laupäev, aprill 09, 2016

Pullerits: Kuidas ma päästsin teisi ja siis lõpuks iseennast?

Aru ma ei saa, kuidas mõned inimesed võivad nii kergemeelsed olla. Ja sugugi mitte noored inimesed, kellele rumal uljus on osa küpsemise protsessist. Aga need kaks, kes mulle Dome’i platool (fotol paremal) oma punase ATVga vastu sõitsid, olid raudselt 50-60 vahel. Mees ja naine. Pidasid kinni, seiskasid mootori, mis siinmail tähendab seda, et tahaks paar sõna vahetada, ning kui ma siis oma rattaga liivasel tõusul nende kõrvale jõudsin, tunnistas mees, et «we are lost». Et nad on ära eksinud. Naine, kes istus tema selja taga, lisas, et ma olen üldse esimene inimene, keda nad terve päeva jooksul on kohanud.

Ega selle üle maksnud imestada. Dome’i platoo jääb Moabist 35 miili kirdesse. Sinna jõudmiseks tuleb sõita mööda maalilist maanteed (scenic byway) nr 128 piki Colorado jõe kanjonit (fotol vasakul), mööda sellistest kohtadest, nagu Punased mäed, Richardsoni amfiteater, Fisheri tornid, Professori org jne, mis kinnitavad, et tegemist on imeilusa teega. Juba seda mööda sõitmine, rääkimata Dome’i platool seiklemisest, tasub ära.

Dome’i platoo ei ole tõepoolest koht, kus käib palju inimesi. Mis siis, et selle alt põikab läbi ka kuulus Kokopelli rattarada. Peale selle, et Dome’i platoo jääb Moabist üksjagu kaugele, pole see kergesti ligipääsetav ning lisaks on seal maasturiteede võrgustik (fotol paremal), mis on parajat segadust ja peavalu tekitav: teede tähistus on vilets ning aegade jooksul on sinna sisse sõidetud arvutul hulgal ei-tea-kuhu viivaid haruteid, mis teevadki seal eksimise imelihtsaks.

Peamine ligipääsutee Dome’i platoole algab Dewey ajaloolise silla juurest (fotol vasakul) – tänaseks on sellest alles jäänud vaid sillapostid kummalgi kaldal ning rippuvad kaablid – ja see tee paneb juba esimese miiliga paika, kellel on Dome’i platoole asja ja kes keeraku parem heaga tagasi. Esimene tõus kulgeb üle ränkade astangute ja kivimürakate, kus ainus võimalus on jalgratast käe kõrval lükata. Tavalised maasturid neist üles ei saa.

Tõusu otsas (fotol paremal) kohtasin üllatuseks kahte umbes 70-aastast meest (olid nad Montanast või Wyomingist, ei mäleta enam; nad olid kumbki oma valge habemega väga sarnased, kuid ei olnud vennad), kes olid tulnud välja vägagi algeliste ratastega. Ühel oli koguni püstol vööl. Kui küsisin, milleks, vastas ta, et ega looduses või eales teada, kellega vastamisi satud. Ent lisas, et pole pidanud seda veel kordagi kasutama. Mehed ütlesid, et nemad enam eriti palju edasi ei lähe, sest tee käib neile üle jõu.

Tõepoolest, nagu peagi selgus, tuli ligi tosin kilomeetrit valdavalt muudkui tõusta ning seda kas liival või üle lahtiste kivide. Aga see-eest kõrgusid paremat kätt mitmevärvilised ja kaunikujulised liivakivikuplid (fotol vasakul), kus hoolsal vaatlemises võis märgata ka looduslikke kaari.

Olin Dome’i platoole minekuks hästi valmistunud. Võtsin kaasa koguni neli pudelit vett. Kuid sama olulised olid kolm raamatut, mille kotti pistsin. Igaüks kirjeldas Dome’i platoo radasid oma vaatevinklist. Kõige rohkem kasutasin Peter Massey maasturiteede teatmikku «Utah Trails. Moab Region», kus on loetletud isegi kõigi washide ehk vadide ületused, mis võimaldas sedasi kogu aeg kontrollida, kas olen ikka õigel teel.

Ja siis äkki sõitsid mulle ATVga vastu mees ja naine, kes tunnistasid otsesõnu, et nemad ei tea, kus nad on.

