Pullerits: Kuidas hoiduda rattaradadel fataalselt eksimast?

Ma polnud juba kaks tundi näinud rajal mitte ühtki hingelist. Ja kell lähenes kuuele. Ning tagatipuks olin oma rendiautost nii kaugel, nagu Klondike Bluffsi (fotol vasakul) maastikurattaradade võrgustikus üldse olla saab. Ehk kilomeetrit kümme, kui mitte koguni tosin. Aga kilomeetrid ei loe siin iseenesest midagi. Kaardi peal on kõik rajad tähistatud ilusate sujuvalt laineliste joontega, aga kui sõitma hakkad, võid avastada, et kilomeetri peale kulub vaat et veerand tundi.

Sellises olukorras, kus ei tahtnud Copper Ridge’il ehk Vaseahelikul õhtuhämarasse jääda, otsustasin riskida. Olles ära käinud Klondike Bluffsi otsas (fotol paremal) ning laskunud sealt alla, vaatasin kaardil, et ühes kohas peaks üks tee lõikama otse. See ei olnud tähistatud rattateena, pigem mingi ebamäärase rajana. Aga see viis otse nende singliteni ehk kitsaste rattaradadeni, mida tahtsin nagunii sõita enne, kui suuna lõplikult parkla poole võtan.

Too loodetav otsetee, mis algul oli liivastel kohtadel selgete tugevate jälgedega, mis kinnitasid, et siit on teisedki oma rattaga sõitnud ja päris suvaline see rada olla ei saa, muutus aga, mida kaugemale sõitsin, järjest vähem märgatavaks. Kuni ühel hetkel enam jälgi peaaegu polnudki. Liiati algas suur slickrocki väli – aga see polnud ühtlane, vaid selles jooksid pikisuunas ligi meetrised sügavikud (täpselt nagu vasakpoolsel pildil, mis on tehtud Klondike Bluffsi otsast) –, kus polnud enam üldse aru saada, kuhu minna. Püüdsin hoida kaardil näidatud suunda, ent samas jälgisin ka loodust, et juhul, kui ringi keeran, oskan ikkagi tagasi minna. Ma ei võta selliseid olukordi kergelt, et küll kuidagi kuhugi ikka välja jõuab. Siinkandis võiks sellisest naiivsest optimismist lähtumine tuua fataalseid tagajärgi.

Niisiis, ühtki jälge enam näha polnud. Neid slickrockile lihtsalt ei jää. Väike pabin hinges, sõitsin ettevaatlikult edasi. Vähemalt teadsin, et päevavalgust jagub ligi kaks tundi, mis andis ootamatusteks ajalist reservi.

Tegelikult on Moabi rattarajad suurepäraselt tähistatud. Sõitsin hommikul autoga Moabist (fotol paremal vaade tee ääres Moab Rimile) umbes 35 km kaugusele Klondike Bluffsi radade võrgustiku põhjapoolsesse otsa. Seal on maanteelt paremale ära pöörates kruusateel mitu parklat, mille igaühe juures on suur infotahvel ning selgelt ära näidatud seegi, kust algab rada. Raja alguses on viit, millel on kirjas raja nimi (antud juhul Dino-Flow), ning samuti kaart, kus on võrgustikul näidatud koht, kus parajasti asud.

Rajad on maha märgitud väga selgelt. Neid piiravad külgedelt suured kuivanud oksad või teistest eristuvad kivimürakad, lisaks on slickrockile ja rajale jäävatele kividele tõmmatud värvilised jutid (fotol vasakul) – igas võrgustikus on iga rada tähistatud oma värviga (näiteks Dino-Flow roosaga). Lisaks näitavad teed eelmiste ratturite sisse sõidetud jäljed. Rajalt eksida on peaaegu võimatu, kui silmad lahti hoiad.

Igas radade ristumise kohas – Klondike Bluffsi võrgustikus on radu ligi 20 – on taas viidad, mis näitavad, millise nimega rada kuhu suundub, ning lisaks tahvel kaardiga, millel on näidatud sinu asukoht (fotol paremal). Sisuliselt tähendab see, et sõitma võid tulla ilma kaardita. Ja enamik vist tulebki, sest ma ei ole veel näinud kedagi, kes võtaks kotist või taskust kaardi ning hakkaks seda uurima.

Liiati on rajad infotahvlitel tähistatud raskusastmega, mis annab aimdust, mis ees ootab.

