Pullerits: Kuidas ma Moabis Kolumbia meeskonna rünnakule vastasin?

Küsimus ei olnud kahekümnes dollaris. Kuigi 20 dollarit on suur raha – Ameerikas saab selle eest tunduvalt rohkem kui Eestist 20 euro eest. Küsimus oli selles, mida tasub omal nahal tunnetada ja läbi elada.

Viimaks võtsin kavva Moabi ühe kuulsama raja, Porcupine Rimi, mis jääb tuntuselt alla vaid Slickrock Bike Trailile, mille rajamist 1960. aastate lõpus peetakse siinse kandi maastikurattaparadiisi sünnilooks (fotol ülal paremal tee, mis ühendab Moabi Slickrock Bike Trailiga, vasakul Lion's Backi liivakiviseljandik). Porcupine Rim ei ole aga loop (ring), samuti mitte to-and-back (edasi-tagasi), vaid on ühesuunaline, ja selle stardikoht asub kõrgel, Moabist rohkem kui tuhat meetrit ülevalpool. Tegelikult on Porcupine Rim pika-pika klassikalise raja The Whole Enchilada alumine pool, aga kuna La Sali mägedes on lumi, ei tule The Whole Enchilada läbimine, mis algselt mu soovide hulka kuulus, enne juunikuud kõne allagi.

Porcupine Rimi algusse saab sõita shuttle busiga (fotol vasakul), mis maksab 20 dollarit. Kuid ma ei tulnud ju Moabi bussiga sõitma, vaid loodust nautima. Ja seda saab palju vahetumalt teha ikka rattasadulas. Niisiis hakkasin hommikul kella kümne ajal kesklinnast mööda Sand Flats Roadi, mis viib mööda ka Slickrock Bike Traili algusest, kohe üles pressima. Juba esimesed tõusud linna piiril on sellised, et pane sisse kõige kergem käik, muidu kurnad jalad varakult ära.

Nelja kilomeetri järel saab asfalt otsa ning algab kruusatee. Selle ääres on võimsate liivakiviseljandike all palju telkimiskohti (fotol paremal). Need kõik on täis. Imestan, kuidas nii paljud tahavad sisuliselt lageda taeva all ööbida, sest ööd lähevad siin alati külmaks, temperatuur langeb paari plusskraadini. Aga ju neil pole valikut, sest Moab on kevadel tõesti rahvast puupüsti täis. Ja linn on selle nimel tõepoolest vaeva näinud, et meelitada siia jalg- ja mootorrattureid, džiibi- ja ATV-fanaatikuid, kaljuronijaid ja aerutajaid. Turismiarendajail Eestis oleks siit palju malli võtta.

Esimesed kilomeetrid kruusateest on ilmselt mingi õliga immutatud, et see ei tolmaks. Seetõttu on ka teepinnas võrdlemisi sile. Aga mida ülespoole sõita, seda lahtimiseks pinnas muutub. Ja seda raskemaks muutus ka väntamine.

Juhuslikult sattusin tee peal kokku Jake’i-nimelise noormehega (fotol ülal vasakul) Coloradost. Temagi oli võtnud nõuks Porcupine Rimi algusse vändata. Teda, nagu teada sain, kannustas rohkem sportlik hasart. Kuna hakkasime rääkima, hakkasime ka üheskoos üles punnima.

Porcupine Rimi ametliku alguseni on linnast 16 km. Seal pidasime kinni, et pidada aru. Jake’il oli tahtmine pressida veelgi kõrgemale, sinnamaani, kuhu olud võimaldavad, s.t kuni lumi vastu tuleb. Ta võttis sihikule LPSi ehk Lower Porcupine Singletracki, kuhu jäi veel seitse kilomeetrit ning mis asub ligi 2200 meetri kõrgusel.

Kui juba siia tuldud, siis miks mitte minna samuti maksimaalselt kõrgele, et saaks võimalikult pika allasõidu, mõtlesin kaasa. Ja asusime edasi väntama (fotol ülal paremal).

Järgmised seitse kilomeetrit (fotol vasakul) olid kohutavad. Tõusukalle muutus kohati väga järsuks, nii et pidasin targemaks jõu säästmise nimel kohati üles slaalomit sõita. Lisaks muutus teepinnas kiviseks ja lahtise kruusaga kaetuks ning mõnel puhul ka liivaseks. Aegamisi, 6-7 km/h, pressisime ülespoole. Arvan, et kui Jake’i poleks seltsiks olnud, oleksin teinud nii mitugi puhkepausi. Kuid me ei teinud ühtegi.

Kui lõpuks LPSi algusse jõudsime (fotol paremal, paremal Jake), olime enam-vähem kogu aja ülesmäge vändanud 23 km ning kulutanud selleks puhast sõiduaega ligi kaks ja veerand tundi. Nii hullu tõusu, oletan, pole enamik Eesti rattaharrastajaid eales kogenud.

Kinnitasin kahe rosinakukli ja ühe banaaniga kõhtu ning alustasin siis piki Porcupine Rimi laskumist alla Colorado jõe kanjoni suunas. Sinna jäi umbes 23 kilomeetrit.

