Pullerits: Kuidas kahe naise hukk tekitas külmavärinad?

Enesetunne muutus ühtäkki ootamatult kahtlaseks. Ja abi – seda ei paistnud kusagilt.

Olin rattaga väljas viibinud juba rohkem kui neli tundi ühtejutti. Olin jõudnud 27 km pikkuse teekonna lõppu, kust edasi ei pääse. See oli seesama kant, kus Thelma ja Louise, kui mäletate nende eesnimedega pealkirjastatud Ameerika filmi, otsustavad väljapääsmatus olukorras autoga üle kalju alla Colorado jõkke sõita. Seesama Colorado jõgi, vesi rohekaspruun, voolas minugi silme ees, hinnanguliselt 150 meetrit allpool seda punkti, kus seisin (fotol ülal paremal). Thelma ja Louise sõitsid üle nuki hukatusse vastaskaldalt.

Seega, olin jõudnud Chicken Cornersi tee lõppu (fotol vasakul). See oli retk, mida teadsin väga oodata, sest oma kauguse tõttu tsivilisatsioonist, uskumatult imelise looduse ning pika maasturiteega tõotas see üht võimsamat elamust, mida sel reisil püüda.

Aga kui asutasin tagasiteele, tundsin, kuidas selja tagant paistev päike hakkas järsku sääremarju tulitama. Päike oli paistnud hommikust peale, teel polnud vähimatki varju, aga jahe tuul hoidis temperatuuri sellisena, et dressipluusi polnud põhjust seljast võtta. Ja nüüd, oma teekonna lõpp-punktis, kust tuli tuldud teed tagasi sõita (mingit muud võimalust ei ole), tundsin, et päike on muutunud agressiivseks. Määrisin Moabist ostetud päiksekaitsekreemi paksult jalgade tagumistele külgedele. Siis tundsin, kuidas päike ründas kõrvu. Panin sinnagi kreemi.

Ent kui taas sõitma hakkasin, olles enne seda söönud lõunaks ära kaks glasuuriga kaetud rosinasaia ning kaks banaani (pildil paremal lõunapausikoht), tundsin, et kehal hakkab külm. See ei tundunud sedasorti külm, mida võiks tekitada tugev jahe tuul. See tundus pigem sedalaadi külm, mis tekib siis, kui oled liiga kaua päikse käes olnud. Samas, päikest olid seni saanud vaid nägu (nina ning põsed olid kreemitatud) ning jalad põlvedest allpool (rattapüksid ulatuvad peaaegu põlvedeni). Aga päike on salakaval.

Asja tegi üksnes kriitilisemaks tõsiasi, et ma polnud juba rohkem kui tund aega näinud ühtegi inimest. Seega mitte kedagi, kellelt abi küsida, kui olukord peaks tõesti hulluks minema. Mu selja tagant polnud tagasiteel kedagi tulemas, sest olin ju tee lõpp-punktis viibinud ihuüksi. Ja vastu ei paistnud samuti kedagi tulevat. Miks peakski? Kell oli juba tugevasti üle poole viie ning kes hakkab vastu õhtut nii kaugele sõitma – muidugi mitte keegi. (Pildi vasakul tagasiteel langeva päikese valguses.) Järelikult oli tõenäoline, et ega ma kedagi niipea kohta. Aga külmahood ei kadunud. Need kestsid edasi.

Võib-olla keeras asi viltu juba hommikul, kui magasin liiga kaua, kolmveerand üheksani, sest eelmised pikad päevad ratta seljas nõudsid viimaks oma. Aga teele asutamine võtab alati üksjagu aega: vaja veepudelid täita, toidumoon kaasa pakkida, vaadata, et fotoaparaat ja GoPro kaamera ja kaardid ja raamatud ja päiksekreem ja rahakott mis kõik veel maha ei jääks. (Seekord fotoaparaat jäigi, kuid õnneks märkasin seda pärast kolmeminutilist sõitu ja keerasin tagasi - see hetk on fikseeritud fotol paremal; taamal Moab Rim.) Hommikusöögi võtsin sedapuhku Burger Kingist, koos väikse kohviga veidi alla seitsme dollari.

