Pullerits: Kuidas ma sattusin Moabis meediaüritusele?

Lõpuks saabus rahvusvaheline tähelepanu ja tunnustus. Aga selleks tuli ka vaeva näha.

Läbi liiva (fotol paremal). Liiv imeb su salakavalalt hingetuks. Seda esiteks. Teiseks, kui veidigi otsesest trajektoorist kõrvale kaldud, kui pisutki leistangi viltu lased või ratta vingerdama, raugeb hoog kiiresti. Ja liivas uuesti sõitma hakata – see ei tule lihtsalt välja, sest ei saa piisavat hoogu üles.

Miks mul oli vaja liiva sisse ronida? Aga sellepärast, et Ramblin’ rajalt, mis eile õhtul ebasoodsa valguse tõttu sõitmata jäi – ja mis ära jääb, see uuesti –, paistsid kaks kuulsat liivakivimassiivi, Merrimac ja Monitor Butte (fotol vasakul). Enamik näeb neid vaid kaugelt, kui sõidab Canyonlandsi rahvusparki, sest mõlemad ligipääsuteed nendeni on väga vaevalised, liivased. Ma ei salga, et kui nende kõrgendike poole juba teel olin, pidasin kinni ja pidasin aru, kas maksab jätkata. Sõita oli äärmiselt pingutav, kohati võimatu. Jõudsin järeldusele, et kui alla annan, võin seda hiljem kahetseda. Jätkasin.

Kui hakkasin Merrimaci Butte’ile lähenema, sain indu juurde. Sest nägin eemalt, et ümber selle sõidab rida maastureid, ning nad olid just jõudnud kohta, kus kallaku tõttu pidi olema arvestatav ümbermineku võimalus. Pressisin kõigest väest, et tasuta meelelahutusest mitte ilma jääda. Aga enne, kui vaatemängu esiritta pääsesin, pidin üles ronima kurikuulsast Wipe-Out Hillist (fotol paremal), mis tähendas tegelikult ratta tõstmist ühelt libedalt astangult teisele.õ

Jõudsin juhuslikult pärale just õigel hetkel, kui maasturid alustasid ettevaatlikult nina ees järsust liivakivinõlvast laskumist (fotol vasakul). Ent lähemal vaatlemisel tundusid paar tõsiasja imelikud: peale paari Jeep Wrangleri olid kõik ülejäänud pruuni värvi Jeep Grand Cherokeed ja eranditult numbrimärgita. Küsisin mehelt, kes sõitis valge Wrangleriga kõige ees – see oli ilmne viide, et tegemist on pealikuga –, et kas see on mingi tuur. Ta vastas, et jah, see on meediatuur.

Meediatuur?! Ütlesin, et siis peaksite mind ka kampa võtma, sest olen samuti ajakirjanik, aga näete, mina pean siin ratta seljas higistama. Ta vaid naeratas selle peale ning tormas siis ühte Cherokee juhti õpetama (fotol paremal), kuidas raskest kohast ohutult üle pääseda.

Kui muud ei saanud, siis vähemalt tasuta vaatemängu, mis juhtidele pakkus ilmselt üksjagu närvikõdi.

Cherokeedega ajakirjanikud suundusid oma teed, ma tegin aga ringi ümber mõlema butte’i, kuigi tuleb tunnistada, et kaart ütleb, et ümber Monitor Butte’i (fotol vasakul) tohib käia vaid jalgsi, Aga ühtegi sellekohast silti ma ei näinud, mis tähendab, et ühtegi reeglit ega eeskirja ma ei rikkunud. Muidu on siin Moabi kandis alalõpmata igal pool teede alguses tahvlid, mis ütlevad, et kõik sõidukid ja rattad peavad sõitma ainult selleks ettenähtud teedel.

Butte’ide juurest plaanisin suunduda põhja poole, kus kõrguvad lagendikul punasest liivakivist Determination Towers – jälle midagi niisugust, mida tavaturistid eales ei näe, sest nende juurde viivad ikka ropult liivased teed. Ühes oli mul siiski õnne: teekond butte’ide juurest tornideni kulges valdavalt allamäge (fotol paremal), mis tegi liivas sõitmise, kui hästi kindlalt otsejoont hoida, suuresti võimalikuks.

Jõudsin tornide alla siis, kui maasturite seltskond hakkas sealt just lahkuma. Uurisin valges Wrangleris (fotol vasakul) veel ühelt pealiku moodi mehelt, kas need ajakirjanikud on ameeriklased või mitte. Ta vastas, et see on rahvusvaheline seltskond. Tema taga sõitis ühes pruunis Cherokees sakslane, kellega olin Merrimaci Butte’i all paar sõna vahetanud. Ta pidas kinni, pöördus minu poole ja viidates, et teed on ropult liivased, aga mina surun neist rattaga läbi, küsis: «Miks sa seda teed?»