Aga ei maksa arvata, et see olnuks mingi kiire ja mõnus laskumine. Kaugel sellest. Porcupine Rimi rada ei ole sugugi kergete killast. LPSil on palju kõrgeid astanguid, millest üks on lausa selline, et seal tuli ratas vaat et käe otsast põõsa najale alla langetada (fotol vasakul laskumas ses kohas Jake). Liiati viib okaspuude vahel kulgev rada alatihti otse kõrge kalju äärele Castle Valley kohale. Lähened mõnele sellisele kohale liiga suure hooga ning saadki elu viimase lennu.

Kui pärast LPSi algab õige ja ehtne Porcupine Rim, ei lähe asi sugugi paremaks. Porcupine Rimi rada on vana džiibitee, mille maasturid on igat pidi puruks sõitnud. Nüüd neid enam sellele ei lasta ning kogu nende laastamistöö tagajärjed on ratturite päralt. See tähendab suuri teravaid kivihunnikuid, millest tuleb kuidagi üle ukerdada. Paljudest ei saagi ukerdada – ohutuse nimel on targem ratas käe kõrvale võtta.

Ütlen otse ja selgelt: Porcupine Rimi rada on seni sõidetuist – ja ma olen nüüdseks sõitnud läbi kõik Moabi kandi olulisemad rajad – kõige rohkem ülehinnatud. See ei paku mingitki sõidurõõmu. See on üks lõputu kolistamine kivide otsas. Ja maastik, kui LPSi kaljuserv (fotol paremal) arvestamata jätta, ei paku pärast kaljuservalt sisemaale eemaldumist mitte midagi.

Ma ei saa aru, mida inimesed selle raja juures hindavad ja miks nii paljud seda hirmsasti sõita tahavad. Et asi ka rahvusvahelises keeles kõlama jääks: Porcupine Rim is an overrated hype!

Ainus, mis viimaks erutab, on viimased neli-viis kilomeetrit esmalt Jackass Canyoni (fotol vasakul) ja seejärel Colorado jõe kõrge kanjoni serva peal. Need on tõesti heidutavad kilomeetrid, kus võtsin asja, nagu öeldakse, slow and easy. Kui mõni lõik tundus vähegi riskantne, ohtlik, keeruline ja hirmutav, tulin tasakesi sadulast ning jalutasin sealt mööda, ratas käe kõrval. Kui paremale on ikka mitmesajameetrine otsekukkumine, siis, nagu hoiatas infotahvelgi raja algul, on need kohad, kus enamik ronib sadulast, v.a vaid mõned ülimalt vilunud sõitjad.

Igatahes need, kel on kõrguse kartus, ei peaks küll Porcupine Rimi rada sõitma. Liiati, kui hirm peale tuleb, pole sellelt rajalt mingit pääseteed – tuleb kuidagi lõpuni saada.

Ma ei varjagi, et mul oli hea meel, et Porcupine Rimi rada ükskord lõpuks läbi sai. Kahju oli sellest, et Porcupine Rimi nahka läks terve päev. Kui Colorado jõe kaldale maalilise (scenic byway) 128. maantee äärde jõudsin (fotol ülal paremal), olin rattaga väljas olnud pea seitse tundi. Kogu teekonna pikkuseks kujunes 46 km. Aga hämmastaval kombel järgnes just siis päeva parim osa.

Olin maanteeäärse kivi peal söönud ära oma viimase, kolmanda banaani, ning hakkasin piki jõe kallast rahulikult tagasi Moabi poole pedaalima, kui tagant tuli ratastega sportlik kolmik (fotol vasakul), värvilised rattuririided seljas, ja tuiskas minust mööda. See mõjus kui äratuskell. Väikese viivitamisega otsustasin, et tuleb end neile sappa haakida. Kiirendasin ning poole kilomeetri pärast, kui maantee kõrval algas spetsiaalne kaherealine rattatee, jõudsingi neile järele.

Võib-olla see ainult tundus mulle nii, aga kui kolmiku viimane mees märkas, et keegi on neile sappa haakinud, sööstis ta kõige ette ning tõmbas tempo üles, et justkui prooviks mind maha raputada. Nad saidki paarimeetrise vahe sisse, aga tõmbasin selle ruttu kinni. Rohkem nad ei üritanud. Sõitsime mõnusasti neljase grupiga Moabi, paremal Colorado jõgi, mõlemal kaldal kõrged liivakivikaljud (fotol ülal paremal) – ega asjata nimetata seda maanteed maaliliseks.

Tuli välja, et mehed olid Kolumbiast. Üks, kes minuga juttu tegi, töötab Colorados Denveris sisehaiguste arstina. Kui ta küsis, mida mina teen, ja sai vastuseks, et olen ajakirjanik, lausus ta: «Excellent!»

Kolumbia meeste tuules sain Moabi (fotol vasakul, taamal Moab Rim) nii hea hooga sisse, et kui nemad ära keerasid, suutsin üksinda autode voos sõidukite kiirust hoida. Järelikult polnud ma Porcupine Rimist nii väga läbi midagi.

Jah, ju vist olin sellest rajast pigem tüdinud. Jutud selle kohta olid palju suuremad, kui rada ise väärt oli.

Päeva kokkuvõte: kilometraaž 56, puhas sõiduaeg 5:08.30 ja rattaga väljas viibitud aeg 7:24. Preemiaks võtsin kaks tacot ning Budweiseri sixpacki – tollest viimasest jätkub päris tükiks ajaks.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.