kolmapäev, aprill 13, 2016

Pullerits: Kuidas ma olin sunnitud kurikuulsalt teelt põgenema?

Ameerika valitsuse alluvuses töötav Jordan Hanson, niipea kui nägi mind autoga saabumas, astus oma hiiglasliku lumivalge trucki (fotol vasakul) kabiinist välja, sättis ametimütsi pähe ning sammus mulle ligi. Vähemasti ametiesindaja, mõtlesin selles neetult raskesti ligipääsetavas paigas, mitte mingi outlaw, kes võiks tulla su vara himustama.

«Kas saan kuidagi aidata?» kõlas ta küsimus peale tervitust.

«Loodan, et mitte,» proovisin olukorda naljaks pöörata. Ma polnud enda teada teinud ju midagi seadusevastast. Isegi luba oli olemas, et siia kanti sõita. «Sest kui sellises kandis abi oleks vaja, oleks asi küll väga sandisti.»

Ma olin Mineral Bottomis, ja see on võimas koht. Kuid selleks, et sinna jõuda, tuleb esmalt sõita 13 miili mööda kruusa ja kõva liiva-savi kattega Mineral Bottom Roadi (fotol vasakul). Mõned kaardid nimetavad seda ka Hobusevarga teeks, Horsethief Road. Selle aja jooksul tuli vastu viis sõidukit, mida on tolle tee kohta väga palju, ning kaks neist pidasin kinni: astusin autost välja ja tõstsin käe. Sellistel üksildastel teedel on inimesed enamasti abivalmis ja peatuvad, sest kunagi ei või ju teada, millal endal kellegi abi võiks vaja minna. Uurisin nende käest tee lõpuosa kohta. Sest tee lõpp on otse öeldes hirmutav.

Ent sain aru, et ega inimestelt ole mõtet hinnanguid pärida. Igaühe arusaamine sellest, mis on kerge ja mis on raske tee, on väga individuaalne.

Asi on selles, et Mineral Bottom Road lõpeb kõrge kalju nukil justkui ära. See, mis järgmise pooleteise miiliga järgneb (fotol paremal), on kaardil kahes kohas tähistatud D-ga, difficult, raske. Ja mulle oli päeva üks põhiküsimusi, kas julgen sellest teest autoga alla sõita. Kui ei, tähendab, et pean laskuma rattaga, mis ei olnud kuigi rõõmustav perspektiiv, sest see tähendanuks, et pean päeva lõpus rattaga sama teed pidi üles sõitma. Tõusta pärast pikka päeva sadulas pooleteise miiliga ligi nelisada meetrit – see tundus enesetapjalik.

Mäletan hästi, kui sõitsin Mineral Bottomist üles 14 aastat tagasi. Õigemini mäletan elavalt ühte detaili: kuidas poolel tõusul lebasid nõlval kaks känkras sõidukit, mis olid teelt alla sadanud ning sinna vedelema jäetud, sest ega nende minema toimetamine sealt kerge ole.

Olin hommikul astunud Moabi peatänaval läbi Chile Pepperi rattapoest ning sealne mehaanik kinnitas mulle, et Mineral Bottom Roadi laskumine (fotol vasakul) on väga heas seisus. Jätsin auto üleval kalju veerel siiski igaks juhuks seisma ja asusin ülalt servalt olukorda uudistama ning hindama. Ülalt vaadates tundus tee tõesti ilus, ent teadsin, et see võib olla petlik. Kaugusest ei paista ju hullud kohad sugugi välja.

Niisiis võtsin südame rindu ning otsustasin alla sõita. Hästi ettevaatlikult. Laskudes jälgisin ühtlasi, kus on laiemad kohad, kuhu saaks häda korral tagurdada ja ringi keerata, kui ees peaks ilmnema mingi ületamatu takistus. Tumepunase liiva-savi kattega tee oli kitsas ja ilma igasuguse julgestuseta. Paaris kohas oli siiski valatud betoonist pinnatugevdus: selleks, et tulvaveed teed minema ei viiks. Üritasin alla mitte vaadata ning keskenduda ainult sõidetava tee jälgimisele.

Kui lõpuks alla sain, keerasin paremale, kus asub Greeni ehk Rohelise jõe kanjonis parkla (fotol üalal paremal, taamal). Seal ma ametimees Hansoniga kohtusingi. Ta oli seal ainus.

Loomulikult päris ta, kust ma pärit olen. Eestist, vastasin. (Pildil vasakul kogu reisil kohatud esimese ameeriklasega, kes ütles, et on käinud Eestis. Pilt on tehtud Canyonlandsi rahvuspargi külaliskeskuse juures, külgedel ja taamal on näha kuulus Shafer Trail.)