See kõik on tehtud nii lollikindlaks seepärast, et Moabi inimesed tahavad, et rattafanaatikud siin sõitmas käiksid ning sedasi nende väikese linnakese elu ja ärisid toetaksid. Kes tuleks Moabi sõitma, kui läheks liikvele kuuldused, et seal on rajad nii segased, et kogu aeg võid ära eksida?

Dino-Flow on lisaks EKG-le ja Jurassicule üks kolmest rajast, mis kulgeb piki Vaseaheliku serva ning juhatab sind ülejäänud radade algusse. Keerasin Dino-Flow’lt peagi kirdesse, et rünnata rada nimega Nome (fotol vasakul), mis on saanud nime Alaska üksildase linna järgi. Ai, see oli karm tõus, võttis kohe hommikul kõvasti hingeldama. Ja laskumine sellelt oli veelgi hullem, mitmes kohas nii järsk ja kivine ja astanguline, et turvalisuse nimel otsustasin ratast kohati käe kõrval jalutada.

Hoolimata kõigest infost, mis rajal leidub, tasub ka raamatuid uurida. Mul on abiks ja kaasas «Mountain Biking Moab Pocket Guide». Sellest lugesin, et hõlpsaim rada Copper Ridge’i tippu Alaska rajale on Mega Steps. Tõesti, võrreldes Nome’iga oli sellel tõusmine nagu jalutuskäik. Seda kinnitab tõsiasi, et toda rada mööda sõitis tippu ka Kanadast Canmore’ist pärit mees oma kahe, 10- ja 12-aastase tütrega ning nonde vanaisaga, kel vanust 76 (fotol ülal paremal). Nad ei sõitnud kiiresti, aga nad said igati kenasti hakkama.

Vanaisa märkis, et mul on vanamoeline ratas, et see pole full-suspension ehk topeltvedrustusega. Ütlesin talle, et see-eest tunnen oma ratta seljas siinset loodust teravamalt, ja lisasin, et kuna pean kasutama oma keha löökide maandamiseks, siis loodetavasti aitab see tugevdada mu kerelihaseid. Sellele ta vastu ei vaielnud.

Alaska on üleval aheliku serval meeldiv rada, kust avanevad vaated alla Soolaorgu (Salt Valley, fotol ülal paremal) ning selle teisel serval kerkivale punaste kaljudega Archesi ehk looduslike kaarte rahvuspargile. Istusin Alaska raja ääres kivile ning tegin vaateid nautides kerge eine.

Kui Homeri rada pidi taas alla laskusin – kui ma nüüd õigesti mäletan, siis päeva esimeses pooles kulutasin ligi 15 km läbimiseks kaks ja pool tundi, mis ei näita muud kui radade raskust ja keerukust – ja parklasse jõudsin, alustasin päeva teist poolt vaat et sisuliselt titeradadega. Agate, Midlaine, Jasper (fotol paremal) – need olid rajad madalate, kuid värvikirevate küngaste peal kihutamiseks. Et kiire ja kerge rattasõidu tunne ära ei ununeks.

Seejärel alustasin taas Vaseaheliku tippu ronimist, sedapuhku mööda Baby Steps North rada (fotol vasakul). See oli kohati sama raske nagu Nome. Jõudsin uuesti Alaska rajale, kuid sedapuhku suundusin seal kagusse. Tundus, et kui talitan asjalikult, jõuan ära käia ka imelises kohas, mille järgi siinne radade võrgustik on oma nime saanud – Klondike Bluffsi otsas. Käisime seal neli aastat tagasi ka Jaanus Laidveega, kuid siis oli ilm hall ning tagatipuks hakkasid meie kohale kogunema äikesepilved, mille kohta olin lugenud, et siis tuleb Bluffsi otsast kiiresti jalga lasta. Mida me tookord ka tegime.

