Pullerits: Kuidas maailmakuulsal rängal rajal pausita tippu jõuda?

Ainuüksi selle raja nimetus tekitab enamikus inimestes külmajudinaid: Shafer Trail (fotol paremal). Raamatud muljetavad, kuidas sinisilmsed tavaturistid, kes sellele rajale alt kanjoni põhjast lähenevad, on hämmelduses, et kuidas niisugusest massiivsest püstloodis seinast üldse mingi rada üles läheb; või kuidas naised, kelle mehed adrenaliinisüsti tahavad, katavad rajal silmad kätega, sest ei julge autoaknast välja vaadatagi.

Mul oli kavas sõita seda maailmakuulsat rada rattaga.

Aga hommikul oli ebameeldiv üllatus, kui Canyonlandsi sissepääsus raha kasseerinud vanem mees teatas, et pean maksma 25 dollarit. Ütlesin talle, et ma ei lähe ju parki autoga sõitma, ja 25 dollarit on auto hind, vaid lähen rattaga Shafer Trailile (fotol vasakul) ja sealt edasi White Rim Drive’ile ning ratta hind on 10 dollarit. Tema aga vastu, et kuna ma sõidan üle pargi piiri autoga, pean ikkagi maksma 25. See ei tundunud eriti kliendisõbralik lähenemine. Keerasin auto ringi, sõitsin miili jagu tuldud teed tagasi, parkisin auto teeäärsesse «taskusse», kuhu oli platsi võtnud veel üks autoga rattur, ning sõitsin sealt siis rattaga rahvuspargi pääslast sisse. Üks miil rattasõitu lisaks ning 15 dollarit taskus rohkem. 15 dollari eest saab, muide, Ameerikas rohkem kui seitse gallonit ehk ligi 30 liitrit autokütust.

Shafer Trail on aukartust äratav. Algul sõidad umbes kaks miili kalju ülaserva peal ning näed all kanjoni põhjas imepeene niidina kulgevat maasturiteed (fotol ülal vasakul). Sinna ongi vaja laskuda. Aga kuidas? Isegi ülalt vaadates tundub see võimatu.

Lõpuks hakkab rada kaljuserval serpentiinina alla kerima (fotol paremal; leia pildil maastur). See, olgu öeldud, ei ole mingi asfalttee. See on tee, mis oli 2008. aasta suvel, kui seda viimati Jeep Commanderiga sõitsin, nii hullus seisus, et mitmes kohas pidin autost välja tulema ja uurima, kuidas sügavatest aukudest läbi ja teel turritavatest kivikolakatest üle saada. Mäletan, et ühel järsul lõigul kasvas pinge nii suureks, et jalg gaasipedaalil lausa värises ning kui sellest hullust kohast lõpuks üle sain, pidin autost laugemal kohal välja astuma, et närve rahustada.

Sellest, et rada on hirmus järsk (fotol vasakul), sain aru rattapidurite häälest. Kogu senise aja jooksul Moabis ei olnud need veel nii kõvasti «karjunud» - ja ma olen siin sõitnud ikka küllaga selliseid radu, kus keha raskuskeskme vale asetus võiks vabalt lõppeda üle leistangi lendamisega. Aga see kõik oli tühiasi võrreldes teadmisega, et pärastlõunal tuleb mul sama rada üles sõita. Kui seda ikka sõita õnnestub.

Shafer Traili laskumise all tuli vastu rattaseltskond (fotol paremal), kes, nagu selgus, oli juba neli päeva olnud teel White Rim Drive’il. See on umbes sajamiiline maasturitee ümber Canyonlandsi rahvuspargi Island in the Sky ehk Taevasaare nimelise hiigelsuure kõrgendiku. Küsisin noilt inimestelt, kas nad kavatsevad tõesti mööda Shafer Traili üles sõita, mille peale nad tunnistasid ausalt, et neile ei ole see probleem, kui peavad ratast käe kõrval tõukama.

Suundusin Shafer Traili laskumise lõpus samuti White Rim Drive’ile (fotol vasakul). Olen seda täies pikkuses sõitnud 16 aastat tagasi, mil Jeep Grand Cherokeega kulus selleks poolteist päeva. Soovisin nüüd legendaarse maastruirajaga tutvust värskendada. Tookordsest sõidust on meeles mitmed eredamad hetked, näiteks tõus Murphy Hogbackile või Hardscrabble Hillile, aga palju on ka ununenud.

Mul ei olnud plaanis kilometraaži koguda. Nagu varemgi, on ratas mul siin vaid vahend liikumiseks paikadesse, kuhu tavaturistid ei satu. Esimese pikema peatuse tegin Goosenecki matkaraja tipus (fotol paremal), kust avaneb vaade Colorado jõele, mis käändub allpool nagu hanekael ümber poolsaare. Võtsin seal seljakoti seljast, istusin heledale kivile ning hakkasin nosima Maveriki bensiinijaamast ostetud burritot (hind 3,99 dollarit), mis oli nii hästi hõbepaberi sisse keeratud, et püsis jätkuvalt soe. See oli nii suur, et kolmandik jäi koguni alles.

