teisipäev, aprill 12, 2016

Pullerits: Kuidas ma Moabis EKG-d tegin ja mida see näitas?

Andsin endale väga hästi aru, et risk on olemas. Ja isegi mõtlesin, mis ütlen, kui vahele jään. Näiteks, et ma ei sõitnud ju rattaga üle ühegi taime, vaid ainult mööda slickrocki, kus ma ei saanud küll kellelegi ega millelegi kahju tekitada. Aga ilmselt ei oleks see vabandus nagunii lugenud, sest igal pool, kuhu siin ka lähed, hoiatavad sildid (fotol ülal paremal), et kõik masinad ja ratturid peavad püsima sissetallatud teedel. Mis tõenäoliselt tähendab, et neilt teedelt kõrvale kaldumise eest saad trahvi, ja mitte vähe.

Aga ma ei saanud jätta kõrvale kaldumata. Ja eriti ohtlik oli see, et kõrvalekalle toimus Archesi ehk looduslike kaarte rahvuspargis. Rahvuspargid on aga föderaalvalitsuse territoorium ning seal arvatavasti nalja ei mõisteta.

Kuid see vaatepilt, mis sadakond meetrit Zephyri rajast eemal tähelepanu köitis, oli kutsuv. Ümberringi laiusid suured liivakiviväljad, aga paremat kätt turritasid nende vahelt välja cottonwoodide erkrohelised lehed (fotol ülal vasakul). Need olid kevade märgid. Ma isegi ei tea, mis kanjon see oli, sest kaart selle nime ei ütle. Igatahes oli tegemist Sevenmile’i kanjoni ühe põhjapoolse haruga.

Olin korra juba rajalt kõrvale kaldumise keeldu eiranud, aga seda väljaspool rahvuspargi territooriumi, kui sõitsin rattaga üle slickrocki Sevenmile’i kanjoni servale (fotol paremal), istusin selle ääre lähedal kivile, lõin seljakoti lahti ning koukisin sealt välja ühe burrito, mille oli hommikul McDonald’sist teele kaasa ostnud. Tundus, et burrito meeldis ka kanjoni kohal tiirutavaile lindudele, kellest üks lendas minust nii madalalt üle, et lausa ehmatas mind. Sellegipoolest oli too kaunis koht kõhu kinnitamiseks.

Kui rahvuspargi territooriumil Sevenmile’i kanjoni haru ees peatusin, tabasin end küsimuselt: huvitav, kas kanjonid paistavad ilusamad ülevalt servalt vaadates või all nende põhjas kõndides? Loomulikult on see tüüpiline first world problem. Tuletasin meelde ka hommikuse rattasõidu algust, mil tee viis täiesti legaalselt mööda Sevenmile’i kanjoni alguskohast (fotol ülal vasakul). Ja meenutasin eelmise päeva vaateid Peidetud kanjonile. Ning jõudsin järeldusele, et põhjas liikudes on kanjonid siiski huvitavamad, sest siis tunned ennast imeväikse tegelasena suurte seinte vahel. Ülalt alla vaadates paistab aga jällegi kanjon väike.

See oligi siis too tõdemus, mis kaasnes rahvuspargis reeglite rikkumisega. Õnneks kaldusin teelt kõrvale piirkonnas, kuhu vaevalt ühelgi rangeril ehk pargitöötajal sageli asja oleks. Ometi mõtlesin, et vahelejäämise korral oleks tolle tõdemuse hind küll arutult soolaseks kujunenud.

Päeva esimese poole retke lõpus sain kogeda washides ehk vadides sõitmise vaeva. Üks oli selline – taas rahvuspargi territooriumil –, mille põhjas voolas isegi vett. Aga kuna seal oli enne mind paljude suurte sõidukite jälgi (fotol ülal paremal), siis järeldasin, et vaevalt mu jalgratas seal erilist kahju saab teha.

Teine vadi, mis viis Sovereign Trailile, oli aga kohati 60-70 meetrit lai (fotol vasakul). Algul näis, et ees ootab vaat et kilomeetri jagu ratta lükkamist paksus liivas. Kuid siis uurisin ümbrust lähemalt ning märkasin, et vadi servades on niiskemat ja tugevamat pinnast – seal ei ole autod liiva pehmeks sõitnud. See osutus väärt avastuseks, sest meeldivaks üllatuseks sain seejärel enamiku vadist läbida rattasadulas.

