teisipäev, aprill 05, 2016

Pullerits: Miks inimesed pelgavad riskantseid radasid?

Hommik algas jahmatava üllatusega. Võtsin Moabi City Marketi toidupoest tasuta kohaliku lehe Moab Sun News ning selle esiuudis kargas kohe näkku: «Negro Bill Canyon renamed». Niisiis on poliitilise korrektsuse vähkkasvaja ka siia linnakesse jõudnud. Ma arvasin, et siin, karmis kõrbekliimas, elavad ikka hardcore-inimesed, kes moodsa aja lollustel ei lase oma ajju juuri ajada, aga võta näpust. Mõnedele siinkandis ei meeldinud kanjoni nimes sõna Negro, kuigi sellenimeline neeger seal kunagi tõepoolest asjatas ja niisugune oli tema nimi – olen tolles kanjonis varem matkanud –, ning kohalikud võimu juurde pääsenud tüübid muutsid selle nime ära. Ma ei hakka siin isegi ütlema, mis nad kanjonile uueks nimeks panid, minu jaoks jääb see ikka Negro Billi kanjoniks. (Pildil ülal vasakul ja all paremal Pritchett Canyon.)

Aga see ei olnud veel kõik! Lugesin artikli lõpuni ning sain teada, et siinkandis on üks eriti agressiivne tädi, Mary Mullen McGann, kes tahab veel mitu tema arust kõlbmatut nime ära muuta. Näiteks Hunter Canyon, mille suudmest paar päeva tagasi mööda sõitsin. Tädi McGann leiab, et see nimi on liiga agressiivne. Samuti tahab ta ära muuta kahe suure kõrgendiku, Monitori ja Merrimaci nimed – neid nägin siis, kui sõitsin paar päeva tagasi Navajo Rocksi radadel –, sest need on võetud kodusõjaaegsetelt lahingulaevadelt, ning asendada need nimedega John ja Yoko. Ma ei ole küll kuulnud, et Lennon ja tema naine, kes levinud teooria kohaselt biitlid tülli ja lõhki ajas, oleks kunagi Moabis käinud.

Ja et minusugustel külalistel siin edaspidi lihtne liigelda ei oleks, tahab tädi McGann asendada tänavate süsteemis lihtsad numbrid ja ilmakaared (näiteks 100 North) vanade indiaani nimedega, nagu... las ma nüüd vaatan, et need ikka õigesti kirjutan: Ahgahdtaynah ja Delozilgii. (Ausõna, ma ei mõelnud seda välja.)

Aga alati tuleb artiklid lõpuni lugeda. Seal oli märge, et kõik sellel küljel on fake. (1. aprilli leht ju.) Kuigi tõsi see on, et Negro Billi kanjoni nime on tahetud juba tükk aega ära muuta ning ühes paksus Moabi matkaraamatus ongi autorid andnud sellele kanjonile omavoliliselt uue nime. (Fotol ülal paremal Pritchett Canyon.)

Teine ebameeldiv üllatus, ja see ei olnud fake, vaid päris tõsi, tabas mind siis, kui istusin Kane Creeki asfalditee lõpus, kust algab džiibitee Pritchetti kanjonisse (fotol vasakul), ratta sadulasse ning märkasin, et esirehv on pooltühi. Ilmselt olin eelmisel õhtul Dino-Flow rajal õhtuhämaruse saabudes mõnest kurvist pisut välja kaldunud ning üksiku kaktuseokka rehvi sisse korjanud. Kuna olin end just minekuks valmis seadnud, maksnud isegi kaks dollarit, sest džiibitee algus läheb üle eravalduse, ei viitsinud hakata rehvi vahetama. Võtsin pumba ja lõin rehvi õhku täis. Et näis, kui kaua kestab.