Teiseks neelas aega sõit autoga linnast välja mööda Kane Creek Roadi. Algul kulgeb see piki Colorado jõe idakallast, mõlemal pool jõge kõrged punased kaljud. Loomulikult jääd neid imetlema ja pildistama. Lisaks märkasin, et vähemalt kolmes kohas olid mingid inimesed asunud endale kalju sisse elamist rajama. Ei mäleta, et neli aastat tagasi, kui sama teed sõitsime koos Jaanus Laidveega, oleksin midagi sellist märganud. Samuti olid jõeäärsed telkimisalad varasemaga võrreldes rohkem rahvast täis (fotol vasakul telkijad Hunteri kanjoni suudmes). Kuigi ööd on siin jätkuvalt jahedad, heal juhul vaid paar plusskraadi.

Kui lõpuks autoga Hurrah Passi alla jõudsin – enne seda pidin sõitma ka läbi Kane Creeki voolava vee –, oli kell juba kaksteist läbi. Neli aastat tagasi sõitsime Laidveega Hurrah Passi tippu; õigemini tema sõitis, ma tulin poole tee peal maha, sest auto kulgemine astangutega, kivisel, auklikul, pragudega teel ülesmäge oli salongist vaadates liiga närvesööv (kas läheb midagi katki või ei lähe?); jalgsi suutsin auto kiirusele kenasti konkurentsi pakkuda. Teades, et ega vahepealsete aastatega tee paremaks küll pole läinud, otsustasin jätta auto pika tõusu alla (fotol paremal), sinna, kust kagusse suundub Kane Creeki äärmiselt raske ja ohtlik maasturirada ning kus Hurrah Passi tõusu all hoiatab silt, et edasist teed ei hooldata.

Istusin sadulasse ja hakkasin ülesmäge väntama. Viis ja pool kilomeetrit said läbitud kolmveerand tunniga (sh pildistamine). Ülevalt avanevad vaated Kane Creeki kanjonile (fotol vasakul) ja Canyonlandsi rahvuspargile on sellised, mille kohta küündimatud kirjutajad kasutavad klišeed «hingematvad».

Sellises kohas tahaks ise ka pildi peale jääda. Aga hämmastaval kombel polnud muidu popis kohas parajasti mitte kedagi. Siis saabus musta värvi vanemat sorti Jeep Grand Cherokee. Selle juht keris aknaklaasi alla, tõmbas suitsu ja nautis vaadet. Astusin talle ligi ning palusin, kas ta oleks nõus minust siin pilti tegema. See oli umbes 70-aastane mees, mustad päikseprillid ees. Ta ei vastanud peaaegu midagi, aga astus autost välja. Ulatasin talle oma kaamera ning ta tegi kaks klõpsu. Tänasin teda ja pärisin, kas ta sõidab edasi mööda Chicken Cornersi teed. Ta ütles, et ei, ta tuli siia üles mediteerima.

Oeh, tundsin end kohemaid süüdlasena: ta on sõitnud nii kaugele, et olla mõtteis omaette, ja siis astub mingi suvaline rattur ligi ja katkestab tema meditatsiooni. Aga ta ei olnud pahane, et tahtsin pilti teha (fotol paremal; taamal laskub Chicken Cornersi tee). Vastupidi, ta osutas näpuga umbes poolesaja meetri kaugusel veidi allpool paistvale kaljunukile ning soovitas mul sinna minna. Väitis, et sealt saab parimad vaated.

Võtsin ta soovitust kuulda. Ta ei liialdanud – nii see tõesti oli. Kõige kummalisem oli see, kuidas kauguses teisel pool Colorado jõge paistvad Canyonlandsi rahvuspargi kõrgendikud olid silmapiiril kaardu, nagu joonistuks seal välja maakera kumerus (fotol paremal). Tõesõna, raputasin pead ja pilgutasin jõuliselt silmi, et veenduda, ega tegemist ole mingi silmapette või optilise illusiooniga. Ei olnud.