Päeva teiseks pooleks olin kavva võtnud paar uusimat rada kuulsa Klondike Bluffsi maastikurattaradade võrgustikus. Kaardil vaadates ei tundunud need midagi keerulist ega rasket. Ent tegelikkus osutus ettekujutusest sootuks erinevaks.

Alustasin katsumust Klondike Bluffsi võrgustiku lõunaservast ning suundusin 1,8 miili pikkusele Miner’s Loopile. 1,8 miili – see ei saa ju midagi võimatut olla. Aga peaaegu oli. Rada muudkui tõusis ja tõusis (fotol paremal rada näha all vasakus servas). Ja need pole siin mingid rahulikud Eesti metsa- või karjamaatõusud. Siin antakse ette astanguid ja kive ja pragusid ja mida kõike veel. Kui jõudsin tõusu lõpu lähedale – ma ei tea, kui palju see aega võttis, äkki veerand tundi? –, tundsin esimest korda, kuidas olen üksjagu küpse. Eks päike ka aitas sellele kaasa, sest küttis mõnuga lagipähe.

Keerasin rajale nimega Azurite, mis ähvardas veelgi raskem olla. Selle keskmiseks tõusuprotsendiks on koguni kaheksa. Kuid Azurite kulges mööda tumepunast ühtlast ja võrdlemisi siledat pinnast (fotol vasakul), mis tegi liikumise seetõttu palju kergemaks. Ja kui värvid ümberringi on kirkad, eks tee seegi enesetunde mõnevõrra rõõmsamaks.

Seal, kus keerasin järgmisele rajale, Malachite’ile, sõin ära teise burrito ja banaani takkaotsa. Tundsin, et energiast tuleb muidu varsti puudu. Edasi järgnes mööda Malachite’i ja Miner’s Loopi (fotol paremal) üksjagu pikk ja tehniline laskumine, mis, tuleb tõdeda, ei olnud kuigi palju vähem vaevaline kui üles pressimine, sest nõudis kogu keha rakendamist, et hoida tasakaalu, ja asetas suure pinge kätele, mis pidid lisaks kogu aeg pidurilinkidel tundlikult mängima, ning nõudis äärmist keskendatust, sest üks viga – ja kohe lendad käkaskaela valusalt vastu kive.

Aga alla laskusin vaid selleks, et võtta ette Klondike Bluffsi võrgustiku üks mõrvarlikumaid radu, EKG (fotol vasakul suundub rada üles paremale). David Crowell kirjutab oma raamatus «Mountain Biking Moab Pocket Guide» selle kohta nii: «Kui sulle meeldib testida oma rattasõiduoskusi, et ületada slickrockil kord üles, kord alla suuri pragusid, tõustes üle tuhande jala kõrgemale, ja siis teha seda uuesti, laskudes ligi tuhat jalga, on EKG sinu paradiis.» Ja resümeerib (inglise keeles kõlab see paremini): «This is Moab riding at its best. EKG is the real deal.»

Oli küll real deal. Ikka väga karm, ühegi puhkepausita üles surumine. Puhata said vaid siis, kui tõus mõneks meetriks aeg-ajalt rauges (fotol paremal) – aga tavaliselt järgnes sellele eriti valus tõusukoht, mille eel tuli kiirendada, et üldse sellest üles saada. Igatahes sattusin mõttele, miks küll kõvad mehed siin treenimas ei käi. Kogu kahe tunni jooksul, mis veetsin Klondike Bluffsi radadel, nägin ainult ühtainust ratturit.

Magustoidu jätsin õhtupoolikuks. Selleks oli temposõit piki Colorado jõe oru rattateed (fotol vasakul). Tuul oli kergelt vastu ja raja kalle samuti (sest sõitsin n-ö vastuvoolu), kuid suutsin end nii palju mobiliseerida, et jaksasin maastikurattaga, mis on liivast ja tolmust ning Moabi karmidest oludest juba üksjagu kriuksuma hakanud, hoida kiirust üle 30 km/h. Kui leiduks Eestis ka mõni ligilähedaseltki sama ilusas looduses rattarada, siis saaks ilmselt paljud-paljud pedaalimiseks motivatsiooni juurde.