Pritchetti kanjon on meeletult ilus, Moabi kandis üks kaunimaid, aga ilu nõuab ohvreid. Läbi kanjoni viib 7,5 km pikkune maasturitee, mida on kohati absoluutselt kohatu nimetada teeks. Justkui selleks, end endast palju arvavad Jeep Grand Cherokeede ja Toyota Land Cruiserite ja teiste sääraste tavamasinate omanikud varakult paika panna, on juba 200 meetri järel karm kõrge trepistik (fotol paremal), mis sunnib kõik lihtmaasturite omanikud heaga tagasi pöörama.

Algul oli mulgi kulgemine aeglane. Sellepärast, nagu ütlesin, et kanjon on pööraselt ilus. See ilu nõuab jäädvustamist. Siiski ei leidunud pärast esimest trepistikku järgmisel kolmel kilomeetril midagi ekstrahullu (fotol vasakul). Lihtsalt liivane rada suuremate ja väiksemate kividega. Aga Charles A. Wellsi raamatust «Moab, UT Backroads & 4-Wheel Drive Trails», mille teejuhina kaasa võtsin, teadsin, et hulluks läheb asi raja teises pooles. Wells kirjeldab, et sellel rajal ei tule ilma vintsimata ja tõmbamata toime isegi spetsiaalsed hiidmaasturid, et masinate ümber kukkumine ja telgede purunemine on tavaline, et kanjoni tippu jõudmine võib võtta kolmest tunnist terve päevani.

Kolme kilomeetri järel tuli esimene supertakistus, Chewy Hill (fotol paremal). Pidin nägema kurja vaeva, et libedal pinnasel suurtest astangutest ratast üles tõsta. Ümberringi levis vinge õlihais. Kahjuks ei olnud rajal ühtki masinat, sest oleks tahtnud näha, kuidas niisugustest kõrgetest astangutest üldse on võimalik üles sõita. Kui seda ei näe, ei kujuta seda ka ette.

Edasi läkski tee järjest halvemaks: liiv, suured kivid, praod, astangud jne. Järgmine võimatuna paistev koht kannab nime Rocker Knocker, mille all pidin nuputama, kuidas koos rattaga sellest üles saada. Astangud olid kõrged, suurte maasturite suurte rehvidega libedaks hõõrutud ning peene liivatolmuga kaetud. Sellistest kohtadest on jalgsigi raske üles ronida, saati siis veel rattaga. Ja siis järgnes sellele kohe järsk tõus, mis oli palistatud suurte aukudega ning põlvekõrguste kandiliste kivimürakatega (fotol vasakul). Seda on, jah, raske nimetada teeks.

Aga hullem ootas veel ees.

Viimane kilomeeter-poolteist olid sellised, et rattaga sõita oli sama hästi kui võimatu. Enamiku tõusust lükkasin ratast käe kõrval, ja mitte ainult ei lükanud, vaid ka tõstsin seda astangult astangule ja kivilt kivile. Järjest tulid takistused nimedega Axle Hill, Rock Pile, Yellow Hill (fotol paremal). Kui viimaks üles jõudsin, olin rattaga olnud liikumises tund ja 20 minutit – ja läbinud selle ajaga vaid 7,5 km. Istusin suure kivi alla varju, sest päeval tõusis temperatuur 27 kraadini, ning ammutasin jõudu banaanist ja Dexali energiabatoonist.

Siis jätkasin teekonda. Laskusin kanjoni tipus teisel pool käänulist ja kivist teed pidi alla, kuni jõudsin liivasele džiibirajale, ning sõitsin seda mööda 2 km edasi üle rohetava tasandiku, ümberringi tumedad liivakiviseinad taevasse küünitamas (fotol vasakul). Ees ootas kilomeetrine matk.

Jätsin ratta matkaraja algusse kivi najale – no kes tuleb seda sealt varastama? – ning ronisin üles järsust tõusust, mis üksvahe läks läbi kahe liivakivimassiivi vahelisest praost. Jõudsin väiksele platoole ning otsisin seal silmadega cairne ehk kivikuhjasid, mis pidid mind juhatama sihtpunkti.

Kui olin roninud üles veel ühest järsust liivakivimäest, avaneski nurga taga vaade sellele, mida tahtsin näha – see oli Pritchett Arch (fotol paremal). Kui seisad selle alla, ei ole pääsu tõdemusest, et küll on loodus Moabi kandis sooritanud ikka imelisi tegusid.

Pritchett Archi juurde satub inimesi harva, sest see asub nii kaugel ja, nagu kirjeldasin, äärmiselt raskesti ligipääsetavas kohas. Mingisugused tavaturistid selle juures küll ei käi. Ja sel päeval oli Pritchett Arch, nagu ka Pritchett Canyon kogu täiega minu päralt. Ma ei näinud ei kaare juures ega teel sinna ja tagasi ainsamatki inimest.

Tagasiteekond läks märksa kiiremini. Esiteks olid kõik pildid juba tehtud, teiseks kulges sõit valdavalt allamäge. Ehkki ratta talutamine Pritchetti kanjoni kurikuulsatest takistustest alla (fotol vasakul) ei olnud sugugi palju kergem kui ratta vinnamine üles. Tunniga olin tagasi parklas ning esirehv püsis igati heas konditsioonis.

Aga aega veel oli, kell polnud neligi. Vara veel õhtule mõelda. Võtsin kohe kaardi lahti ning uurisin, kas läheduses on veel mõnda kahe ja poole tunni rattarada. Ega peale Amasa Backi olnud.

Amasa Back on kuuldavasti Moabi kohalike rattameeste lemmikuid. Algul ootab ees mitu miili karmi tõusu, aga kui tagasi pöördud, saad hea ja kiire sõidu, kui julgust jagub. Amasa Backi otsas käisime neli aastat tagasi ka Jaanus Laidveega ning too, mäletan, oli ülesmäge üksjagu vaevaline käik. (Fotol paremal vaade Amasa Backi tõusult La Sali mägedele ja Behind the Rocks piirkonnale.)

Aga vahepealse ajaga on situatsioon muutunud. Kohalikud entusiastid on teinud uue, üksnes rattureile mõeldud tõusuraja, HyMasa. Ent juba veerand tunniga sain aru, et Pritchetti kanjoni sõit oli organismi jätnud tuntava jälje. Agressiivsusest, millega tõusu rünnata, jäi puudu. Paaris kohas lipsas isegi mõni viga sisse, mis ei tulnud niivõrd oskamatusest või lohakusest, vaid pigem väsimusest. (Fotol vasakul puhkehetk HyMasal.)

Ligi kuus kilomeetrit pea pausita tõusu ning viimaks jõudsin HyMasa lõppu. Sealt keeras kõrvale teine uus rada, Captain Ahab (fotol paremal vaade Captain Ahabi raja alguses Jackson Butte'ile). Infotahvlil oli see märgitud sealkandi radadest kõige raskemaks. Olin selle kohta lugenud ja vaadanud videosid ning jõudnud arusaamisele, et tegemist on kiire ja riskantse laskumisrajaga. Aga ei olnud nii.

Kõigepealt tuli veel kaks kilomeetrit tõusta, ja see tõus oli märksa raskem ja keerulisem kui mööda HyMasat. Väga sageli tuli ratta seljast maha tulla. Kasutasin ka arukat analüüsi: kui nägin, et pingutus tõusunuki ründamiseks võib osutuda liiga suureks, loobusin sellest aegsasti, et säästa energiat.

Viimaks sai hakata laskuma. Aga see ei olnud laskumine, kus niisama vaikselt allamäge kulged. Taas oli rajal palju kõrgeid astanguid ja kive. Neile lähenedes tuleb säilitada kriitiline meel ega tohi enda võimekust üle hinnata (fotol vasakul kriitiline koht). Kuigi, kui oled juba nädal aega igasuguseid radu sõitnud, hakkab tekkima teatav enesekindlus. Ja see olekski ühe järsaku otsas kätte maksnud.