Kui tagasi oma ratta ja mediteerija-mehe juurde jõudsin, oli talle ligi astunud juba järgmine tegelane. Too oli saabunud ATVga, perekond kaasas, ja üks lastest röökis kui ratta peal, et tema tahab siit ära ja alla. Aga eriti kummaline, et mitte öelda absurdne oli see küsimus, millega pereisa mediteerija-mehe poole pöördus: tal oli käes kaart ja ta palus sellel näidata, kuhu ta on jõudnud. Uskumatu, millised pohhuistid siin ringi liiguvad! Tillukesed lapsed kaasas ja tema ei tea, kuhu ta nad viib, ning teiseks peab ikka olema eriline põmmpea, kui sa jõuad Hurrah Passile ega saa aru, kus sa oled (vaade sellest fotol ülal vasakul). Siia viibki ainult üks tee, mis siin keerulist on?!

Alustasin laskumist Hurrah Passilt alla Chicken Cornersi suunas. Sinna jääb 18 km ja sealt edasi tee lõppu, mis oli mu sihtpunkt, veel 2,5 km. Algul sõitsin mööda raputavat kruusaga kaetud saviliivateed, vasakul käel erosiooni voolitud imelised punased kaljud (fotol paremal) ning paremat kätt laiumas Colorado jõe kanjon, pea lakkamatult 4-5 km mäest alla. Kui poleks teinud pildistamise ja filmimise peatusi, oleks saanud pöörase kiirlaskumise, tõsi, sellest viimase kilomeetri mööda veidi vastikuid, ratast «viskavaid» tillukesi munakive. Kõik oli tore – ees ootas ilus päev, vaated olid võimsad –, aga kui vaid mõelda, et tagasiteel tuleb sama teed üles sõita, siis see just päeva lõppu väga ülevaks ei teinud. Aga sinna oli ka veel aega ning polnud mõtet sellele praegu mõelda.

Tee pinnas oli väga mitmekesine. Oli pehmet liiva, oli halli liivakiviga astanguid, oli kividega palistatud lõike – kõike oli. Ja liiklus oli samuti üllatavalt tihe, peamiselt kas ATVde (fotol vasakul) või mootorratastega, vähem maasturitega. Jalgrattureid ei näinud terve päeva jooksul ainsatki. Sedasi pole ime, kui miil-kaks enne Chicken Cornersit pidas üks noorem mees, samuti tumedad päikseprillid ees, oma kastiga musta Toyota kinni, keris aknaklaasi alla ning väljendas imestust, et olen rattaga nii kaugele sõitnud.

Kuid eks aega oli ka juba kulunud üle kolme tunni. Osalt ka sellepärast, et olin käinud uudistamas Catacomb Rocki, suurt tumepunast liivakivimassiivi, mille sees on käikude ja tunnelite rägastik, ning keeranud ühte harukanjonisse, mis pidi viima Colorado jõe äärde rajatud eralodžasse (fotol paremal keskel), kuid tee muutus liiga liivaseks ning keerasin otsa ringi.

Chicken Corners, mille järgi tee nime on saanud, on koht, kus tee kulgeb Colorado jõe kõrgel serval suurte rahnude ja kaljude vahelt läbi. Kuuldavasti on koht saanud oma nime, mida võiks tõlkida kui Kananahanurgad, selle järgi, et kui siia hakati esimesi uudistajaid vedama, oli noil hirmust kananahk tekkinud. Tee tõuseb tõepoolest kõrgele Colorado jõe kohale (fotol vasakul) – pakun, et vähemalt 200 meetrit, kui mitte rohkemgi –, aga hirmu ei ole seal küll millegi üle tunda.

Sealt edasi jäi kaks ja pool kilomeetrit tee lõppu, kus tahtsin samuti ära käia, sest muidu ei saa ju öelda, et «tehtud!». Tõsi, seal kus lõpeb tee, läheb kalju ääres libeda tuhkpinnasega jalgrada nurga taha (fotol paremal), aga mul polnud küll vähimatki soovi eluga riskida, et saada teada, mis seal nurga taga ikkagi on. Seda enam, et lendav aeg sundis üha pingsamalt mõtlema tagasiteele.

