagasiruumis, suurele teele jõudsin, nägin, et pöörase tuule kokkuaetud pilved on teinud nähtavuse juba hämaraks ning selle asemel läksin toidupoodi. Tosin pudelit Miller High Life’i sain näiteks seitsme ja poole dollariga. Peaaegu sama palju maksis China Cafest õhtuks ostetud kolmeosaline combo-roog, mida oli nii palju, et pool jääb hommikusöögiks.

Homme läheb loodetavasti actioniks. Kuigi pilvine ja tuuline maruilm pidavat kestma veel kolmapäevani. Kurat!

Foto 1: Vaade Las Vegasele El Cortezi hotelli lahtiselt rõdult, keskel Stratosphere Tower. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Osariikidevaheline 15. maantee Arizona osariigi loodenurgas Virgini jõe oru kanjonis. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vaade Utah's San Rafael Swelli lääneserva lähistelt Salt Valleyle (paremal) ning osariikidevahelise 70. kiirtee idasuunalisele teele. Foto autor: Priit PulleritsFoto 4: Kiirtee läbi Utah. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 5: Osariikidevaheline 70. maantee Utah osariigi keskosas hallidepilvede all. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 6: Priit Pulleritsu rendiauto GMC Terrain Utah's San Rafael Swelli lääneserva lähistel Salt Valley vaateplatvormi serval. Foto autor: Priit Pullerits 
Foto 7: Vaade El Cortezi hotelli rõdult hotelli märgile ja Las Vegase vanalinnale ning uuele Ogdeni korterielamule (paremal) Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pulleritsu rendiauto GMC Terrain OK RV campgroundi majakese number 4 ees, maja ees vasakul jalgrattakast. Foto autor: Priit Pullerits