Võtsin seepeale seljakoti taskust Moabi rattaradade kaardi ning panin seal sõrme veendunult sellele kohale, kus me hetkel asusime. Kinnitamaks, et ma ei eksi, osutasin üle roheliste põõsastega välja liivakivikõrgendikule, mille ülaservas paistis ümar nimetu kaar (ülal parempoolsel fotol ülemises paremas nurgas), ning osutasin seejärel taas kaardile, kuhu oli samuti see kaar märgitud. Eksinute nägu lõi rõõmust särama.

Ja siis ma nägin, millise kaardiga nemad olid välja tulnud. See ei olnud kaart. See oli mingi taskuteatmik, kuhu oli Dome’i platoo (fotol vasakul) visandatud skeemina. Seal ei olnud ainsatki tõsiseltvõetavat topograafilist pidepunkti. Muidugi ei hakanud ma neid sõitlema, et kuidas te niiviisi puuduliku kaardiga sellisesse kohta tulete. Aga sisimas imestasin selle üle küll sügavalt.

Nad keerasid seejärel otsa ringi, sest said aru, et soovisid minna hoopis vastassuunas.

Moabi kandis ei saa liiklemist nii kergekäeliselt võtta, nagu nood kaks seda tegid. Kui olin jõudnud oma kavandatud sihtkohta, La Boca loodusliku kaareni (fotol paremal) – milleni jõudmiseks pidin korduvalt Massey teatmiku radade kirjeldusi uurima, sest kaar kauguses paistis, aga selleni pääsemine osutus arvukate ristumiste ja hargnemiste tõttu hämmastavalt keeruliseks –, asusin Dome Plateau Jeep Route’i kaudu tagasiteele. Ja sattusingi peagi ise keerulisse olukorda.

Kui valmistusin La Boca kaare (fotol vasakul) juurest lahkuma, saabusid sinna ATV-del kolm taati. Nad olid raudselt üle 70, pakun, et pigem 80 ligi. Üks neist oskas nimetada isegi Lätit. Tavaliselt inimesed ikka ksüivad, kust pärit olen. See on ju mu inglise keelest kohe aru saada, et ma pole ameeriklane. Vastuse peale, et from Estonia, on jäädud üldjuhul tummalt otsa vaatama. Üksjagu on olnud ka neid, kes on küsinud, kus see asub, ning isegi neid, kes on öelnud, et pole sellisest riigist kunagi kuulnud. Siis olen tavaliselt seletanud, et Soome ja Skandinaavia jäävad meist põhja poole ning Venemaa idasse. Siis vist on tekkinud enamikul mingi ettekujutus.

Teine küsimus on tavaliselt, kui kaua ma siin olen juba olnud, ja kolmas, kui kauaks veel jään. Mõni on ka küsinud, kas olen siin üksi, ja mõni uurinud, mis mind siia on toonud. Need jutuajamised on kaunis standardsed. Aga millest muust sa juhuslikult kohatud võõrastega ikka vestled. Kõige sisukam küsimus on olnud see, kui kohtasin Porcupine Rimil (fotol ülal paremal) ühte noorpaari, kes, nagu hiljem selgus, olid mägironijad, ja kellele vastasin, kui nad küsisid tervituseks, et kuidas läheb (How do you do?), et kehvasti, sest rada on kuradi kivine ja see ei meeldi mulle – siis hiljem, kui nad mulle järele jõudsid, pärisid nad, mis on olnud minu kolm lemmikrada Moabis. Vastasin, et Pritchett Canyon, sest see on kohutavalt ilus, kuigi rada sinna on pööraselt raske, siis Ramblin’, mis pakkus kiiret sõitu võrdlemisi siledal slickrockil, ja kolmanda... jäin neile võlgu.

Aga kolm taati ei olnud ka päris kindlad, kuhu nad peavad edasi suunduma. Neilgi oli kaasas vaid ähmane skeem, nagu mehel-naisel, keda varem aitasin. Taas võtsin oma kaardi välja ja näitasin näpuga, kus nad parajasti asuvad (fotol vasakul La Boca kaare tagumine külg). Siis muutus üks neist väga asjatundlikuks ja hakkas teistele seletama, kuhu ja kuidas edasi tuleb sõita.