«Looduse pärast,» vastasin talle. «Siin on ju nii ilus. Ratas on mulle lihtsalt transpordivahend.»

«Sa oled küll hirmus kõva mees,» lausus sakslane.

Vaevalt. Usun, et väga paljud ratturid, kes tahaksid, saaksid nendel teedel hakkama. Eks see raske muidugi oli, aga loodus pakkus ka mitmekordselt vastu.

Ajakirjanikud olid just Determination Towersite all keelt kastnud ja keha kinnitanud, nii et kui tornide alla jõudsin, hakkasid seal kaks Jeepi-kirjadega särkides noormeest (fotol paremal) asju kokku pakkima. Nähes mind, pakkus üks mulle pudeli jääkülma vett, ja kui selle ära jõin, pakkus purgi jääkülma Cocat ka. Vabandas, et tal on ainult dieet-Cocat. Äripäev saaks sellest juhtumist kindlasti leheküljese loo, kas Eesti ajakirjanik on nüüd kinnimakstud ja äraostetud.

«Kunagi ei tea,» lausus üks Jeepi-kirjadega särgis noormees, «kas see pudel vett võis päästa su elu.» Igatahes andis see nii palju värskust, et suutsin vastumäge läbi liiva tagasi Merrimac Butte’ini pressida.

Nüüd kuuldus mootorite mürinat ka Wipe-Out Hilli kandist (fotol vasakul). Paraku jõudsin sinna pärale siis, kui üks vanemat sorti punane Wrangler oli just üles jõudnud. Mehed olid masina kapoti üles tõstnud ja askeldasid selle ümber. Küsisin, kas siit mäest keegi veel üles sõidab, mille peale üks neist kostis, muiates, et nüüd vaatavad nemad, kuidas mina Wipe-Out Hillist rattaga alla sõidan.

Ütlesin, et ärgu seda lootkugi, sest ma olen selleks liiga arg ja ettevaatlik.

«Teisisõnu tark,» sõnas üks meestest heatahtlikul ilmel.

Aga Wrangleriga ei olnud kõik siiski korras. Tuli välja, et summuti mingi kinnituskoht oli katki läinud. See oli hea uudis – mulle. Sest see tähendas, et üks meestest laskus mäest alla ja lõi seal oma Wranglerile hääled sisse. Ta sõitis peaaegu püstloodis ja libedast Wipe-Out Hillist üles üksnes selleks, et tuua remonditöödeks tööriistade kast. Pean tunnistama, et tema ülessõit oli kerge pettumus. Hommikul mäge alt vaadates jättis see uskumatult karmi mulje, aga tööriistakasti-mees tuli oma Wrangleriga sealt mängeldes üles (fotol ülal paremal). Pärast selgus, et ta on sedasorti maastikul vilunud, isegi kurikuulsast ja masinaid lõhkuvast Pritchetti kanjonist kolm aastat tagasi üles roomanud.

Pärast liivaseiklust – kokku ainult 17 km, aga üldine ajakulu neli tundi – läbisin Navajo Rocksi rattateede võrgustikus kaks rada, Ramblin’ (fotol vasakul) ja Rocky Tops, mis mõlemad pakkusid muu seas ka väga mõnusaid ja siledaid slickrocki-lõike. Kui enne kella viit parklasse naasesin, olin valmis veel üheks seikluseks. See tähendas autoga asfaldilt maha keeramist.

Võtsin rataste alla Dubinky Well Roadi, mis on võrreldav igati korralike Eesti kruusateedega, kuid selle erinevusega, et vahepeal võib esineda liivaauke, kiviseid kohti, kuivanud mudaga pikirööpaid. Siinkandis on valdav ikkagi kivine pinnas, mis annab endast alatasa mingil moel märku.

Esmalt sõitsin ligi tosin kilomeetrit Dubinky hüljatud puurkaevuni (fotol ülal paremal). See meenutas nagu tükikest Texast keset preeriat. Tiivik käis õrna tuule käes isegi ringi, aga kõik muud seadmed olid ammuilma lagunenud. Ja loomulikult ei saa sealt praegu tilkagi vett.

Seejärel keerasin läände Spring Canyon Point Roadile. Ja kohe muutus tee halvemaks: esmalt liivaseks ning siis tuli laskumisel liivakiviservadega trepistik. Nägin sinnasamma kõrvale oma suure järelhaagise parkinud Mercedese maasturiga meest ning küsisin temalt, millised teeolud ees ootavad. Ta heitis pilgu mu autole ja ütles, et tema on sõitnud ainult kahe miili kaugusel paistva kõrgendikuni (mida kutsutakse The Needles, fotol ülal vasakul) ning too osa teest on täitsa sõidetav; aga mis tuleb edasi, seda ta ei tea. Kuid mul oli vaja sealt ka edasi minna.