Teise peatuse tegin Colorado River Overlookil (fotol vasakul), kus, nagu koha nimigi ütleb, on pikalt näha Colorado jõge. Aga see pole lihtsalt jõgi. Õigemini on jõgi teise- või pigem kolmandajärguline. Vaatele annavad võimsuse massiivsed kaljud ja kummalised liivakivimoodustised, mis jõge mõlemal kaldal piiravad. Võtsin taas kanjoni serval istet ning sõin ära juustukoogi ja banaani – mitte sellepärast, et kõht tühi olnuks, vaid ennekõike seepärast, et anda endale põhjus kaunis kohas pikemalt peatuda.

Kolmanda peatuse tegin Musselman Archi juures (fotol paremal). See on omapärane looduslik kivisild, mis kulgeb üle selle all laiuva kanjoni. Taamal, mõnesaja meetri kaugusel, paistavad Walking Rocks ehk Kõndivad kivid (fotol paremal taamal). Niisiis on ümberringi vaatamist ja uudistamist enam kui küllaga, mis tõmbab liikumiskiiruse oluliselt alla. Tunnistan, et ei saa aru nendest, kes noist ilusatest kohtadest oma mootorratta või maasturiga lihtsalt mööda sõidavad. Aga ju neil on teine eesmärk: et saaks pärast lihtsalt hoobelda, et on raja läbi sõitnud.

Mul sellist ambitsioonikat plaani polnud. Kuigi õhtupoolikul Moabis Chile Pepperi rattapoes rääkisin pikemalt mehaanik Garyga, kes ütles, et tema on White Rim Drive’i (fotol vasakul) oma rattaga väga palju läbi sõitnud, ja seda ühe päevaga, ning viimati kaks nädalat tagasi, kui tal kulus selleks paar minutit alla üheksa tunni. Mainisin, et kahju, et ma sellest ei teadnud, oleks end hea meelega seltsiks pakkunud. Tal ei oleks olnud midagi selle vastu.

Aga pärastlõunal ootas ees tõus Shafer Traili pidi üles tagasi kanjoni servale. See ei ole ülesanne kergete killast. Aga ega seal midagi aru ka olnud pidada. Hakkasin alt lihtsalt väntama (fotol paremal). Püüdsin hoida ühtlast tempot, sest kiirusega jõnksutamine ja pulsi üles ajamine ei ole sellisel rajal tark tegu. Ratta kompuuter näitas, et liigun kiirusega umbes 7 km/h.

Mingil hetkel, pakun, et 6-7 minuti järel seadsin endale eesmärgi – kuna üles rassimine oli väga vaevaline ja kurnav –, et sõidan tippu (fotol vasakul, sellel on omakorda ülal vasakul näha ülaservapealne laugem osa) kordagi peatumata ja jalga maha panemata. Usun, et kui püstitada endale eesmärk, siis see aitab kurnavaks katsumuseks paremini jõudu koondada.

Mõned lõigud, kui rada tõusis eriti järsult, läksid ikka pööraselt raskeks (fotol paremal). Ei, seda tunnet ei olnud, et nüüd peab jala maha panema ja hinge tõmbama; aga see mõte jooksis küll läbi pea, kas on vaja ennast niimoodi ikkagi tagant piitsutada. Ega põhimõtteliselt olegi, ent seal tuli arvestada veel ühte tõsiasja: kui jääd seisma, siis järsult kallakult on veelgi keerulisem uuesti liikuma saada.

Taktika oli selline, et kui tulid veidigi laugemad tõusukohad, kus ei pidanud sõitma absoluutselt kergeima käiguga, vaid sai tagant kõige suuremalt hammasrattalt korraks isegi alla järgmisele vahetada, siis seal püüdsin veidi taastuda. Sest nagunii järgnesid kohe pikad järsud lõigud (fotol vasakul). Liiati leekis päike lagipähe ning tuul, mis alla kanjoni avaras osas oli lausa tolmu keerutanud, oli seina läheduses sisuliselt olematu.

Tajusin, kuidas keha kuumab ja on üleni kaetud higiga. Tõsi, mõtlesin ka sellele, mis siis saab, kui organism sellisele pingutusele vastu ei pea. Kuid märke, et ei peaks, ei tajunud. Pakun, et kaks-kolm protsenti oli alati vajadusel võimalik veel juurde panna, mis tähendab, et mingeid reserve ikka veel jagus.

Kui lõpuks serpentiinide otsa jõudsin (fotol vasakul ja ülal paremal), kus tõus sisuliselt lakkab ning rada muutub enam-vähem laugeks, tuli vastu mees kollase Jeep Wrangleriga. Ta peatus ja küsis, kas sõitsin siit tõepoolest rattaga üles. Jah, vastasin talle ja lisasin, et kordagi peatumata. «You must be in a very good shape,» lausus ta. Kell näitas, et järjepidevat ränka tõusu jagus 35 minutit ning selle ajaga väntasin maha 4,5 km, mis peaks ehk andma aimu, millise kurnava tõusuga oli tegu.

Seetõttu ei hakanud õhtupoolikul mööda Colorado jõe äärde rajatud imekaunist rattateed (fotol paremal) enam temposõitu tegema, vaid võtsin ette taastava sõidu. Liikusin rahulikult ja imetlesin pigem ümbrust, milleks eelnevate päevade kiirete sõitude ajal eriti palju mahti ei olnud. Nüüd tunnen tollal rajal vaat et juba iga meetrit. Mille kohta võiks seega öelda, et kodurada.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.