«Ma olen näinud siin eestlasi!» teatas ta võidukalt.

?!!??!!

Ei või olla! Ma laskusin hullu teed mööda alla, kus käib niigi vähe inimesi (fotol paremal; kes teab, mis hoone on mu rendiauto taga?), ja seal teatab rahvuspargi ranger, et ta on näinud eestlasi. Küsisin igaks juhuks üle, kas tõepoolest on ta neid näinud siin, Mineral Bottomis.

Ei, vastas ta, see oli Archesi rahvuspargis, kus ta eestlasi nägi, umbes kaks aastat tagasi.

Selge, sõnaga «siin» pidas ta silmas Moabi piirkonda. Kohe hakkas kergem – ei oleks tõesti uskunud, et mõni eestlane Mineral Bottomisse (fotol vasakul) enne mind on jõudnud. Sest tavaturistid sellistesse kohtadesse juba ei lähe.

Tolle eesti naisega oli veel see häda, meenus Hansonile, et ta oli matkates murdnud jalaluu ja ta tuli matkarajalt välja kanda ning haiglasse viia.

Aga Mineral Bottom polnud mulle eesmärk iseeneses. Eesmärk oli sõita sealt rattaga mööda kurikuulsat White Rim Drive’i, mis on ligi saja miili pikkune džiibitee (fotol paremal) ümber Canyonlandsi rahvuspargi Island in the Sky ehk Taevasaare kõrgendiku. Muidugi mitte tervet teed. Seda olin teinud 14 aastat tagasi ja toona võttis see Jeep Grand Cherokeega ligi poolteist päeva. Sedapuhku kavatsesin käia ära Taylori kanjonis, mis tookord jäi nägemata. Selle lõpus kõrguvad võimsad Mosese ja Zeusi sambad.

White Rim Drive, õigemini selle ümbrus (fotol vasakul), on ülivõimas. Kõrged ja võimsad liivakivikaljud, mis moodustavad Rohelise jõe kanjoni. Väntad ja väntad ning kananahk tuleb ihule – midagi nii vägevat annab võrdluseks leida. Ja päike andis ka oma panuse: tõi värvid erksalt esile. Tee oli, nagu rattapoe mehaanik kiitis, suurepärases olukorras. Peaaegu muretult sai arendada ligi 30 km/h kiirust.

Aga murelikuks läksid asjalood siis, kui keerasin Taylori kanjonisse. Esiteks nägin, et kanjoni ülaserva kohale kogunevad hallid värvid (fotol paremal). Ilmaprognoos lubas küll päikeselist, osalise pilvisusega ilma, kuid ka 15-protsendilist sademete tõenäosust. Jääda White Rim Drive’il vihma kätte on küll viimane asi, mida soovida.

Olin ranger Hansonilt uurinud, mida inimesed siis teevad, kui nad on all jõe ääres ning vihma hakkab sadama, sest vähesegi niiskuse korral muutub Mineral Bottom Roadi serpentiin mõrvarlikult libedaks porimülkaks. Ta ütles, et ega siis muud üle jää, kui oodata pinnase tahenemist. Aga kui kaua tuleb seda oodata, uurisin. Mõnikord paar päeva, vastas ta. (Fotol vasakul pilvede liikumine Taylori kanjoni kohal.)

Vaat see oli jutt, mis ajas hirmujudinad peale.

Teiseks läks Taylori kanjon juba esimese kilomeetri järel liivaseks ja kruusaseks (fotol paremal). Põhjus selles, et tee suundus kuivanud jõe sängi. Üha rohkem tuli ratta seljast maha tulla, sest edasi vändata polnud lihtsalt võimalik. Kolmanda kilomeetri enamasti kõndisin, ratas käe kõrval. Ja kui siis taevas kanjoni serval järjest tumedamaks muutus, võtsin vastu otsuse: aitab. Mosese ja Zeusini jäi veel kuus kilomeetrit. Iseenesest võinuks ju lõpuni pressida, sest aega oli, kell polnud kakski, aga vihmaohuga ei saanud nalja teha.

Tagasisõit kujunes pilvede eest põgenemiseks. Kuigi liikusin n-ö ülesvoolu, suutsin enamiku teest hoida tempot üle 30 km/h. Aeg-ajalt heitsin pilku üle õla, mida taevas teeb (fotol vasakul; tahvlid tähistavad Canyonlandsi rahvuspargi piiri). Tõmbus selja taga ikka süngemaks ja süngemaks. Ilmaolude tõttu jäi ära käimata ka Hardscrabble’i mäe otsas, mis on kaardil märgitud topelt-D-ga, ekstraraske. Omal ajal sain sellest Jeepiga siiski ühe jutiga üles. Oleks tahtnud nüüd mälu värskendada, kui hull too mägi ikka tegelikult on.

