Pullerits: Kaks superelamust ühe päevaga - jah, see on võimalik (Moabis)!

«Tere hommikust. Kas teil siin mõni selline mees ka on, kes rattakompuutreid tunneb?» küsisin Moabi peatänaval (fotol vasakul) Chile Pepperi suures rattapoes. «Mu oma lõpetas eile töötamise.»

«Mis marki rattakompuuter sul on?» küsis minupikkune ja minu kehaehitusega noormees, prillid ees ja nokamüts peas.

«Ma ei tea. Mingi Euroopa oma.»

«Me ei tegele Euroopa rattakompuutritega.»

?!??

«Nali! Too oma ratas siia.»

Seda ei lasknud ma endale kaks korda öelda. Olen Moabi rattapoodidest mööda sõites näinud, et neis hakkab juba varastest hommikutundidest vilgas tegevus. Sedasi ei osanud ma sugugi loota, et löögile pääsen. Aga pääsesin.

Kõige kummalisem oli see, et viga oli patareis – kuigi olin andurisse pannud vähem kui kaks nädalat tagasi Moabi peatänaval (fotol ülal paremal nähtava teega valgusfoori all ristuv tee) RadioShackist ostetud tuliuue patarei. Ainult kaks nädalat ja juba patarei omadega õhtul?? Kui see ringi sai vahetatud, hakkas kompuuter tööle.

«Kas ketile õli ka saab?» küsisin. «Mu ratas on liivast hirmus tolmune ja kriuksub kõvasti.»

«Algul tahtsid, et teeksin su Euroopa kompuutri korda, ja nüüd tahad, et paneksin õli ka veel,» lausus noormees. Kuid sedapuhku ta mind enam haneks ei tõmmanud. Sain aru, et seegi on nali. Naersime mõlemad.

Vaat see on see õige Ameerika: su probleemid lahendatakse käigult ja huumori saatel, nii et saad päevaks hea tuju pealekauba.

Aga töötavat kompuutrit läks tõesti vaja, et ei juhtuks enam see, mis juhtus eile – katkise kompuutri tõttu puudus läbitud vahemaadest täpne ülevaade ning see peaaegu paanikat tekitanud eksimisele kaasa aitaski.

Viimane aeg oli võtta kavva see, mille poolest Moabi rattarajad on eriti kuulsad – slickrock (fotol paremal Jedi Slickrock). Sisaldub ju Moabi, kui mitte kogu maailma kuulsaima rattaraja nimes samuti see sõna: Slickrock Bike Trail. Aga see rada sai neli aastat tagasi koos Jaanus Laidveega läbi sõidetud ning on siiamaani hästi meeles, mistõttu otsustasin proovida midagi uut.

Sõitsin Moabist umbes 20 km põhja poole, keerasin siis Blue Hills Roadile, mille kohta leiab igal pool hoiatavaid silte «Vihma järel läbimatu», ning sealt omakorda väikesele karjateele, kus jätsin auto vähem kui miili pärast mäe alla (ülemisel vasakpoolsel fotol), sest tee läks järsuks ja kiviseks. Plaan oli uurida Peidetud kanjonit, Hidden Canyonit (fotol all vasakul).

Esimesed kolm kilomeetrit kulges maasturitee, mida kasutasin, mööda konarlikku slickrocki, misjärel muutus liivaseks. Ja liiva oli kohati paksult, seega sõita ei saanud. Ega ratta käe kõrval lükkaminegi kerge ole, eriti ülesmäge. Aga tee muudkui tõusis ja tõusis.

Pärast Peidetud kanjoni uurimist jätkasin ikka üles- ja ülespoole rühkimist. Üks tõus oli nii järsk ja liivane, et hädavaevu sain sellest jagu. Tagasiteel nägin, kuidas mitmed ATV-d seda tõusu ründasid (fotol paremal tõusu kerge lõpuosa). Nad vänderdasid tugevasti siia-sinna ning mitut puhku kiskus neil esirattaid õhku. Üks naine keeldus seda sõitmast ning ta mees pidi ATV üles ajama.

