Pullerits: Kuidas ma jäin Pruudi juures tormi kätte?

Täna hommikul sain hea õppetunni, miks ei maksa kiirtoidukohtadesse üleolevalt suhtuda. Mõtlesin, et sööks vahelduseks hommikul ka mujal kui McDonald’sis või Burger Kingis. Kuna mulle maitsevad pannkoogid, läksin peatänava ääres Pancake Hausi. Kõik vähegi läbilöögisoovlikud kohad asuvadki Moabis Main Streeti peal. Küsisin seal hiinlannast kohanäitajalt, kui kaua läheb, kuni mulle midagi ette tuuakse. Ta ütles, et 15 minutit. Tegin selle peale imestunud näo. Ta lisas, et no võib-olla kümme. Siis tuli ettekandja, kellele esitasin sama küsimuse. Tema vastus: 15 minutit.

Aga ma ei tulnud Moabi selleks, et kulutada hommikul kallist ja ilusat aega mingi toiduportsjoni ootamisele. Sõitsin paar kvartalit tagasi, läksin Burger Kingi ning minutiga oli ultimate platter koos väikse kohviga käes. Las restoranides ja kohvikutes tapavad aega need, kel elus sisukamaid plaane pole, näiteks kas või sõita rattaga alla Bull Runi rada pidi (fotol ülal vasakul).

Kavas oli sõita Canyonlandsi rahvusparki viivat teed pidi Gemini Bridgesi kruusateeni, kuhu on mu elamispaigast 30 miili, ning võtta seal ette järjekordne radade võrgustik – Magnificent 7 (fotol paremal võrgustiku infotahvel ning Getaway raja algus). See on samuti viimaste aastate lisandus Moabi maastikurattaradade süsteemi, kuuldavasti selleks, et ratturid ei peaks koos autodega mööda tolmuteed Gemini looduslike sildadeni sõitma. Moabis ikka jalgratturite eest hoolitsetakse.

Kui oleks tahtmist olnud, oleks mööda allamäge kulgevat Bull Runi rada saanud kiire ja adrenaliiniküllase sõidu kanjoni serva lähedal. Aga ei olnud selleks tahtmist. Sest eesmärk ei ole kihutada, vaid vastupidi – võtta asja mõnuga. Eesmärk on loodust nautida (fotol vasakul). Kui eesmärk oleks kihutada või rattasõidu tehnilisi oskusi lihvida, võiks valida mõne Moabile lähema raja ning sõita seal varahommikust hilisõhtuni.

Laias laastus ei ole siinsetel rattaradadel ju suurt vahet. Need kõik sisaldavad tugeva pinnasega ja liivaseid lõike, kive ja slickrocki, astanguid ja pragusid, loomulikult tõuse ja laskumisi ja kurve (fotol paremal ratturid Hispaaniast). Mis aga radasid eristab, on just loodus nende ümber. Näiteks Bull Run kulgeb piki Bulli kanjoni põhjaserva; sellelt keerab kõrvalharu lõunasse ja viib Gemini sildade juurde. Great Escape pakub vaateid Two Tortoise Rockile ja taamal laiuvale Behind the Rocks piirkonnale, mis on looduslike uuringute ala ning kuhu keegi minna ei tohi. Little Canyoni rada, nagu selle nimigi ütleb, viib Väiksesse kanjonisse. Seal sattusin liivasele kanjonipõhjale, kuid suutsin sellest läbi vändata, mis siis, et tuul, mis hommikust peale oli tugev, muutus üha valjemaks.

Ja kui Väiksest kanjonist välja sain ning keerasin põhja poole Gemini Bridges Roadile, läks ilm täitsa maruks. Olin liivakiviseinte vahel avaral liivasel tasandikul. Tuul keerutas liiva mõnuga. Puhuti nii, et tolmupilvest ei olnud võimalik läbigi näha. Sellegipoolest otsustasin tuulest läbi murda, vändata liivasel teel Gooney Bird Rocki ehk Albatrossi kivini (fotol vasakul), mille taha, nagu mäletasin nelja aasta tagusest käigust koos Jaanus Laidveega, jääb väga kaunis, nimetu harukanjon. Selle väljapaistvaim moodustis on kanjoni lõpus vasakut kätt kõrguv sihvakas sammas nimega The Bride, Pruut (alumisel fotol vasakul).