Kui jõudsin tagasi Mineral Bottomisse (fotol paremal), randus seal parajasti neljaliikmeline paadiseltskond. Nad olid Geen Riveri linnakesest olnud teel viis päeva. Küsisin, kas neil on värskeimat ilmaprognoosi ja mis see ütleb. Nad vastasid, et on samuti terve päeva taevast jälginud, kuid edasi nende arvamused lahknesid: üks väitis, et hakkab kindlasti sadama, teine aga pakkus, et ähvardav oht lõpuks hajub.

Kuna olukord taevakaarel veel kõige fataalsem ei paistnud, sõitsin rattaga Mineral Bottomist neli kilomeetrit põhja poole. Sealt hargnes üüratu Minerali kanjon, siis lebas ühe värvilise mäe all vana veoauto šassii (fotol vasakul) ning sellest eraldunud kabiin, mille uks oli kuulidest auklikuks lastud, ülal mäeserval seisis vana kaevurite hurtsik ning mis kõige kummalisem: jõe äärde mahtus isegi väikelennuki maandumisrada. Selle juures hoiatas silt (fotol all paremal), et keegi sellel autoga ei sõidaks, sest autod teevad pinnasesse ohtlikke vagusid.

Kui kõik, mis Mineral Bottomis näha, sai nähtud, tõstsin ratta rutuga auto pakiruumi, hüüdsin laagrit püsti panevale paadiseltskonnale «I’m outta here!» ning tegin minekut. Järsust ja kitsast serpentiinist üles sõitmine oli, nagu ikka, märksa lihtsam kui alla sõitmine. Küllap aitas ka teadmine, et mingeid hirmutavaid takistusi teel ei leidu.

Õhtupoolikul oli veel kaks võimalust: kas sõita rattaga Taylori kanjoni ülaservale või algul auto ja siis rattaga Mineral Pointi tippu. Taylori kanjoni ülaservast loobusin, kui Peter Massey raamatust «Utah Trails. Moab Region» lugesin, et «pehme liiv teeb selle maastikuratturitele brutaalseks sõiduks». Seega jäi teine variant, Mineral Point Road, mis kulges algul valdavalt pehmel liival (fotol vasakul).

Aga esmalt sattusin ühel kaardil märkimata hargnemisel ilmsesti mingile värskelt loodud maardlale – siin-seal on näha, et Canyonlandsi piirkonnas üritatakse maa seest üht-teist välja tõmmata, aga mida, seda täpselt ei tea, kuid oletan, et naftat või maagaasi – ning seejärel, kümne kilomeetri järel hoopis Hell Roaring Rim Jeep Route’ile (põhitee Mineral Pointini oli seal vaevu märgatav, sest suundus punastele liivakiviplaatidele taimestiku vahel), misjärel otsustasin, olles lugenud Charles A. Wellsi raamatust «Moab, UT Backroads & 4-Wheel Drive Trails» edasise raja kohta segadust tekitavalt paljude hargnemistega kirjeldust, et aitab (fotol ülal paremal). Lõppeks sai Green Riveri kanjonit uudistatud selle põhjas kaks ja pool tundi ning ei ole vaja vastu õhtut end jälle kuskile wildernessi eksitada.

Päeva lõpetuseks tegin taas temposõidu 128. maalilise maantee äärsel rattateel Colorado jõe orus. See on nii kaunis ja meeldiv rada, et seda võib tõesti iga õhtu vändata.
*
NB: lugege ka eelmise sissekande järel minu 08:37 vastust Margus Kivirüütile.

Kõigi fotode autor Priit Pulletits.

11 Kommentaarid:

At 09:49, Anonymous Anonüümne said...

TL;DR: Kas keegi viitsis seda Moabi-jura lugeda?

Hr Pullerits, te kirjutate juba nagu Arvo Valton!

 
At 10:20, Anonymous Anonüümne said...

Miks Priit arvab, et peale tema on kõik eestlased tavaturistid, kes ennem teda kusagile ei satu?

 
At 10:28, Anonymous Anonüümne said...

Väga head pildid, Priit.
Green Riveri ümbrus on tõeliselt ilus kant. Mitte et muud kanjonid poleks, aga jõgi oma rohelise sängiga annab veel täiendava mõõtme ja silmailu juurde.
Au ja kiitus!

09:49, a mine loe Kroonikat, mis siin käid kiibitsemas. Sealsed tekstid on ehk jõukohasemad.

 
At 11:37, Anonymous Anonüümne said...