Aga kui ligilähedaseltki sama kauneid rattaradu võtta pole, tulebki aeg-ajalt käia Moabis end emotsionaalselt laadimas.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.

20 Kommentaarid:

At 07:43, Anonymous Anonüümne said...

East or west, home is best!

 
At 07:56, Blogger Priit Pullerits said...

Home is, where your bike is!

 
At 08:42, Anonymous Anonüümne said...

Kui sul on telefonis gps, siis kuidas saad samaaegselt vaadata gps andmeid ja samaaegselt helistada ning andmeid edasi öelda, kui sul pole kaasas pliiatsit ja paberit?

 
At 09:36, Anonymous Anonüümne said...

rutiinsed jutud, tule koju parem

 
At 16:57, Blogger margus Kivirüüt said...

Nõustun eelmise kommentaariga. Muidu ikka aeg-ajalt blogi loen, USA reisikirjad- tuleb tunnistada et pole veel hingejõudu olnud et postitusi lõpuni lugeda.
Kuidas hr. Pullerits kommenteerib järgmist juhtumit:
http://tartu.postimees.ee/3652631/onnetus-ratturitega-autojuht-vaidab-et-tema-kukkumist-ei-pohjustanud

 
At 18:27, Anonymous Risto M. said...

http://www.postimees.ee/galerii/73977/eesti-olumpialootused-kehastusid-bondiks-ja-bondi-tudrukuks/5255255

 
At 18:34, Anonymous Martin, spordiimagoloogia tudeng, Kalamaja, Tallinn said...

Seni tundsime hr Pulleritsu kui ajakirjanikust rattaharrastajat, kes ei suuda kummi täis lüüa.
Nüüd teame, et hr Pulleritsul on lisaks raskusi oma lugudesse elu sisse puhumisega.

Hr Pullerits, tunnistage, et Moabi sõit osutus imagoloogiliselt fopaaks!
Kas suudate sellest august veel välja tulla? Viimane küsimus on teie ainus lootus blogi lugejates veel mingitki kaastunnet ja huvi äratada.

 
At 19:46, Anonymous Anonüümne said...

Kas seal Radikaribi linnas muud söögikohta ei olegi kui burgerid? See on ikka nadi, hommikuti süüa ainult http://www.mcdonalds.com/content/us/en/food/full_menu/breakfast.html.

 
At 20:43, Anonymous Anonüümne said...

Suusahooaeg mõnel jätkub;;;
http://www.redbullnordenskioldsloppet.se/en/

 
At 21:15, Anonymous Anonüümne said...

Igav liiv ja kive täis väli.Raske tõesti neid jutte lõpuni lugeda, aeg koju poole kurssima hakata.No kaua võib seal kivide ja liiva sees selle rattaga sõita?

 
At 21:45, Anonymous Anonüümne said...

Jääb üle vaid kaasa tunda, et ka olemuselt mõnusal puhkusel pead igast peeretusest, liivaterast ja söödud burgerist jutu kribama.
Kas ilma " игра на публику" tundub elu juba võimatu??!

 
At 22:29, Anonymous Martin, spordiimagoloog said...

Moab-bot
Vaadakem parem, mehed IAAF sise-MM Portland 2016. Matt Centrowitz, Nick Willis jt: https://www.youtube.com/watch?v=GCD0rVP0IWw

 
At 22:33, Anonymous Martin said...

Meeste 3000 m. Jälgige jooksutempot! https://youtu.be/lCb1AeEMtwg

 
At 22:47, Anonymous Maidu, Kuressaare said...

Pullerits, 800 m 1.55,8 ei olnud vist kick-i poolest silmapaistev, rohkem kiire esimese ringi mees.

 
At 04:26, Blogger Priit Pullerits said...