Samas, kuidagi need ehku peale metsikusse loodusesse tulnud inimesed hakkama saavad ja ellu jäävad, sest pole kuulnud, et siin massiliselt inimesi sureks. Aga päästa on neid ilmselt alatasa vaja. Seda tuletas mulle meelde valge truck, mis ühel õhtul minust Moabi läbival peateel mööda sõitis, kastile maalitud suurte tähtedega «Search & Rescue».

La Boca kaare juurest suundusin põhja Caves Springi poole (fotol paremal). Need on liivakivisse moodustunud looduslikud koopad, mida ilmselt on veel hiljuti kasutanud siinsed karjapidajad. Igatahes oli koobaste ümbrus tihedalt kuivanud lehmasõnnikut täis, kuid ühtegi lehma ma küll ei näinud. Teel sinna kohtusin veel ühe endast veidi vanema abielupaariga, kes olid ATV kinni pidanud ja parajasti sõid. Tee oli parasjagu liivane – taadid La Boca kaare juures läksid omavahel isegi pisut vaidlema, kas ma suudan rattaga tollest liivast läbi sõita või mitte –, kuid kulges õrnalt allamäge, mis lubas kohati arendada koguni kiirust 40 km/h. Eks see avaldas muljet mulle ATV-ga varsti järele jõudnud Coloradost pärit abielupaarile, nii et mees, Dave, tunnustas, et pean ikka olema kõva jalgrattur, kui sellisel teel nii hästi hakkama saan.

Üks asi on kiirust välja pigistada, aga hoopis teine asi on teha seda õiges suunas. Vähem kui kaks miili pärast Caves Springi (fotol vasakul), kui tee tõusis üle kivise nõlva mäkke, sattusingi segadusse. Ja sattusin segadusse seepärast, et enne mindki olid ilmselt paljud pea kaotanud. Igatahes nägin, et poolel mäel keerasid eelmiste liiklejate jäljed slickrockil paremale ning instinktiivselt läksin nende järgi. Aga sajakonna meetri pärast nägin, et eelmiste liiklejate jäljed hakkasid taimede vahel ja liivastes kohtades siia-sinna ekslema. Sedasi ei saanud ma enam aru, kuhu rada suundub. Tulin sadulast maha ning astusin kõrgema koha äärele, et uurida, kas allpool läheb mõni tee. Kuid allpool ei olnud näha mitte midagi, mis isegi meenutanuks teed.

Sellised olukorrad on ebameeldivad. Eriti siis, kui tead, et õhtupoolik läheneb, ning mida rohkem liigub aeg õhtusse, seda väiksem on tõenäosus, et võiksid kedagi kohata. Alati saab ju tuldud teed tagasi minna, kuid see on ikkagi viimane abinõu.

Nüüd võtsin seljakotist teise raamatu, Charles A. Wellsi «Guide to Moab, UT Backroads & 4-Wheel Drive Trails» (Massey raamatus seda teed, mida mööda tagasi liikusin, kirjeldatud ei ole) ning lugesin hoolega ja mitu korda, et juhistest täpselt aru saada. Siis mõistsin, et olin varasemate liiklejate jälgi kasutades teinud vea. Poolel mäel oleks tulnud hoopis vasakule keerata. Heitsin pilgu tagasi ning silmasingi kauguses nõlval punakaspruuni rada, mis järsult mäkke keris. Hurraa, õige teeots jälle käes!

Paraku sai pooleteise miili pärast mu kaart otsa. See tähendab, et väljapääsutee viimane osa ulatus sinna, kuhu mu kaart enam ei näidanud. Edasi pidin piirduma ainult Wellsi kirjeldusega. Ta seletas, et pärast seda, kui olen möödunud kahest kaevurite vanast hurtsikust (fotol ülal paremal), kulgeb tee mööda kivist Owl Draw’d ehk Öökullisängi (fotol ülal vasakul). Nii see oligi. Aga kui Owl Draw’st väljusin, sattusin lõputuna paistvale rohelisele tasandikule. Suund pidi päikese järgi otsustades olema õige, viima mind 128. maalilisele maanteele, aga nii kaugele, kui silm ulatas – ja selles kergelt allamäge avaruses ulatus ikka väga kaugele –, ei paistnud kuskil mingit maanteed. Sõitsin ja sõitsin ja sõitsin – ei midagi. Kilomeetrid kulusid. Liiati kogunesid eespool taevasse ähvardavad äikesepilved (fotol all paremal). Muutusin murelikuks, eriti veel siis, kui tee keeras ühtäkki õigena tundunud suunalt paremale ja hakkas mäkke ronima.