Eesmärk oli jõuda üles kõrgendikule Bartlett Overlookile (fotol all vasakul). Ja sinna ma kahe ja veerand tunniga jõudsingi. Sealt avaneb üüratu vaade alla suurtele punastele slickrocki kõrgendikele, kuhu oli plaan päeva teises pooles sõitma minna.

Kuid tuleb tõdeda, et eelmise päeva eksimine ja sellega kaasnenud hirm olid jätnud alateadvusse oma jälje. Kuigi tee Bartlett Overlookile oli orienteerumise koha pealt lihtne ning hoolega kaarti jälgides ei kadunud õige järg kordagi käest, tundsin sisimas ikkagi väikest ärevust. Andsin aru, et seda põhjustasid kolm asjaolu: esiteks see, et polnud taas üle kahe tunni ühtegi inimest näinud, teiseks see, et sel päeval polnud seda teed mitte keegi teine sõitnud (seda kinnitas liivane teekate, kus oli näha jälgi öistest vihmapiiskadest, aga mitte ühestki sõidukist), ja kolmandaks see, et ilmaprognoos lubas alates keskpäevast 15-protsendilise tõenäosusega sademeid. Aga Blue Hills Road, mida mööda olin raja algusse sõitnud ja mida mööda pidin ka lahkuma, muutub vihmaga kähku mudamülkaks. Selles veensid sügavad tahenenud roopad, mille oli vahetult pärast eelmist sadu jätnud kellegi sõiduk. Seetõttu jälgisin kogu aeg taevast ning tuult, ega see kuskile tumedaid pilvi kokku aja.

Tagasitee, valdavalt allamäge (fotol paremal eelkirjeldatud järsu tõusu algus), läks kaks ja pool korda kiiremini kui tee ülesmäge – 50 minutiga. Niisiis oli teine pool päeva veel ees ning vihmapilvi ei paistnud õnneks kusagil.

«Ma lähen täna Džeedi slickrockile, seal on kompuutrit vaja,» olin hommikul lausunud Chile Pepperi rattapoes.

«Mis on Džeedi slickrock?» küsis noormees. «Ma pole sellest kuulnudki.»

?!!?

Hääldasin talle nime tähtede kaupa: džei-ii-dii-ai.

«Aaa, Džiidai!» sai noormees aru.

Aga sõitnud ta seda polnud. Ka teine mehaanik, kellele ta Jedi slickrocki (fotol ülal vasakul; leia pildil jalgratas!) mainis, polnud seda enda sõnul kunagi proovinud.

Kui Jedi raja alguse parklasse jõudsin (fotol paremal), seisis seal vaid üks suur hiidmaastur, mingi mägirattaseikluse kompanii kiri külje peal. Ikkagi imestasin, et pühapäev, aga taas olen rajal ilmselt sisuliselt üksi. Ja olgu mainitud, et ega ma järgmise kahe tunni jooksul taas kedagi kohanud.

No mis ma oskan Jedi slickrocki (fotol vasakul) kohta öelda? Võimas, väga võimas. Ennekõike ilus. Ja seda ilu aitas välja tuua slickrockile otse peale paistev pärastlõunane päike. See muutis värvid eriti erksaks ja kontrastseks - ja kütnuks ka keha kuumaks, kui slickrockiväljal ei oleks lõõtsunud tugev tuul.