Ristmikel uurisin kaasa võetud kaarti ja raja peale püstitatud infotahvleid, et olla ikka veendunud, et ma kuskile vale pööret ei tee, ning kulgesin Alaskalt alla mööda Baby Stepsi rada, mis oli sisuliselt hüljatud maasturitee ning lubas kergelt ja muretult sõita, misjärel keerasin Little Salty rajale, kus jätkus samuti minimaalse pingutusega laskumine, ning sealt pöörasin omakorda itta UFO rajale (fotol paremal), mis on kaardil tähistatud tähega D, difficult – raske. Aga ilmselt olen igasuguste astangutega ning suurte kividega juba piisavalt harjunud, et enam need ei üllata. Ja muret ka ei tekita. Kuigi tõsi on see, et liikumiskiirus paratamatult oluliselt kahaneb. Aga preemiaks nähtud vaeva eest pakkus UFO lõpu eel mitmesaja meetri pikkust laskumist mööda slickrocki ilusate pinnasesse uuristatud-voolitud suurte lompide kaskaadini. Sealt jäi Klondike Bluffsi matkarajani veel kolm kilomeetrit mööda kergelt liivast ning slickrockiga laia maasturiteed.

Maasturitee lõpust sai veel kakssada meetrit mööda järsku kitsast rada üles pressida, aga siis tuli ratas jätta aia taha. Klondike Bluffs asub nimelt Archesi rahvuspargi territooriumil. Viimased pool kilomeetrit sinna tuli tõusta kõndides.

Kogu see vaev oli end väärt. Klondike Bluffs (fotol vasakul) oli õhtuses päiksevalguses imeline, vähemasti võrreldes sellega, mida nägin neli aastat tagasi. Ja mis veel – kogu teekonna vältel alates Alaskast polnud ma kohanud mitte ainsatki inimesi ning ka Bluffsi otsas ei olnud mitte kedagi. Kogu too fantastiline paik oli kogu täiega minu päralt. Võtsin seljakoti seljast, istusin maha ning sõin oma viimase banaani. Lasin ajal lihtsalt kulgeda.

Aga nii see aeg kulges, et päike hakkas läänepool järjest madalamale vajuma ning varje pikemaks venitama. Uurisin kaarti ja leidsin, et kõrgendikult alla sõites peaks üks kõrvaltee võimaldama ajavõitu. Ja nii ma vastu õhtut ärevasse olukorda sattusingi.

Kuid säilitasin kaine mõistuse. Võtsin taas kaardi välja – vaat, miks on hea ikka paberkaarti kaasas kanda – ning uurisin seda ja juurdlesin, kuidas talitada. Otsustasin, et jätkan mööda halli ja konarlikku slickrocki siiski laskumist. Kõigist kolmest küljest, näitas mu kaart, peaks varem või hiljem mingi tee vastu tulema.

Risk ja kannatlikkus tasusid ära. Jõudsingi ühele liivasele teele ning jälle oma kaarti uurides aimasin, et kui keeran vasakule, peaksin peagi jõudma Baby Steps South rattasinglile (fotol ülal paremal).

Nii see läkski. See osutus ilusaks ja kergeks rajaks tumepunastel nõlvadel. Edasi ristus see singel Sidestep Southiga, mis oli märksa keerulisem rada (fotol vasakul vaade Sidestepi rajalt), nii et paaris kohas tuli sadulast tulla, ning viimaks jõudsin Baby Steps Loopile, mida mööda laskusin Vaseahelikult lõplikult alla. Too viimane laskumine osutus mõneti problemaatiliseks, sest see kulges üle heitliku slickrocki ning päike paistis mulle otse vastu, mis tegi pinnasel siniste triipude märkamise väga raskeks.

Viimaks keerasin Dino-Flow’le (fotol paremal), mis tähendas lõpusirge algust. Sirge see muidugi ei olnud, oli paljude käänakutega ning ka kiviste kohtadega, ja lõpp oli veel kaugel, vähemalt seitse kilomeetrit. Aga kindel oli see, et enam eksimisvõimalust polnud. Ehkki pisut kõhedust tekitas tõsiasi, et polnud juba kolm tundi mitte ühtegi teist inimest näinud – milline suur vahe võrreldes hommikupooliku ja keskpäevaga, mil parklad olid autosid ja rajad sõitjaid täis. Ainsad, kes nüüd seltsi pakkusid, olid jänesed, kes aeg-ajal raja kõrval silkasid ning kivide ja põõsaste varju peitu pugesid.

Kokku viibisin rattaga väljas seitse ja veerand tundi. Puhast sõiduaega kogunes 4:53 ning läbitud kilomeetreid tuli 51. Kui sporditerminoloogias väljenduda, siis mahtu on saadud kõvasti teha. Aga kas kvantiteet muutub ühel hetkel ka kvaliteediks, selles võiks olla küsimus.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.