Ühtäkki kuulsin selja tagant mootori müra. Jõudsin just mäe otsa, jäin seisma ning andsid hallile maasturile märku peatuda. Selles oli üksik väga kulunud olemisega mees, ehk neljakümne ümber, maastur igasugu kilakola täis. Ja kui ta suu lahti tegi, nägin, et umbes pooled hambad olid puudu. Siin Utah kõrbes võib ju liikuda igasugu hulle.

Aga ta ei olnud hull. Ta näitas mulle oma kolmjalga ja ütles, et on käinud terve päeva Dome’i platool pildistamas. Tal olid isegi mingid vanad lauad kaasas. Ta seletas, et kasutab neid piltidele raami loomiseks. Küsisin, kas ta on fotograaf, mille peale ta vastas, et on alles alustanud selle alaga. Kuid peamine oli see, et ta kinnitas: jah, see tee (fotol vasakul) viib 128. maanteele.

Ta ei valetanud. Pooleteise kilomeetri pärast jõudsingi asfaldile. Ma ei salga, et oli kerge pääsemise tunne.

Aga enne, kui 128. maanteed (fotol paremal) pidi oma auto juurde, mille olin jätnud hommikupoolikul Dewey silla kõrvale, sõitma sain hakata, peatus mu kõrval hall Subaru. Selle juht, umbes kolmekümnene, nokats peas ja sinised läikiva klaasiga päikseprillid ees, küsis, kas see tee, millelt just tulin, oli huvitav. Nägin, et tal on masina taha kinnitatud maastikuratas, ja nii palju, kui minu diletandi silm fikseeris, siis ikkagi päris tippklassi ratas. Ta ütles, et oli tulnud just Porcupine Rimilt. Ütlesin, et sõitsin seda eile, ja küsisin, kuidas talle meeldis. Tema reaktsioon ütles, et mitte eriti. Ta kurtis, et rada oli liiga kivine – täpselt minu etteheide ka – ning see oli ta rehvi kaks korda ära lõhkunud. Igatahes paistis ta olevat päevast löödud, sest kui ütlesin, et sel teel, mida pidi tulin, ei ole küll midagi huvitavat, teatas ta, et ahh, aitab küll, sel juhul keerab ta otsa kodu poole ja sõidab Coloradosse tagasi.

Aga asfalt «maitses» pärast päeva liival ja kividel hästi, eriti Colorado jõe kaldal. Tee ääres otsisin veel üles vana hüljatud koopaelamise, kus esimesele korrusele oli valatud ääretult sile põrand ning teisele korrusele viis igati korralik kergelt kaarduv trepp (fotol vasakul). Üks sisesein oli laotud kvaliteetsetest punastest telliskividest. Keegi oli kunagi tahtnud siia endale elukohta rajada, aga teadmata põhjusel asja lõpuni viimata jätnud.

Seiklus Dome’i platool kestis peaaegu kuus ja pool tundi. Sellest ajast veetsin sadulas neli tundi ning läbisin 52,5 km. Näis, mis üllatused homme on varuks. Tänane õhtu üllatas marutormiga, mis pani isegi mu majakese värisema.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.

11 Kommentaarid:

At 09:44, Anonymous Anonüümne said...

Kas latsutajamadu ja raisakotkast olete ka juba kohanud?

 
At 11:06, Anonymous Anonüümne said...

Sherifil on teie tegemistest selge ülevaade, hr Pullerits.
Taco-mees, hiina söögikoha pidaja pidaja, rääkimata teie majutuskohast kannavad kahtlasest võõrast kohe ette. Kirjutate, et ei näinud rajal ühtegi inimest. Jah, te ei näinud neid. Nemad teid küll.

 
At 17:00, Blogger Priit Pullerits said...

Olen näinud ainult ühte väikest ussi, Gemini sildade juures. Peamiselt kohtan jäneseid, eilegi kihutas Caves Springi juures üks mu eest valge taguotsa välkudes põõsaste alla. Musti ja suuri linde tiirutab ka üleval, aga neil ei tee ma mingit vahet. Ainult ravenid võib kraaksumise järgi ära tunda, vist.