Aga tuul oli muutunud lausa pööraseks ning tekitas kõrgete liivakiviseinte vahel mässeldes lausa liivatormi. Siiski keerasin nimetusse harukanjonisse, mille põhjapoolse serva all asuvad ääretult kaunid telkimiskohad, et Pruudi juures ära käia. See teekond kestis liivasel rajal kergelt ülesmäge peaaegu kilomeetri. Liivas on niigi raske sõita, aga kui tuul püüab sind väntsutada, muudab see kulgemise eriti vaevaliseks. Lisaks muretsesin, ega liivatorm mu fotoaparaadile halba tee. GoPro kaamera peitsin kiivri pealt juba tükk aega varem ära seljakotti.

Pidin silmi hoidma aeg-ajalt hästi vidukil, et tuul neid liiva täis ei peksaks (fotol paremal hele liivapilv kanjonis, kus asub The Bride). Olin hommikul ilmaprognoosist vaadanud, et Moabis lubas tugevat tuult, aga kui tuule kiiruse ühikuks on mph ehk miili tunnis, siis, tunnistan, ei vaevunud pakutud arvu sisusse süüvima, sest ega see nagunii suurt ütle. Aga nüüd pidin tõdema, et nii tugevat liivatormi polnud elus varem tunda saanudki.

Kuid ligi 20 km tuli tagasi auto juurde vändata. Ja seda mite ainult ülesmäge, vaid ka vastu tuult. Esimene eesmärk oli liivaselt tasandikult minema saada. Selleks tuli aga üles vändata kruusatee järsust mäest, mis pelgalt suure kalde tõttu on teeninud kaartidel tähise D, difficult ehk raske (fotol vasakul järsu mäe alumine osa). Olin tasandikule tulles näinud, kuidas üks neljarattaveoga kastiga veok sealt sugugi naljalt üles ei pressinud, mootor möirgas kõvasti ja rattadki tegid all kohati tühipöördeid. Panin sisse kõige kergema käigu, mis mu Trekil leidub, ning võtsin eesmärgi, et pean suutma üles vändata.

Raske see oli, aga hakkama sain. Paaril korral ei jäänud palju puudu, et oleks pidanud jala maha toetama.

 

Pärast sellist tõusu (fotol paremal) oli ülejäänud tagasitee, nagu öeldakse, lausa kukepea. Kuigi tuul ei olnud lihtsalt vali, vaid muutus ka teravalt külmaks. Aga otsustasin, et ei hakka seljakotist dressipluusi välja koukima, sest kuigi selle selga panek teeks kindlasti sooja, teeks see ka elu mõnusaks ehk tõmbaks ilmselt isu kiiret ja pingutavat väntamistööd teha vähemaks. Lõppeks soovisin lihtsalt auto juurde tagasi saada, sest kõik, mis näha oli, oli päeva esimeses pooles juba nähtud, ning tagatipuks kulges osa Getaway-nimelisest tagasisõidurajast üle Arths Pasture (fotol ülal paremal), mis oli roheliste poolde säärde küündivate põõsapuhmastega tasandik. Seega, ei midagi vaatamisväärset.

Kui auto juurde tagasi jõudsin, ei olnud kell veel viiski. Seega asusin õhtupooliku sisustamise kallale. Tagasitee Moabi viis mööda Navajo Rocki radade võrgustikust (fotol vasakul), kus paar päeva tagasi jäi kaks rada sõitmata. Otsustasin, et sõidan läbi paljutõotava nimega raja Ramblin’ ning jätan teise, raskema raja Rocky Tops mõneks järgmiseks korraks.

Aga tollest sõidust ei saanud asja. Istusin küll sadulasse ja asusin teele ning väntasin tõusude-langustega liivakivipinnasel maha pool kilomeetritki, aga seejärel leidsin, et targem on ots ringi keerata. Ei, asi ei olnud selles, et hakanuks tuule käes külm. Asi oli palju proosalisem: päike paistis selja tagant ning ma ei näinud sellises valguses üle heleda liivakivi juhatavaid helepunaseid jutte. Sellises olukorras on mõistlikum karta eksimist, kui pärast kahetseda.

Kokku viibisin rattaga väljas veidi üle kuue ja poole tunni. Selle ajaga läbisin 41 km, puhast sõiduaega tuli pisut alla nelja ja veerand tunni. Sedasi jõudsin õhtul rahulikult poeski käia ja toidutagavarasid täiendada. Nii vara, kella seitsmeks, polnud ma juba tükk aega oma majakesse õhtule jõudnud.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.