Ega slickrockil tegelikult rada ole. Seal sõidab igaüks sinna ja nii, kuidas ise tahab ja heaks arvab. Slickrock on mägiratturite playground, mänguplats (fotol paremal; leia pildil jalgratas!). Ise valid endale marsruudi ja trajektoori. Põnevust lisab tõsiasi, et parim slickrock on alati kaldu – just nii saavadki loodusjõud seda vormida ja lihvida –, mistõttu sõidad kogu aeg justkui ääre peal. Aga allasadamise ohtu eriti ei ole – muidugi, kui hulljulgeks ei lähe ja arutuid riske ei võta –, sest rattarehvid haaravad slickrockist eriti tugevasti kinni

Kuna teisel poole Bartlett Washi ehk vadi (fotol vasakul) laius maailmakuulus Bartlett Slickrock, otsustasin ka seal ära käia, olgugi et neli aastat tagasi veetsime Jaanus Laidveega seal peaaegu pool päeva. Aga kui maailma üks paremaid, kui mitte kõige parem slickrockiväli on otse sinu nina ees, oleks patt jätta seda uuesti kogemata.

Ja kui siis Bartletti slickrocki pidi tagasi tulin (fotol paremal), mõtlesin, et sügisel viiakse Eesti maastikurattahuvilised täiesti totrale ja ülekiidetud ja tüütule Porcupine Rimile, mis ei ole muud kui vana džiipide poolt puruks sõidetud maasturitee, selle asemel et tuua inimesed nautima slickrocki. Kes küll tolle reisiplaani nii vildakalt kokku pani?

Mälestused eilse päeva õhtupooliku teravatest elamustest olid liiga värsked, et kella viie ajal veel midagi ette võtta. Valisin Blue Hills Roadi asemel maanteele naasmiseks Mill Canyon Roadi (fotol vasakul), ehkki teadsin nelja aasta tagusest kogemusest, et see on auklikum ja kivisem ning liiati tuleb ühes kohas ületada vägagi ebameeldiv ning paksu ja pehme liivaga kuivanud jõesäng, ning sõitsin Moabi tagasi. Ent kummatigi ei plaaninud ma päevale veel joont alla tõmmata.

Pärast Colorado jõe silla ületamist keerasin vasakule, 128. maantee algusse, parkisin auto Lions Park Transit Hubi parklasse (fotol paremal), tõstsin ratta välja ja... kihutasin sellega mööda jõeäärset uut asfalteeritud rattateed ülesvoolu Negro Billi kanjoni suudmeni. Seal on, muide, suurele kivile kinnitatud mälestustahvel kahele poisile, kes eksisid ja hukkusid 1995. aasta augustis just Porcupine Rimil sõites.

Kiire sõit piki Colorado kallast, ei salga, tekitas kerge eufooria. Sest see on fantastiliselt kaunis tee: vasakul voolamas Colorado, kummalgi kaldal kõrged punased-kollased-pruunid liivakivikaljuseinad (fotol vasakul ja all paremal). Kui keegi võtaks koostada maailma kõige kaunimate maanteerattateede edetabeli, oleks see tee kindlalt esikümne, kui mitte esiviisiku kandidaat. Aga ilmselt ikkagi vähemalt esikolmiku kandidaat.

Pärast uurisin ratta seljas veel Moabi põhjaosa. Nägin, et sinna on kerkinud uus Marriotti hotell, selle kõrvale on kerkimas veel üks hotell, samuti oli lähedusse rajatud väikeste pruunide puitmajakestega telklinnak. Pole kahtlust, et Moab on oma sadade põnevate võimalustega, mis siinkandis pakkuda, saamas linnana tuult tiibadesse ning karta on, et juba mõne aasta pärast saabuvad siia kevaditi ja sügiseti – sest suved on tapvalt palavad – kogu maailmast meeletud turistide, seiklejate, adrenaliiniküttide jne, jne hordid. Mis tähendab, et need, kes Moabni kohe-kohe ei tule, on varsti lootusetult hiljaks jäänud.

Päeva kokkuvõte: rattaga väljas kuus tundi ja seitse minutit, läbisõit 41 km ja puhas sõiduaeg 3:58. Colorado jõe (fotol vasakul jalakäijate sild üle jõe) äärsel rattateel võisin ju eufooriast kihutada, aga Bartletti Overlookile tõus üle kivide ja läbi liiva ning slickrockil naudisklemine tõid keskmised näitajad paratamatult tagasi maa peale.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.