Tagasitee ei saanud tulla kerge. Esiteks: neli tundi olin olnud juba teel. Teiseks: tuul, mis seni oli puhunud tagant – kas sellepärast läkski sõit seni füüsiliselt nii hõlpsalt? –, hakkas nüüd uluma vastu. Kolmandaks: enamik tagasiteest kulgeb pigem ülesmäge, kusjuures üks pikk lõik on pehme liivaga, üks päris raske kilomeetrine tõus vastikute kividega ning siis nood kõige viimased kilomeetrid Hurrah Passi tippu.

Ja neljandaks: päike jõhkrutses selja tagant ning külmahood käisid peale.

Niiviisi pidin oma plaanidest kustumata kaks algul kavandatud kõrvalteekonda: üks Lockhart Basini tee põhjapoolsesse otsa (fotol vasakul ristumine selle teega; otse viib Chicken Cornersi tee, paremale keerab Lockhart Basinisse), kus tahtsin näha kohti, mis pidid raskuselt olema maasturimeestele valusad proovikivid, ning teine Jackson Hole’i, mida mediteerija-mees oli kiitnud Chicken Cornersist palju huvitavamaks.

Väntasin ja kuulasin hoolega enesetunnet, jõin sageli. Katsusin sõita optimaalse energiakuluga: kui vähegi sai, siis kasutada ära laskumistel saadavat hoogu, ning tõusudel mitte üle punnida – seega, säästa energiat ning kasutada seda mõistlikult. (Fotol paremal astanguline lõik teel.)

Nõnda, enda arust targalt talitades, ei läinud enesetunne vähemasti hullemaks. Ka tuul ei osutanud imelikul kombel väga tõsist vastupanu. Ja üldiselt tõusev rada, ka selle liivased lõigud, olid üllatavalt jõukohased. Isegi sedavõrd, et kui midagi maalilist taas silme ette jäi, pidasin kinni ja võtsin selle fotoaparadi abil kaasa.

Munakivitõusu (fotol vasakul) all panin rahulikult kerge käigu sisse ja hakkasin üles kerima. Hoidsin tee äärde, sest seal oli pinnas pigem liivane, aga see liiv oli oletatavasti tänu kivisele aluspinnasele tugev. Muudkui väntasin ja väntasin. Ei mõelnud sellele, kui palju on veel jäänud. Säilitasin liigutustes ja hingamises stabiilsust.

Kui sellest lõigust viimaks üles sain ning ees ootas veel paar kilomeetrit tõusu liivakivikaljude serval ja ümber kanjonite otste, söandasin hingata kergemalt. Teekate muutus ju palju paremaks, kindlamaks (fotol paremal). Ja enesetunne ei olnud halvenenud. Pigem hoopis paranenud. Ja kui ümberringi on pööraselt ilus loodus, siis on patt mõelda sellele, et saaks see teekond viimaks ometi otsa. Siis lihtsalt sõidad ja püüad iga ihurakuga tunnetada ning talletada seda, kus oled ja mida teed. Seda ei juhtu ju iga aasta. Paljudega ei juhtu seda mitte kunagi.

Viimaks Hurrah Passi tipus, ei hakanud ma isegi tagasi vaatama. Vaid läksin kohe laskumisele. Viis ja pool kilomeetrit allamäge – see oli meeldiv lõppakord päevale (fotol vasakul vaade laskumiselt Kane Creeki kanjonisse). Jah, seejuures tuli ikka kainet mõistust säilitada, sest ega see olnud asfaldil laskumine, vaid seal on ka astanguid ja auke ja kurvides lahtist liiva ja rusikast suuremaid kive. Oleks ju tõeliselt idiootne lõpetada niisugune päev sisuliselt finišisirgel kõhuli või külili.

Kui Hurrah Passi tõusu alla pargitud rendimaasturi juurde jõudsin, näitas rattakompuuter, et olin sõitnud 52,5 km ning kulutanud sellele puhast sõiduaega neli ja veerand tundi. Ühtekokku olin rattaga Hurrah Passi ja Chicken Cornersi teel paar minutit üle kuue tunni. (Fotol paremal tagasitee piki Kane Creeki kanjonit Moabi.)

Õhtul premeerisin end kolmest osast koosneva hiina roaga.

Homsest, lubab ilmaprognoos, läheb tunduvalt soojemaks.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits