esmaspäev, aprill 04, 2016

Pullerits: Kuidas hoiduda rattaradadel fataalselt eksimast?

Ma polnud juba kaks tundi näinud rajal mitte ühtki hingelist. Ja kell lähenes kuuele. Ning tagatipuks olin oma rendiautost nii kaugel, nagu Klondike Bluffsi (fotol vasakul) maastikurattaradade võrgustikus üldse olla saab. Ehk kilomeetrit kümme, kui mitte koguni tosin. Aga kilomeetrid ei loe siin iseenesest midagi. Kaardi peal on kõik rajad tähistatud ilusate sujuvalt laineliste joontega, aga kui sõitma hakkad, võid avastada, et kilomeetri peale kulub vaat et veerand tundi.

Sellises olukorras, kus ei tahtnud Copper Ridge’il ehk Vaseahelikul õhtuhämarasse jääda, otsustasin riskida. Olles ära käinud Klondike Bluffsi otsas (fotol paremal) ning laskunud sealt alla, vaatasin kaardil, et ühes kohas peaks üks tee lõikama otse. See ei olnud tähistatud rattateena, pigem mingi ebamäärase rajana. Aga see viis otse nende singliteni ehk kitsaste rattaradadeni, mida tahtsin nagunii sõita enne, kui suuna lõplikult parkla poole võtan.

Too loodetav otsetee, mis algul oli liivastel kohtadel selgete tugevate jälgedega, mis kinnitasid, et siit on teisedki oma rattaga sõitnud ja päris suvaline see rada olla ei saa, muutus aga, mida kaugemale sõitsin, järjest vähem märgatavaks. Kuni ühel hetkel enam jälgi peaaegu polnudki. Liiati algas suur slickrocki väli – aga see polnud ühtlane, vaid selles jooksid pikisuunas ligi meetrised sügavikud (täpselt nagu vasakpoolsel pildil, mis on tehtud Klondike Bluffsi otsast) –, kus polnud enam üldse aru saada, kuhu minna. Püüdsin hoida kaardil näidatud suunda, ent samas jälgisin ka loodust, et juhul, kui ringi keeran, oskan ikkagi tagasi minna. Ma ei võta selliseid olukordi kergelt, et küll kuidagi kuhugi ikka välja jõuab. Siinkandis võiks sellisest naiivsest optimismist lähtumine tuua fataalseid tagajärgi.

Niisiis, ühtki jälge enam näha polnud. Neid slickrockile lihtsalt ei jää. Väike pabin hinges, sõitsin ettevaatlikult edasi. Vähemalt teadsin, et päevavalgust jagub ligi kaks tundi, mis andis ootamatusteks ajalist reservi.

Tegelikult on Moabi rattarajad suurepäraselt tähistatud. Sõitsin hommikul autoga Moabist (fotol paremal vaade tee ääres Moab Rimile) umbes 35 km kaugusele Klondike Bluffsi radade võrgustiku põhjapoolsesse otsa. Seal on maanteelt paremale ära pöörates kruusateel mitu parklat, mille igaühe juures on suur infotahvel ning selgelt ära näidatud seegi, kust algab rada. Raja alguses on viit, millel on kirjas raja nimi (antud juhul Dino-Flow), ning samuti kaart, kus on võrgustikul näidatud koht, kus parajasti asud.

Rajad on maha märgitud väga selgelt. Neid piiravad külgedelt suured kuivanud oksad või teistest eristuvad kivimürakad, lisaks on slickrockile ja rajale jäävatele kividele tõmmatud värvilised jutid (fotol vasakul) – igas võrgustikus on iga rada tähistatud oma värviga (näiteks Dino-Flow roosaga). Lisaks näitavad teed eelmiste ratturite sisse sõidetud jäljed. Rajalt eksida on peaaegu võimatu, kui silmad lahti hoiad.

Igas radade ristumise kohas – Klondike Bluffsi võrgustikus on radu ligi 20 – on taas viidad, mis näitavad, millise nimega rada kuhu suundub, ning lisaks tahvel kaardiga, millel on näidatud sinu asukoht (fotol paremal). Sisuliselt tähendab see, et sõitma võid tulla ilma kaardita. Ja enamik vist tulebki, sest ma ei ole veel näinud kedagi, kes võtaks kotist või taskust kaardi ning hakkaks seda uurima.