9:49 - tõesti ei viitsi. Iga päevaga läheb jutt igavamaks. Eks Priit teeb mida ta kõige paremini oskab - igast kivist pigistab loo välja. Seekord siis miskid igavad lood, mida loevad huviga vaid need, kes sinna kanti minna plaanivad. Palju neid selle on? Miskid sepad plekivad hirmsat pappi, et igasugused ihnuskoid nendega kaasa ei tuleks kui nad sealsetele radadele telkima lähevad, ju nemad loevadki. Minusugused aga haigutavad juba 3-nädal siin blogis. Isegi kommenteerida ei ole enam midagi. Priit on nigu asumisel. Vaatan kirjutise optimistlikku stiili ja juba tundubki mulle, et küüditamisel Bogradisse, Hakassia Vabariiki pole ju tegelikult Priidu arvates viga mitte miskit. Tegelikult seal on isegi kenam loodus, lainelisemad mäed ja haljendavad põllud. Mõned isegi elavad rõõmsalt sellises kohas nt 12% minussinski tatarlased ehk hakassid ja ülejäänud venelased. Kuule Priit, kuhu siis kui Eestis NATO hakkab venelastega jõudu katsuma eestlased ennetavalt eest ära küüditatakse kas Ida-Siberisse või Utahhi?

 
At 17:11, Anonymous Anonüümne said...

11:37,
tänu heade sõnade ja toetuse eest. Meeldiv on leida mõttekaaslasi. Millal hakkab Pullerits ülistama Siberi jõgede ilu? Jõgedel laiust ja mägedel monumentaalsust seal jagub, rohkem kui Utahis. Matkata võib mitte kaks tundi, vaid kaks nädalat, ilma et ühtki inimest või sõidukit vastu tuleks.
Üks praktiline kasu Moabi juttudel siiski on. Neid võib määrata karistuseks tudengitele, kes oma kodutöödega hakkama ei saa.
Mis eestlastest saab? Hea küsimus.

 
At 17:21, Blogger Priit Pullerits said...

Selle kõige kohta öeldakse, mehed, et parem üks kord omal nahal kogeda, kui mitu nädalat jutti lugeda. Kui korra siin ära käiksite, räägiksite hoopis teist juttu. Või tõesti pakub teile rohkem naudingut hõõruda neid Eesti MTB-sarjade ragu, mida te olete juba sadu kordi sõitnud ning kus ümbritsev loodus, võrreldes Moabiga, ei ole mitte ainult üksluine, vaid ka vaheldusrikkusetu.
Või... ei ole siin sõnavõtjate hulgas lihtsalt neid, kes oskavad hinnata rattasõidu võlu imelistes ja uutes ja adrenaliiniküllastes ja tegelikult ka rasketes kohtades.

 
At 17:43, Anonymous Anonüümne said...

Eesti looduse kirjeldamine sõnadega: "mitte ainult üksluine, vaid ka vaheldusrikkusetu" on - tuletame uusverbi meelde - puhas lobistamine (vt AL ja tema võimuerakonna suunas ülesastumised kuu-kaks ja veel üks kvartal tagasi).

Äkki helistate tööandjale, et tagasi ei tule ja jäätegi sinna?

 
At 23:08, Anonymous Vello, Aravete, Ambla vald, Järvamaa said...

Mr Pullerits, your reporting makes your readers moan

Kisendada tahaks

 
At 10:05, Anonymous Inimhingede insenäär said...

Aga kisendage, Vello, pange kohe täiega, ärge hoidke üldse tagasi!
Sai juba parem?
Nii, ja nüüd veel. Veel kõvemini!

 
At 17:04, Blogger 林磊 said...

2016-5-24 leilei
michael kors outlet clearance
burberry outlet
coach outlet online
true religion
cheap oakley sunglasses
michael kors outlet
michael kors handbags
coach outlet
ugg sale
hermes outlet
nike free run black
oakley sunglasses
vans outlet
nike huarache
timberland boots
nike huarache white
birkenstock
cheap jordans
ed hardy uk
canada goose jackets
louis vuitton bags
the north face
ray ban sunglass,ray ban sunglasses,ray ban outlet,cheap ray bans,cheap ray ban sunglasses,cheap ray bans,ray bans
michael kors handbags
cartier watches for sale
cheap oakley sunglasses
adidas pure boost
oakley sunglasses
polo ralph lauren outlet
kate spade outlet
kate spade outlet
pandora jewelry
longchamp bag
ray ban sunglasses
vans shoes
louboutin pas cher
christian louboutin shoes
armani exchange
kobe 9

 
At 05:21, Blogger raybanoutlet001 said...

air jordan shoes
http://www.uggoutlet.uk
adidas stan smith
michael kors purses
fitflops sale clearance
louis vuitton handbags
ralph lauren online
jordan shoes on sale
http://www.chromehearts.us.com

 

Postita kommentaar

<< Esileht