Pullerits: Kuidas mõnus plaan dramaatiliseks kiskus?

Oleks ma teadnud, mis ees ootab, oleksin teinud teistsugused valikud. Eelmise päeva ligi kaheksa tundi rattaga väljas – ajakulu, mis ületab ilmselt isegi palgaliste väntajate päevanormi – andsid hommikul liigestes pisut tunda. Seetõttu oli plaan teha tehniliselt täiesti pretensioonitu rattasõit piki Colorado jõe kallast, et anda kehale võimalus taastuda. Kuid hommikul taevasse laotunud hallid värvid sundisid sellest mõttest loobuma. Et miks? Aga seepärast, et too värvide mäng Colorado jõe äärsetel liinakivimassiividel oleks puuduliku valguse tõttu ära jäänud. Polnud mõtet sinna ilma selle esteetilise võluta sõita.

Kiire olukorra analüüs näitas, et päikse puudumine ei anna arvatavasti nii teravalt tunda Moabist põhjas Sovereigni radade võrgustikus (fotol ülal vasakul; pildil Saltwash Singletrack).

Üksikasjaline Latitude 40° rattaradade kaart ütleb punase soovitusliku kirjaga, et põhja poole sõida mööda Saltwashi rada ning tagasi tule mööda Sovereigni rada.

Algul ligi kilomeeter õrnalt ülesmäge mööda liivasavi-autoteed ja kruusaga kaetud, kuid kuiva voolusängi, aga seejärel, kui algas tõeline rada, läks asi üpris kiiresti käest. Sain aru, et Saltwashi rada on ühtlasi mootorrataste rada (fotol vasakul), ja sellel on kohe oma tähendus ja tagajärjed: rääkimata sellest, et rada oli paljudes kohtades lõhutud, oli see kondimootoriga liikujale paljudes kohtades liiga raske. Mootorratas läheb ju lõrinal üles sealt, kus inimene peab end kas või hingetuks rabelema, aga ikka tulutult. Mõistsin kiiresti, et ees ootab pikk ja pingutav päev.

Seda, et Saltwashi rada on kurnav, kinnitab tõsiasi, et umbes kaheksa kilomeetri peale on tekitatud kuus kohta, kust saab mööda kõrvalradasid pearajalt pageda. Liikumine oli tõesti aeglane ja vaevaline. Enamik ajast tuli turnida üle kivide, nende vahel oli jällegi pehme liiv. Mootorratturid olid tõusud nii pahupidi pööranud, et neist polnud lootustki üles vändata. Mis ei tähenda, et vändata saanuks siis, kui mootorratturid rajal ei käiks. Ei saanuks, sest tõusud on liiga järsud (fotol paremal). Kaardil on üks koht rajast tähistatud koguni DD-ga, mis tähendab eriliselt rasket lõiku. Tõepoolest, seal tuli näha vaeva, et jõuaks ratast üldse üles ajada.

Ei hakka salgama, et vähemalt neljandiku Saltwashi rajast läbisin kahel jalal, mitte kahel rattal.

Tagatipuks lõpeb Saltwashi rada nii järsu laskumisega (fotol vasakul), et seal on silt, mis hoiatab, et laskumine on äärmiselt ohtlik. Kui olin juba nii kaugele jõudnud, tahtsin loomulikult näha, mida see lõik endast kujutab. Läksin sealt, ratas käe kõrval, alla ning nägin kohati kurja vaeva, et lahtisel pinnasel mööda järsku nõlva mitte libisema hakata. Igaüks, kel vähegi aru peas, sealt mingil juhul alla ei sõida. Ja arukaid paistab leiduvat, sest erinevalt Saltwashi raja kõigist muudest kohtadest, kus oli arvutul hulgal jälgi varasemast liiklemisest, polnud tol ekstraohtlikul laskumisel näha, et keegi oleks sealt lähimöödanikus alla söandanud sõita.

Õnneks oli tagasiteekond piki Sovereigni rada palju sõbralikum (fotol paremal), ehkki sealgi leidus paar kohta, kus tuli tõusust ratast üles lükata või laskumistel, kui ees olid liiga kõrged astangud, samuti korraks sadulast ronida. Aga enamjaolt oli siiski tegu allamäge veeremisega, mis samas siiski ei tähenda, et see olnuks puhkus. Pidevalt tuli otsida kivide vahel (kui nüüd targalt öelda) optimaalseimat ja jätkusuutlikumat trajektoori, hoida keha trammis, et raputaval rajal ei väärataks, ning hoida mõistus virge, et jõuaks õigel ajal teha õiged otsused: kas riskida ja sõita järsust kohast alla või säilitada ettevaatus ning pidada hoog kinni.