Liiati on rajad infotahvlitel tähistatud raskusastmega, mis annab aimdust, mis ees ootab.

See kõik on tehtud nii lollikindlaks seepärast, et Moabi inimesed tahavad, et rattafanaatikud siin sõitmas käiksid ning sedasi nende väikese linnakese elu ja ärisid toetaksid. Kes tuleks Moabi sõitma, kui läheks liikvele kuuldused, et seal on rajad nii segased, et kogu aeg võid ära eksida?

Dino-Flow on lisaks EKG-le ja Jurassicule üks kolmest rajast, mis kulgeb piki Vaseaheliku serva ning juhatab sind ülejäänud radade algusse. Keerasin Dino-Flow’lt peagi kirdesse, et rünnata rada nimega Nome (fotol vasakul), mis on saanud nime Alaska üksildase linna järgi. Ai, see oli karm tõus, võttis kohe hommikul kõvasti hingeldama. Ja laskumine sellelt oli veelgi hullem, mitmes kohas nii järsk ja kivine ja astanguline, et turvalisuse nimel otsustasin ratast kohati käe kõrval jalutada.

Hoolimata kõigest infost, mis rajal leidub, tasub ka raamatuid uurida. Mul on abiks ja kaasas «Mountain Biking Moab Pocket Guide». Sellest lugesin, et hõlpsaim rada Copper Ridge’i tippu Alaska rajale on Mega Steps. Tõesti, võrreldes Nome’iga oli sellel tõusmine nagu jalutuskäik. Seda kinnitab tõsiasi, et toda rada mööda sõitis tippu ka Kanadast Canmore’ist pärit mees oma kahe, 10- ja 12-aastase tütrega ning nonde vanaisaga, kel vanust 76 (fotol ülal paremal). Nad ei sõitnud kiiresti, aga nad said igati kenasti hakkama.

Vanaisa märkis, et mul on vanamoeline ratas, et see pole full-suspension ehk topeltvedrustusega. Ütlesin talle, et see-eest tunnen oma ratta seljas siinset loodust teravamalt, ja lisasin, et kuna pean kasutama oma keha löökide maandamiseks, siis loodetavasti aitab see tugevdada mu kerelihaseid. Sellele ta vastu ei vaielnud.

Alaska on üleval aheliku serval meeldiv rada, kust avanevad vaated alla Soolaorgu (Salt Valley, fotol ülal paremal) ning selle teisel serval kerkivale punaste kaljudega Archesi ehk looduslike kaarte rahvuspargile. Istusin Alaska raja ääres kivile ning tegin vaateid nautides kerge eine.

Kui Homeri rada pidi taas alla laskusin – kui ma nüüd õigesti mäletan, siis päeva esimeses pooles kulutasin ligi 15 km läbimiseks kaks ja pool tundi, mis ei näita muud kui radade raskust ja keerukust – ja parklasse jõudsin, alustasin päeva teist poolt vaat et sisuliselt titeradadega. Agate, Midlaine, Jasper (fotol paremal) – need olid rajad madalate, kuid värvikirevate küngaste peal kihutamiseks. Et kiire ja kerge rattasõidu tunne ära ei ununeks.

Seejärel alustasin taas Vaseaheliku tippu ronimist, sedapuhku mööda Baby Steps North rada (fotol vasakul). See oli kohati sama raske nagu Nome. Jõudsin uuesti Alaska rajale, kuid sedapuhku suundusin seal kagusse. Tundus, et kui talitan asjalikult, jõuan ära käia ka imelises kohas, mille järgi siinne radade võrgustik on oma nime saanud – Klondike Bluffsi otsas. Käisime seal neli aastat tagasi ka Jaanus Laidveega, kuid siis oli ilm hall ning tagatipuks hakkasid meie kohale kogunema äikesepilved, mille kohta olin lugenud, et siis tuleb Bluffsi otsast kiiresti jalga lasta. Mida me tookord ka tegime.