Jäin järsaku tipus, mõlemad jalad pedaalidel, veidi vaagima, kas söandan siit alla sõita või mitte. Ja kui otsustasin, et parem on mitte riskida, ning hakkasin rattalt maha tulema, kaldusin kivise nõlva poole paremale alla ning olin juba mõtteis valmis, et nüüd saan kukkudes kõvasti haiget. Kuid oskasin ratta pealt siiski nii hästi minema ja eemale hüpata, et endale üllatuseks jäin jalule ning täiesti terveks.

See oli meeldetuletus, et mees, võta rahulikumalt, sest muidu jääb viimane sõna loodusele. (Fotol ülal paremal vaade Captain Ahabi rajalt alla Kane Creek Canyonile.)

Tuli taas pikk tööpäev. Rattaga olin väljas kokku seitse ja pool tundi, puhast sõiduaega kogunes 4:40 ning läbitud kilomeetreid 35. Keskmine kiirus seega tublisti alla 10 km/h.

Kiirused on siin tõesti hoopis teistsugused kui Eesti maastikul.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.

14 Kommentaarid:

At 09:35, Anonymous Anonüümne said...

Kurat, see Utah on ikka ilus küll. Paneb kohe mõtted enda paar aastat tagasi tehtud Utah reisi peale liikuma, kus sai ka mõned päevad Moabi kandis oldud.

 
At 09:40, Blogger Priit Pullerits said...

On küll ilus. Kus siin Moabi kandis käisite ja mida tegite?

 
At 10:11, Anonymous Anonüümne said...

Kuidas te enne kirjutasitegi - käisin seal kus "Mingisugused tavaturistid" käivad :) Arches ja Devil's Garden Primitive trail, Needles ja Chesler Park, Sky ja Gooseberry trail meenuvad näiteks...

 
At 12:21, Anonymous Anonüümne said...

Aga Juku-Kalle nuusutab parajasti samuti preeriatuult koos Ivoga - teil on seal jänkimaal päris Banda Estlanda koos =) https://scontent-fra3-1.xx.fbcdn.net/hphotos-xaf1/v/t1.0-9/944916_1082597601761693_8267905592369469192_n.jpg?oh=1b2825bde095d81300c60e055ca9866e&oe=57BF64A3 ja https://scontent-fra3-1.xx.fbcdn.net/hphotos-xpa1/v/t1.0-9/12924321_1082607181760735_130716019056323850_n.jpg?oh=d42fe8481dcf80cba9f4793cd7e8aa0e&oe=578507C4

 
At 13:54, Anonymous Anonüümne said...

Kas endanimelise kaare, Pritchett Arch, all proovisite ka oma laulujoru võimendada?

 
At 14:49, Anonymous Hobipiltnik said...

Suurepärane loodus ja keskkond.
Eriline tase on muidugi viimane pilt.
Suurendades seda on veel eriti hästi näha, milline eriilmelisus, detailirohkus, tasapindade erisus ja sügavus jne jne mahub ühte pilti...
Võimas!

 
At 16:20, Blogger Priit Pullerits said...

13:54, jah, proovisin küll, kuidas kajab. Kajab päris hästi!

Lisaks detailirohkusele, 14:49, pani mind viimast pilti tehes mõtlema, et olen sellele kõrgusele tõusnud rattaga mööda rasket rada - ja selle pildi tegemiseks oli umbes pool Captain Ahabi laskumisest juba selja taga. Nii et võib selle kõrguse kahega korrutada - nii kõrgele tuli tõusta. Keegi küsis tõusumeetrite kohta - no siit las arvutab.

 
At 19:18, Anonymous Aksel said...