Igatahes jõudsin ühegi ekstsessita parklasse tagasi. Veidi vähem kui 20 km läbimiseks kulus puhast sõiduaega tervelt kaks ja pool tundi.

Edasi jäi veel vähemalt kolm tundi normaalset päevavalgust. Algul mõtlesin, et sõidan põhja poole Copper Ridge’i piirkonda, kus on mitmeid kergeid rattaradu, kuid nägin sealkandis tumedaid pilvi. Moabi kohal seevastu laius helesinine taevas. Keerasin sinnapoole ning otsustasin sõita rada, mida oleks tahtnud läbida juba Moabi saabumise päeval, kuid autosõit Las Vegasest venis oodatust pikemaks ning õhtuhämarus tuli peale – see on Pipedream, mis kulgeb piki Moab Rimi alaserva (fotol vasakul; pildil on paremal näha kivide alt läbiminevat tunnelit). Youtube’i videotes tundub see üksjagu lihtne.

Aga videopilt, ükskõik kui hea, on salakaval petis. Olen seda märganud ise õhtuti oma GoPro kaameraga tehtud videosid üle vaadates. Näiteks laskumised, mis päriselt võtavad hinge alt õõnsaks, tunduvad videopildis peaaegu tasandikud. Nii osutus ka Pipedream palju raskemaks katsumuseks, kui olin oodanud.

Alustasin selle lõunapoolsest otsast, oma ööbimiskohale lähemal (fotol paremal; all vasakus nurgas minu rendiauto, taamal kõrguvad La Sali mäed). Juba esimese kilomeetriga tekkis kahtlus, kas ma õhtuks selle raja ikka läbi sõita jõuan. Pidevalt, peaegu ainsagi hingetõmbeta, tuli ukerdada kivide otsas ja vahel. Kusjuures manööverdamisruumi pole: vasakul on mäesein ja paremal kallak, kust kohe kindlasti ei tahaks alla kukkuda. Jälle tuli ohutuse nimel paljudes kohtades sadulast ronida. Ja ega seegi alati aidanud. Kahel korral takerdus ratas sedasi, et pidin kiiremas korras selle seljast jalga laskma. Oleks ma rattast vägisi kinni hoidnud, siis ega tea, võib-olla siin praegu ei kirjutaks.

Hinnanguliselt umbes kolme kilomeetri järel läks olukord seevõrra paremaks, et totaalselt kivine rada muutus märksa siledamaks (fotol vasakul). Kuid kohe lisandus uus mure: nii mitmeski kohas kulges rada järsu, pehme pinnasega nõlva serval ega olnud laiem kui 20-30 sentimeetrit. Ja justnagu nimme paistis Moab allpool nagu mingi imetilluke makett. Valetan, kui ütlen, et ei tundnud kõrguse ees üldse hirmu. Pidasin paremaks allapoole mitte vaadata. Kusjuures neis kohtades ei tohi kiirust liiga väikseks ka kärpida, sest mida aeglasemalt liigud, seda raskem on hoida sirget sõidujoont.

Kui viimaks raja läbitud sain, näitas rattakompuuter selle pikkuseks 8,4 km ning kulutatud sõiduajaks tund ja kümme minutit.

Sedasi kujunes päev, mis pidanuks andma rahuliku ja kauni sõidu piki Colorado jõe kõrget kaldapealset, hoopis füüsiliselt ja vaimselt raskeks katsumuseks. Ühtekokku olin rattaga väljas kuus ja veerand tundi – selle aja sisse jäi ka lõunapaus Saltwashi raja ühes kõrgemas punktis, kust avanes vaade mitmevärvilisele liivakivimaastikule (fotol paremal) – ning läbisin selle ajaga ainult 36,5 km. Puhast sõiduaega kogunes neli ja veerand tundi, mis tähendab, et päeva keskmine kiirus jäi tublisti alla 10 km/h. Aga nagu kogenud mehed ütlevad: ega distants tapa, aeg tapab.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits, v.a viies, mille tegi rattur Benny.