Ristmikel uurisin kaasa võetud kaarti ja raja peale püstitatud infotahvleid, et olla ikka veendunud, et ma kuskile vale pööret ei tee, ning kulgesin Alaskalt alla mööda Baby Stepsi rada, mis oli sisuliselt hüljatud maasturitee ning lubas kergelt ja muretult sõita, misjärel keerasin Little Salty rajale, kus jätkus samuti minimaalse pingutusega laskumine, ning sealt pöörasin omakorda itta UFO rajale (fotol paremal), mis on kaardil tähistatud tähega D, difficult – raske. Aga ilmselt olen igasuguste astangutega ning suurte kividega juba piisavalt harjunud, et enam need ei üllata. Ja muret ka ei tekita. Kuigi tõsi on see, et liikumiskiirus paratamatult oluliselt kahaneb. Aga preemiaks nähtud vaeva eest pakkus UFO lõpu eel mitmesaja meetri pikkust laskumist mööda slickrocki ilusate pinnasesse uuristatud-voolitud suurte lompide kaskaadini. Sealt jäi Klondike Bluffsi matkarajani veel kolm kilomeetrit mööda kergelt liivast ning slickrockiga laia maasturiteed.

Maasturitee lõpust sai veel kakssada meetrit mööda järsku kitsast rada üles pressida, aga siis tuli ratas jätta aia taha. Klondike Bluffs asub nimelt Archesi rahvuspargi territooriumil. Viimased pool kilomeetrit sinna tuli tõusta kõndides.

Kogu see vaev oli end väärt. Klondike Bluffs (fotol vasakul) oli õhtuses päiksevalguses imeline, vähemasti võrreldes sellega, mida nägin neli aastat tagasi. Ja mis veel – kogu teekonna vältel alates Alaskast polnud ma kohanud mitte ainsatki inimesi ning ka Bluffsi otsas ei olnud mitte kedagi. Kogu too fantastiline paik oli kogu täiega minu päralt. Võtsin seljakoti seljast, istusin maha ning sõin oma viimase banaani. Lasin ajal lihtsalt kulgeda.

Aga nii see aeg kulges, et päike hakkas läänepool järjest madalamale vajuma ning varje pikemaks venitama. Uurisin kaarti ja leidsin, et kõrgendikult alla sõites peaks üks kõrvaltee võimaldama ajavõitu. Ja nii ma vastu õhtut ärevasse olukorda sattusingi.

Kuid säilitasin kaine mõistuse. Võtsin taas kaardi välja – vaat, miks on hea ikka paberkaarti kaasas kanda – ning uurisin seda ja juurdlesin, kuidas talitada. Otsustasin, et jätkan mööda halli ja konarlikku slickrocki siiski laskumist. Kõigist kolmest küljest, näitas mu kaart, peaks varem või hiljem mingi tee vastu tulema.

Risk ja kannatlikkus tasusid ära. Jõudsingi ühele liivasele teele ning jälle oma kaarti uurides aimasin, et kui keeran vasakule, peaksin peagi jõudma Baby Steps South rattasinglile (fotol ülal paremal).

Nii see läkski. See osutus ilusaks ja kergeks rajaks tumepunastel nõlvadel. Edasi ristus see singel Sidestep Southiga, mis oli märksa keerulisem rada (fotol vasakul vaade Sidestepi rajalt), nii et paaris kohas tuli sadulast tulla, ning viimaks jõudsin Baby Steps Loopile, mida mööda laskusin Vaseahelikult lõplikult alla. Too viimane laskumine osutus mõneti problemaatiliseks, sest see kulges üle heitliku slickrocki ning päike paistis mulle otse vastu, mis tegi pinnasel siniste triipude märkamise väga raskeks.

Viimaks keerasin Dino-Flow’le (fotol paremal), mis tähendas lõpusirge algust. Sirge see muidugi ei olnud, oli paljude käänakutega ning ka kiviste kohtadega, ja lõpp oli veel kaugel, vähemalt seitse kilomeetrit. Aga kindel oli see, et enam eksimisvõimalust polnud. Ehkki pisut kõhedust tekitas tõsiasi, et polnud juba kolm tundi mitte ühtegi teist inimest näinud – milline suur vahe võrreldes hommikupooliku ja keskpäevaga, mil parklad olid autosid ja rajad sõitjaid täis. Ainsad, kes nüüd seltsi pakkusid, olid jänesed, kes aeg-ajal raja kõrval silkasid ning kivide ja põõsaste varju peitu pugesid.