Enne The Needlesit (fotol paremal) tuli ületada järsu kaldapervega wash ehk vadi, aga muidu kulges tee mõnusal pehmel liivapinnasel. The Needlesi ees toimus tee mitmeks hargnemine, kuid hooletusest valisin vale haru. Kaardi järgi pidi edasine tee olema easy, tähistatud E-ga, kuid muutus kitsaks, hästi liivaseks ja tugevalt lainetavaks. Paarisaja meetri järel nägin kohta, kuhu auto teelt kõrvale tõmmata, ning edasi otsustasin liikuda rattaga. Tahtsin näha müstilist Secret Spire’t.

Kohe minu järel saabusid kastiga autoga kaks noort meest, rattad kaasas. Küsisin, kas nad teavad, millised teeolud ees ootavad. Nad ütlesid, et on edasi sõitnud vaid miili, ja too osa teest on gnarly. Sain aru, et vastik. Nad jäid sinna oma laagrit püsti lööma. Palusin neid, et kui ma pooleteise tunni pärast rattaga tagasi ei ole, siis tulgu mind päästma. Nad naersid selle peale, kuid loodetavasti panid palve ka ikka kõrva taha.

Tee muutus tõepoolest kohutavaks, selliseks, kus tavalise maasturiga hakkama ei saa. Õieti polnudki see kohati tee, vaid lõhutud liivakivi. Ja nende vahel sügava liivaga lõigud (fotol ülal vasakul). Punnisin ratta seljas edasi kaks kilomeetrit ja mõtlesin (fotol all paremal koht, kus ümber keerasin), et kuidas saab küll selline tee olla easy. Siis võtsin uuesti seljakoti taskust kaardi välja ja uurisin seda lähemalt.

«Kurat, ma olen nii loll ja hooletu,» hüüdsin, kui enda peale pahasena tagasi jõudsin, meestele, kes istusid oma auto juures lahtikäivatel toolidel, vaatasid õhtupäikest ja rüüpasid purgiõlu. «Ma valisin vale teeotsa ja kaotasin hinnalist aega.» Tugevasti üle poole tunni, aga õhtul, kus pead pealetungiva pimedusega võidu kihutama, on see suur kaotus.

Upitasin ratta kähku autosse ja valisin õige teeotsa (fotol vasakul). Kuid tee muutus järjest halvemaks. Mida rohkem edasi liikusin, seda rohkem tuli ette ebaühtlase liivakiviga lõike. Paaris kohas pidin kulgema jalakäija kiirusega. Astusin mitut puhku isegi autost välja, et veenduda tee läbitavuses. Viimaks otsustasin, et nii ei ole mõtet jätkata. Tõmbasin auto tee serva, võtsin kaamera kätte ja asutasin jala minema. Peagi tuli põhiteelt kõrvale keerata. Secret Spire’ni jäi kaardi järgi veidi alla kilomeetri.

Võib öelda, et olin põhimõtteliselt maailma lõpus. Spring Canyon Point Road on tupiktee, mis lõpeb Colorado jõe kõrgal kaldal, ja mõistagi ei ela selle tee ääres mitte kedagi. Elu Moabi kandis lõpeb Moabi linna piiriga, edasi on igas suunas kümnete kilomeetrite kaupa tühjust. Ei salga, et oli pisut kõhe. Liiati pidin jälgima kõndides ümbrust, et hiljem autoni tagasitee leida, sest kui läheb pimedaks, siis...

Secret Spire (fotol paremal) on muidugi imeline. Ilusasti ümaraks lihvitud liivakivikupli tipus seisab umbes viie meetri kõrgune sammas, mille otsas kõrgub sakiline kivi. Väga vähesed inimesed on seda näinud, sest selle juurde on pikk ja enamiku jaoks talumatu sõit ning teiseks on vaja mõningat orienteerumisoskust, et Secret Spie üldse üles leida. Ei maksa arvata, et see kaugele paistab. Kuid imetabane on see igal juhul.

Kahjuks ei saanud ümbruses pikalt uudistada, sest varjud olid muutunud juba väga pikaks. Võtsin liiva peal üles oma jäljed ning sedasi jõudsin hõlpsalt kümne minutiga autoni. Järgnes ligi 20 km liiva-, kruusa- ja kiviteed, enne kui jõudsin tagasi siledale asfaldile. Kaardile vaadates ei asugi Secret Spire (fotol vasakul) Moabist teab mis kaugel, aga mul läks selle juurest tagasi oma majakesse jõudmiseks peaaegu poolteist tundi. Vahemaad, eriti miilides ja eriti sisuliselt tühermaastikul, on ikkagi meeletud.

Päeva kokkuvõte: rattaga väljas kuus ja veerand tundi (see ei hõlma Secret Spire juures käimise aega), puhast sõiduaega ligi neli tundi ning läbitud kilomeetreid 38,6. Kokku läks päev siiski pikale: majakese ukse keerasin lahti õhtul pärast kella poolt üheksat.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.