 
At 17:22, Anonymous Onu Heino, jutupliiats said...

Kogupereblogi nooremale lugejale kilvamäng.

Mitu tõusumeetrit sisaldab D-ga tähistatud rada?
a) 1000 m
b) 3000 m
c) palju-palju meetreid

Kes neist on suurim banaanilemb?
a) Endel Kellap
b) Priit Pullerits
c) neeger Bill

Mis muusikapala paneb Pulleritsu oma rendiautos peaga küljele nõksutama?
a) Vello Orumetsa „Emajõgi“
b) The Mamas & The Papas „Monday Monday“
c) David Bowie „Space Oddity“

Palju kulub Pulleritsul marulahjat alkoholi keskmiselt päevas?
a) 1 pudel
b) pool pudelit
c) palju-palju vähem

Mitu nädalat kestab too sunnitöö Moabis?
a) 1 nädal
b) 2 nädalat
c) 3 nädalat

Miks kannavad eakad moto- ja rattahuvilised Moabis tulirelva?
a) et kaitsta end ilgete elajate eest
b) et püüda välismaa spioone
c) sest ainult könn ei kanna

 
At 18:04, Blogger Priit Pullerits said...

Hea töö, 17:22. Ainult et esimesele küsimusele ei tea minagi vastust. Tolle Porcupine Rimile tõusu kaks päeva tagasi, unustasin lisada, tegi ekstraraskeks veel asjaolu, et päike lõõskas ja küpsetas kogu aeg, temperatuur oli kuskil 27 kraadi kandis.

 
At 19:13, Anonymous Jüri suusa- ja lauatenniseveteran said...

Mitu nädalat? Nagu Nõukogudeaegses anektoodis: ENSV Vabariiklikul Rahvaste Spartakiaadil VTK normide täitmises olid tolle aja kohta kõvad auhinnad:
I koht - 1 nädal laagrit Kislovodskis
II koht - 2 nädalat laagrit Kislovodskis
III koht - 3 nädalat laagrit Kislovodskis

Laagris käidi ka sellistes kohtades nagu Podolsk, Krimmis Feodossija, Bakuriani Gruusia NSVs jm suure Kodumaa loodulikult kaunid paigad.

 
At 09:57, Anonymous Anonüümne said...

http://www.redbullnordenskioldsloppet.se/en/live-results/

 
At 10:10, Anonymous Anonüümne said...

nr 387

 
At 14:48, Blogger Mariline Tricha said...

Uskumatu, aga tõsi Jumal on alati suur. Pärast mitmeid releases minu taotlus, mille pank, ma laenu saanud läbi väga lahke daam. Täpsema info saamiseks palume pöörduda oma e-maili teel aadressil: marilinetricha@mail.ru see pakub laenude € 3000 kuni € 3000000 kellelegi suudab seda tagasi maksta koos intressiga madal 2 % ei kahtle, et sõnum. See on ideaalne reaalsus. Levitada oma sõpradele ja perekonnale, kes seda vajavad.
tagasimaksmine algab viis kuud pärast oma krediidi
Jumal õnnistagu teid.

 
At 16:50, Blogger 林磊 said...

2016-5-24 leilei
ray bans
reebok shoes
north face jackets
true religion jeans
nike free runs
discount oakley sunglasses
coach outlet
ralph lauren pas cher
kate spade
yeezy boost 350
coach outlet online
polo ralph lauren outlet
cheap jordans
louis vuitton handbags
cheap jordan shoes
louis vuitton borse
discount nike shoes
louis vuitton bags
michael kors handbags
versace sunglasses
nike air force white
hollister uk
coach outlet
coach outlet clearance
ghd flat iron
sac longchamp pliage
christian louboutin outlet
north face jackets
jordan shoes
nike running shoes
michael kors outlet
oakley sunglasses
polo ralph lauren outlet
louis vuitton pas cher
michael kors outlet
coach outlet store
prada handbags
converse uk
polo ralph lauren

 
At 05:43, Blogger raybanoutlet001 said...

kobe bryant shoes
nike air huarache
timberland outlet
lacoste polo shirts
michael kors outlet
nike zoom
air jordan retro
chrome hearts
links of london

 

Postita kommentaar

<< Esileht