Kokku viibisin rattaga väljas seitse ja veerand tundi. Puhast sõiduaega kogunes 4:53 ning läbitud kilomeetreid tuli 51. Kui sporditerminoloogias väljenduda, siis mahtu on saadud kõvasti teha. Aga kas kvantiteet muutub ühel hetkel ka kvaliteediks, selles võiks olla küsimus.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.

23 Kommentaarid:

At 09:50, Anonymous Anonüümne said...

Vanaisal on ägedad säärekaitsmed...
Kas need taimed seal slickrockil on juniperid?

 
At 09:52, Blogger Priit Pullerits said...

Arvan küll, et on juniperid.
Vanaisa oli Idahost, tal oli piki põlve pikk-pikk haav, ammusest ajast. Aga ikka sõidab. Kõva vana! Ütles ainult, et hingamisele avaldab vanus mõju.

 
At 12:46, Anonymous Anonüümne said...

Like!

 
At 13:27, Anonymous Pärla, kunagi Tehvandi talusulane said...

Aga meite veel suusatame Eestis. Just avastasin, et mitte ainult Tehvandil (esimese taseme suusakeskus) ja isegi mitte ainult teise ega kolmanda taseme suusakeskustes pole sama. All pilt täiesti vabatahtlikkuse alusel ilma igasuguse töölepingute tervet suusakeskust ülal pidava kodaniku pilt käesolevast aprillist: https://scontent-fra3-1.xx.fbcdn.net/hphotos-xtp1/v/t1.0-9/12472654_226450604381010_1332175610212224848_n.jpg?oh=13848a90481fb71b0c3a4600fd47d321&oe=57BC9876

Spordiviktoriin:

(1) Millise Eesti suusakeskusega, kus suusatamine endiselt käimas, on tegemist?

(2) Kes on see omal ajal olümpiajooksjatelegi särgi püksi toppinud igikestev spordiorganisaator?

(3) Mida austatud härra vastas, kui küsiti, et kaua ta veel suusatada kavatseb?

 
At 13:54, Anonymous Anonüümne said...

Vastuseks Pärlale.

1. Kolgaküla?
2. Kas härra eesnimi algab H tähega?
3. Austatud härra ei kavatsegi suuski jalast võtta, sest kaugel see uus lumesadu enam.

 
At 14:19, Anonymous Võhmamees said...

Eestis on tõesti veel kohti, kus saab mõnuga suusatada.
Gurmaanid teavad ja võtavad pea et Alpiilmade saatel talvest viimast.
Head libisemist, võhmamehed!

 
At 14:51, Anonymous Pärla, kunagi Tehvandi talusulane said...

Korralik osalus 10:54 (1) Jah, punkt kirja!, (2) pea-aegu (vastake aga ära, tuleb punkt kirja!), (3) pea-aegu (kolmanda küsimusega tuleb veel proovida - kui esimest kahte teate, võite täpse otsinguga õige vastuse otsa üsna ruttu sattuda)

 
At 15:01, Anonymous Anonüümne said...

2. vastus ongi siis Helges Mändmets.
Südikas vana jah!

Kolmanda küsimuse jätan aga rahuliku südamega kiiremate näppudega kilvahuvilistele.
13:54

 
At 15:12, Anonymous Jeremy, Moab, UT said...

Pritt?
Hello!
Guess what? I saw you yesterday on Hurrah Mountain trail.
You've been around for couple of days.
RV Park manager said you're Estonian. Wow! E-S-T-O-N-I-A
Let me tell you a thing: I've NEVER heard about your Estonia.
Nor do I give a shit! LOL
OK, so you're a biker. I checked you out on the Internet.
You're a blogger, man! Amazing!
With Google Translate I can even read it! Hah!
Very nice blog. Only one thing. I see some people are talking bad about Americans in comments. It's disgusting. Too bad Putin propaganda and 50 year Soviet Occupation have pitifully entangled your minds, Estonians.