Vaatamata sellele, et te olete lühikese aja jooksul meile pärleid visanud juba omajagu, kipub rahulolematus sisse imbuma. Rajakirjeldused, nende ülesehitus, faabula korduvad. Nii jätkates kirjutate neeger Billi, Dino-Flow, Rocker Knocker raja sarnaseks ka Rainbow Rim’i – ikka on märgitud raja raskusastmeks D, ikka tuleb ratast enda ees lükata jne. Aga piltidelt vaatavad vastu rõõmsad meie mõistes tšainikud, vaarvanemad lastega lustisõitu tegemas. Spordimees küsib tõusumeetrite kohta. Te ei tea, ei ole seda ilmselt ka rattakaartidel kirjas, no mida, täielik võhiklikkus. Mida te vastate dr Ripsile, kes korraldab Tartu külje all 3000 tõusumeetriga MTB-sõite, et palju meeterid kogunes? Ilmselt rikkaliku, mitmekesise ümbruse äraspidine mõju on see, mis kirjatöö raamidesse surub. Te olge ikka out-of-box hoiakuga – pole vajagi kõiki radu kirja panna, jääge parem mõnel päeval sheriffile vahele kiiruse ületamisega, uurige kohalike arvamusi presidendi valikute kohta, minge kõrtsu. Floora ja fauna. Too jännu püksis sõit kaugele ei vii. Ega te ometi eelmine kord ka kabiin nummer 4 ööbinud?

 
At 16:58, Blogger 林磊 said...

2016-5-24 leilei
michael kors outlet clearance
burberry outlet
coach outlet online
true religion
cheap oakley sunglasses
michael kors outlet
michael kors handbags
coach outlet
ugg sale
hermes outlet
nike free run black
oakley sunglasses
vans outlet
nike huarache
timberland boots
nike huarache white
birkenstock
cheap jordans
ed hardy uk
canada goose jackets
louis vuitton bags
the north face
ray ban sunglass,ray ban sunglasses,ray ban outlet,cheap ray bans,cheap ray ban sunglasses,cheap ray bans,ray bans
michael kors handbags
cartier watches for sale
cheap oakley sunglasses
adidas pure boost
oakley sunglasses
polo ralph lauren outlet
kate spade outlet
kate spade outlet
pandora jewelry
longchamp bag
ray ban sunglasses
vans shoes
louboutin pas cher
christian louboutin shoes
armani exchange
kobe 9

 
At 11:39, Blogger rokn elbeet said...

ما تهتم به شركة كشف تسربات المياه بالرياض هو البحث عن كيفة علاج مشاكل تسريبات المياه التي تطرأ علي المكان فجأة بواسطة اجهزة الكشف الحدية التي تستخدمها شركة كشف تسربات بالرياض والتي تسعي للوصول الي افضل النتائج المثالية القادرة علي حل هذه المشكلة بدون تدمير فالاعتماد علي الاساليب الحديثة يساعدكم في الحصول علي نتيجة مثالية في مصلحة العميل فنحن لا نكتفي بتقديم هذه الاعمال في مدينة الرياض فقط بلا لدينا الفنين المتميزة الذي يقدمون شركة كشف تسربات المياه بالدمام التي تعمل علي حل مشكلة البيت بدون الاعتماد علي ا اساليب تقليدية التي تستخدما بعض مقدمي خدمة شركة كشف تسربات بالدمام فلا تتكايل بشأن هذا العمل بالذات لانه يحل لك الكثير من المشاكل

 
At 05:23, Blogger raybanoutlet001 said...

michael kors outlet online
cheap jordan shoes
adidas superstar
oakley sunglasses
kobe shoes
skechers outlet
cheap tiffanys
huarache shoes
nike roshe run

 
At 23:54, Blogger MASA AL said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 23:54, Blogger MASA AL said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 
At 23:55, Blogger MASA AL said...

Autor on selle kommentaari eemaldanud.

 

Postita kommentaar

<< Esileht