Ärge endast liiga palju mõelge. Ma ei ela ega sõida Moabis rattaga teie lõbustamiseks. Mul on absoluutselt savi, kas teid see morjendab või mitte, ja ma saan aru, et te ei saa asjale pihta, sest ongi raske pihta saada, kui seda ise näinud ja kogenud pole. Mul on siin aga parim ja põnevaim ja tegusaim aeg. Ja kirja panen seda selleks, et ise aastate tagant mäletada. Mida on teil mäletada? Ja jagada? Mingeid linke bonditüdrukutest ja võõramaameeste hallijooksudest. That's what we call pathetic, deeply pathetic.
Let's roll on!

 
At 08:05, Blogger margus Kivirüüt said...

Kindlasti ei saa öelda et reisikirjad on mingi laiavalguv üllitis, see et mind see ei huvita (pole sihtgrupp) ei tähenda et asjal mõtet poleks- küllap keegi seda ikka huviga loeb, samuti blogiomaniku ütlus et kirjutab oma blogisse mida tahab ei saa vastu vaielda.
Mina lihtsalt tunnen puudust et keegi ei kajasta ja ei saa arvamusi lugeda kohalikke rahvasportlasi puudutavatel sündmustel mis muidu uudisekünnist ei ületa või teevad seda napilt

 
At 08:37, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh kirjutamast, Margus Kivirüüt, eriti suur tänu rahuliku tooni eest. Saan aru, et need, kel Moabiga mingit puudet ei ole, neid jätab asi kas külmaks või hakkab tüütama, ükskõik kui ilusast loodusest ja kui ilusaid värvilisi pilte ma siia juurde panen. Tõesõna, ega mind ennast ka vist huvitaks, kui keegi jagaks oma kogemusi mingilt nt Argentiina rattarajalt.

Aga Moab ei ole Argentiina. Moab is the place. See, mida olen püüdnud teha, on panna teisi ka huvituma sellest kohast. Muidu käiakse ainult seal Hispaanias või Itaalias kevaditi ja ongi kõik, millesse ratturid kinni on jäänud. Aeg oleks geograafiat laiendada ja uusi kohti proovida. Seda enam, et Moab on fantastiline, ja siin saab ka end kõige kõvemaks MTB-ässaks pidav rattafanatt tunda, mida tõelised rajad temaga teevad. Nii tehniliselt kui füüsiliselt raskuselt on siin ikka pööraseid radasid - kuid mitte mõrvarlikke, kus asi kaotaks mõtte - ja neid on palju. Give it a try!

Aga teisalt just mõtlesin, et kes teab, äkki ongi parem, kui kõik siia kohale ei tule, muidu saab Moab ülerahvastatud ja muutub liiga popiks. Praegu on siin veel sellist väikse Ameerika hõngu ja rustikaalsust ja tough guy Westi tunnet. Aga tulevad massid kohale, hakatakse pakkuma modernset teenust ja siis läheb asi juba selleks ära, et igasugused poosetajad tulevad ka kohale ning nende ainus panus on see, et oma rahakotiga hindu üles lüüa. Moabi stiili juurde kuulub pigem see, et ööbitakse telkides või treilerites või sellistes majakestes, nagu mina. Marriottis, mis linna põhjaserva on tekkinud, ööbivad ärahellitatud softied, kes vist radadele õieti ei satugi, või kui, siis ainult koos tour guide'iga.

 
At 09:41, Anonymous Anonüümne said...

Mitu korda herr Pullerits on Hispaanias vm. Euroopas rattaga tuuritamas käinud, et " kinnijäämisest" jahub?
Tähtvere ovaalilt Moabi minnes on vahe muidugi suur, aga ei tasu arvata, et parim ja ainus valik. Mina soovitaksin vahelduseks Uus- Meremaa lõunasaart.

 
At 06:28, Blogger raybanoutlet001 said...

oakland raiders jerseys
nike huarache
rolex watches
nike shoes
prada outlet
ugg boots
mont blanc outlet
longchamp handbags
ray ban sunglasses outlet
browns jerseys
2017.8.26

 
At 12:02, Blogger 5689 said...

zzzzz2018.9.8
moncler jackets
christian louboutin outlet
coach factory outlet
canada goose jackets
off white shoes
fitflops clearance
manolo blahnik
reebok outlet
coach outlet
tod's outlet

 

Postita kommentaar

<< Esileht