Pullerits: Kuidas ma Moabis EKG-d tegin ja mida see näitas?

Andsin endale väga hästi aru, et risk on olemas. Ja isegi mõtlesin, mis ütlen, kui vahele jään. Näiteks, et ma ei sõitnud ju rattaga üle ühegi taime, vaid ainult mööda slickrocki, kus ma ei saanud küll kellelegi ega millelegi kahju tekitada. Aga ilmselt ei oleks see vabandus nagunii lugenud, sest igal pool, kuhu siin ka lähed, hoiatavad sildid (fotol ülal paremal), et kõik masinad ja ratturid peavad püsima sissetallatud teedel. Mis tõenäoliselt tähendab, et neilt teedelt kõrvale kaldumise eest saad trahvi, ja mitte vähe.

Aga ma ei saanud jätta kõrvale kaldumata. Ja eriti ohtlik oli see, et kõrvalekalle toimus Archesi ehk looduslike kaarte rahvuspargis. Rahvuspargid on aga föderaalvalitsuse territoorium ning seal arvatavasti nalja ei mõisteta.

Kuid see vaatepilt, mis sadakond meetrit Zephyri rajast eemal tähelepanu köitis, oli kutsuv. Ümberringi laiusid suured liivakiviväljad, aga paremat kätt turritasid nende vahelt välja cottonwoodide erkrohelised lehed (fotol ülal vasakul). Need olid kevade märgid. Ma isegi ei tea, mis kanjon see oli, sest kaart selle nime ei ütle. Igatahes oli tegemist Sevenmile’i kanjoni ühe põhjapoolse haruga.

Olin korra juba rajalt kõrvale kaldumise keeldu eiranud, aga seda väljaspool rahvuspargi territooriumi, kui sõitsin rattaga üle slickrocki Sevenmile’i kanjoni servale (fotol paremal), istusin selle ääre lähedal kivile, lõin seljakoti lahti ning koukisin sealt välja ühe burrito, mille oli hommikul McDonald’sist teele kaasa ostnud. Tundus, et burrito meeldis ka kanjoni kohal tiirutavaile lindudele, kellest üks lendas minust nii madalalt üle, et lausa ehmatas mind. Sellegipoolest oli too kaunis koht kõhu kinnitamiseks.

Kui rahvuspargi territooriumil Sevenmile’i kanjoni haru ees peatusin, tabasin end küsimuselt: huvitav, kas kanjonid paistavad ilusamad ülevalt servalt vaadates või all nende põhjas kõndides? Loomulikult on see tüüpiline first world problem. Tuletasin meelde ka hommikuse rattasõidu algust, mil tee viis täiesti legaalselt mööda Sevenmile’i kanjoni alguskohast (fotol ülal vasakul). Ja meenutasin eelmise päeva vaateid Peidetud kanjonile. Ning jõudsin järeldusele, et põhjas liikudes on kanjonid siiski huvitavamad, sest siis tunned ennast imeväikse tegelasena suurte seinte vahel. Ülalt alla vaadates paistab aga jällegi kanjon väike.

See oligi siis too tõdemus, mis kaasnes rahvuspargis reeglite rikkumisega. Õnneks kaldusin teelt kõrvale piirkonnas, kuhu vaevalt ühelgi rangeril ehk pargitöötajal sageli asja oleks. Ometi mõtlesin, et vahelejäämise korral oleks tolle tõdemuse hind küll arutult soolaseks kujunenud.

Päeva esimese poole retke lõpus sain kogeda washides ehk vadides sõitmise vaeva. Üks oli selline – taas rahvuspargi territooriumil –, mille põhjas voolas isegi vett. Aga kuna seal oli enne mind paljude suurte sõidukite jälgi (fotol ülal paremal), siis järeldasin, et vaevalt mu jalgratas seal erilist kahju saab teha.

Teine vadi, mis viis Sovereign Trailile, oli aga kohati 60-70 meetrit lai (fotol vasakul). Algul näis, et ees ootab vaat et kilomeetri jagu ratta lükkamist paksus liivas. Kuid siis uurisin ümbrust lähemalt ning märkasin, et vadi servades on niiskemat ja tugevamat pinnast – seal ei ole autod liiva pehmeks sõitnud. See osutus väärt avastuseks, sest meeldivaks üllatuseks sain seejärel enamiku vadist läbida rattasadulas.