 
At 15:26, Anonymous Anonüümne said...

Siim-Martin, saba jalgevahele ja vutt-vutt-vutt!

 
At 15:26, Anonymous Anonüümne said...

Try to remember - You've NEVER heard about Estonia.

 
At 16:42, Anonymous Anonüümne said...

Kõtt!

 
At 17:18, Anonymous Anonüümne said...

Kilvahuvilistel on veel vastamata:

Kes? Kus? Millal?
Kas spordiblogi peremehe lennutas Moabi?
A. Pildikompanii
B. Ülikool
C. Juubelikingitus sõpradelt
D. Mitte ükski eespool olevatest

Peremees võibolla leiab aega, et Teie vastuseid kontrollida.

 
At 17:50, Blogger Priit Pullerits said...

Mis pagana suusatamine enam. Päiksekreem peale ja läheb. Täna lubab Moabis 27 kraadi. Tuld! Why not try Pritchett Canyon, rated DD?

 
At 18:19, Anonymous Monn Salu, Kelbamäe said...

Kolmanda küsimuse vastus oli Kolgaküla rahvamaja teadetetahvli juures (ärge seda palun oma kreemidega kokku mäkerdage):

"Helges, kui kaua sa kavatsed veel suusatada?"
"Niikaua kui elan!"

Vot nii! Ja edasi!

 
At 20:22, Anonymous Anonüümne said...

Helges ei kasuta kindaid, vot mees. Sepa näpud.

 
At 20:47, Anonymous Martin, biking for World Peace said...

Hr Pullerits
Teie blogis käib külalisi seinast seina. "Pildikompanii", paistab, et vajab professionaalset abi. Aga see kohalik kutt, Jeremy, paistab, et he's got crush on you.

 
At 21:39, Anonymous Anonüümne said...

Kui palju 51 km-ga tõusumeetreid tuli?

 
At 23:27, Anonymous Peeter, suusaharrastaja, Kallaste said...

"Viimaste aastate ärevad sündmused maailmas on pannud kõiki mõtlema turvalisusest, aga samas on need ajad toonud kaasa ka muutunud olud majanduses ja kütusehindades, mis omakorda on tinginud imelised võimalused reisimiseks. "
Firmade surnumatja-tankisti amet toob nii palju sisse - kellele majanduse stagnatsioon, kellele äribuum -, et Grand Tour läbi paljude Lääneosariikide paneb Pulleritsu Moabi-seiklused kahvatuma. (Rääkimata Mallorcal odavaid autorente ja rattalaenutusi kammivast Dr Holdenist).

 
At 05:00, Blogger Priit Pullerits said...

Mallorcal?...?

21:39 - ei tea, ja mis tähtsust sel on. Mis selle numbriga peale hakata? Palju igal juhul. Väga palju.

 
At 16:50, Blogger 林磊 said...

2016-5-24 leilei
ray bans
reebok shoes
north face jackets
true religion jeans
nike free runs
discount oakley sunglasses
coach outlet
ralph lauren pas cher
kate spade
yeezy boost 350
coach outlet online
polo ralph lauren outlet
cheap jordans
louis vuitton handbags
cheap jordan shoes
louis vuitton borse
discount nike shoes
louis vuitton bags
michael kors handbags
versace sunglasses
nike air force white
hollister uk
coach outlet
coach outlet clearance
ghd flat iron
sac longchamp pliage
christian louboutin outlet
north face jackets
jordan shoes
nike running shoes
michael kors outlet
oakley sunglasses
polo ralph lauren outlet
louis vuitton pas cher
michael kors outlet
coach outlet store
prada handbags
converse uk
polo ralph lauren

 
At 05:43, Blogger raybanoutlet001 said...

kobe bryant shoes
nike air huarache
timberland outlet
lacoste polo shirts
michael kors outlet
nike zoom
air jordan retro
chrome hearts
links of london

 
At 15:02, Blogger dong dong23 said...

burberry outlet online
ugg outlet
nike tn pas cher
canada goose coats
oakley vault
cheap oakley sunglasses
coach factory outlet
ugg sale
canada goose clothing
louis vuitton outlet
2016.12.15chenlixiang

 

Postita kommentaar

<< Esileht