Päeva teiseks pooleks olin kavva võtnud paar uusimat rada kuulsa Klondike Bluffsi maastikurattaradade võrgustikus. Kaardil vaadates ei tundunud need midagi keerulist ega rasket. Ent tegelikkus osutus ettekujutusest sootuks erinevaks.

Alustasin katsumust Klondike Bluffsi võrgustiku lõunaservast ning suundusin 1,8 miili pikkusele Miner’s Loopile. 1,8 miili – see ei saa ju midagi võimatut olla. Aga peaaegu oli. Rada muudkui tõusis ja tõusis (fotol paremal rada näha all vasakus servas). Ja need pole siin mingid rahulikud Eesti metsa- või karjamaatõusud. Siin antakse ette astanguid ja kive ja pragusid ja mida kõike veel. Kui jõudsin tõusu lõpu lähedale – ma ei tea, kui palju see aega võttis, äkki veerand tundi? –, tundsin esimest korda, kuidas olen üksjagu küpse. Eks päike ka aitas sellele kaasa, sest küttis mõnuga lagipähe.

Keerasin rajale nimega Azurite, mis ähvardas veelgi raskem olla. Selle keskmiseks tõusuprotsendiks on koguni kaheksa. Kuid Azurite kulges mööda tumepunast ühtlast ja võrdlemisi siledat pinnast (fotol vasakul), mis tegi liikumise seetõttu palju kergemaks. Ja kui värvid ümberringi on kirkad, eks tee seegi enesetunde mõnevõrra rõõmsamaks.

Seal, kus keerasin järgmisele rajale, Malachite’ile, sõin ära teise burrito ja banaani takkaotsa. Tundsin, et energiast tuleb muidu varsti puudu. Edasi järgnes mööda Malachite’i ja Miner’s Loopi (fotol paremal) üksjagu pikk ja tehniline laskumine, mis, tuleb tõdeda, ei olnud kuigi palju vähem vaevaline kui üles pressimine, sest nõudis kogu keha rakendamist, et hoida tasakaalu, ja asetas suure pinge kätele, mis pidid lisaks kogu aeg pidurilinkidel tundlikult mängima, ning nõudis äärmist keskendatust, sest üks viga – ja kohe lendad käkaskaela valusalt vastu kive.

Aga alla laskusin vaid selleks, et võtta ette Klondike Bluffsi võrgustiku üks mõrvarlikumaid radu, EKG (fotol vasakul suundub rada üles paremale). David Crowell kirjutab oma raamatus «Mountain Biking Moab Pocket Guide» selle kohta nii: «Kui sulle meeldib testida oma rattasõiduoskusi, et ületada slickrockil kord üles, kord alla suuri pragusid, tõustes üle tuhande jala kõrgemale, ja siis teha seda uuesti, laskudes ligi tuhat jalga, on EKG sinu paradiis.» Ja resümeerib (inglise keeles kõlab see paremini): «This is Moab riding at its best. EKG is the real deal.»

Oli küll real deal. Ikka väga karm, ühegi puhkepausita üles surumine. Puhata said vaid siis, kui tõus mõneks meetriks aeg-ajalt rauges (fotol paremal) – aga tavaliselt järgnes sellele eriti valus tõusukoht, mille eel tuli kiirendada, et üldse sellest üles saada. Igatahes sattusin mõttele, miks küll kõvad mehed siin treenimas ei käi. Kogu kahe tunni jooksul, mis veetsin Klondike Bluffsi radadel, nägin ainult ühtainust ratturit.

Magustoidu jätsin õhtupoolikuks. Selleks oli temposõit piki Colorado jõe oru rattateed (fotol vasakul). Tuul oli kergelt vastu ja raja kalle samuti (sest sõitsin n-ö vastuvoolu), kuid suutsin end nii palju mobiliseerida, et jaksasin maastikurattaga, mis on liivast ja tolmust ning Moabi karmidest oludest juba üksjagu kriuksuma hakanud, hoida kiirust üle 30 km/h. Kui leiduks Eestis ka mõni ligilähedaseltki sama ilusas looduses rattarada, siis saaks ilmselt paljud-paljud pedaalimiseks motivatsiooni juurde.

Aga kui ligilähedaseltki sama kauneid rattaradu võtta pole, tulebki aeg-ajalt käia Moabis end emotsionaalselt laadimas.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.