Pullerits: Kes ikkagi maksis kinni Moabi-reisi? Isegi Äripäev ei tea

Las ma paljastan teile ausalt, kuidas tekivad ajakirjandusse paljud nn uurivad pommlood. Osad tekivad niimoodi, et ajakirjanik silmab mingit avalikku detaili – ohoo, keegi on käinud Hiinas, ahaa, kohe küsin järele, kelle raha eest! Osad tekivad jälle naamoodi, et keegi tassib sisuliselt kandikul materjali kohale – näe, siin on dokumendid, sul on nüüd alusmaterjal olemas, jõudu tööle, lase see tüüp põhja! Seega, esimesel juhul ei ole tegemist mingi uurimusega, vaid lihtsalt kommentaaride hankimisega, ja teisel juhul, mis on veelgi hullem – ja millest, pange tähele, mitte kunagi lugejaid ei informeerita! –, kellegi (aga kelle?) vendetta-himulise räpase tellimuse (isegi mitte heauskse!) täitmisega.

Nüüd te siis saate ilmselt aru, miks Äripäev, kes suutis mugavusasendist, lihtsalt küsimustega e-kirju laiali saates, tekitada minu Hiinas käigust leheküljese loo – sest Shanghai ja The Peninsula lugu oli Postimehes laotatud ju üle kahe külje –, ei ole rohkem kui kuu aja jooksul söandanud/suutnud tekitada piuksugui, kes ikka rahastas keset kibedat tööaega – aega, mil Arter muutus, läks paksemaks, sai uue kujunduse, käivitusid paljud uued rubriigid – minu äkilise sõidu lausa kolmeks nädalaks Moabi, millest isegi siinse blogi stammlugejad ei olnud ette informeeritud. Sest sellele küsimusele vastuse hankimiseks tuleb tööd teha, tuleb uurida.

Ja see küsimus, kes ikkagi maksis, on, nagu teate, juba rohkem kui kuu aega oodanud vastust. Sellest on siin blogis korduvalt juttu olnud, selle üle on kõvasti arutatud. Tulemusetult.

Et asi oleks veel selgem ja läbipaistvam, siis tunnistan siin, et kui oma reisist kõige suuremale ja tähtsamale ülemusele ette kandsin, ütlesin talle sõna-sõnalt ka nii: «Ma ei maksa selle reisi eest ise.»

Nagu ehk tähele panite, ilmus Postimehes ligi kolm nädalat rohkelt nii piltide kui videotega illustreeritud «Priit Pulleritsu reisiblogi», mis, tunnistan taas, ei olnud pealtnäha enamasti pelgalt faktipõhise esitluse foonil kitsi loomaks muljet ja tunnet, kui huvitav ja põnev ja adrenaliinirohke seiklus käib Utah’ osariigis Moabis.

Paljud on imestanud, kas olingi kogu aega ühes kohas, Utah’s Moabis. Jah, olin küll. Mis võiks ju anda tõeliselt südikale uurivajakirjanikule alust uurida, kas minu reisiga ei ole seotud näiteks Utah’ osariigi turismiamet või Grand County või Moabi mõni ametkond, kas või Chamber of Commerce.

Osa inimesi, need tähelepanelikumad, märkasid kindlasti, et sageli jäi pildile minu rendiauto GMC Terrain, ja eriti tähelepanelikud küllap märkasid, et see oli täpselt sama marki auto, millega sõitsin ka neli aastat tagasi, kui tegin Moabi-ekspeditsiooni koos Jaanus Laidveega. Ühele õigele uurivajakirjanikule näiks see kindlasti väga kahtlase kokkusattumusena ning ta küsiks, et äkki maksis reisi eest General Motors. (Ta ei hakkaks kindlasti kahtlustama autorendifirmat, sest selle nime ei ole, kui õigesti mäletan, vist ühestki mu kirjutisest läbi käinud, aga GMC Terrain oli peaaegu iga päev nii tekstis kui pildil.)

Ja kui uurivajakirjanik oma mälu veidigi liigutaks, siis tal tuleks kindlasti meelde, et kohtusin ühel talveõhtul Tartus õdusas restoranimiljöös Ühendriikide uue suursaadikuga. Kui GMC on kauge ja kättesaamatu monstrum ning Utah’ osariigi, Grandi maakonna või Moabi linna bürokraatias võib õige, minu võimalikest asjust teadva inimese leidmine olla võrreldav Pühajärvelt kuldkala noolimisega, siis Ühendriikide esindajad Eestis on ju ometi ühe-kahe telefonikõne kaugusel.

Ahh, ma enam ei viitsi õpetada, mind ei motiveeri algajaile ja initsiatiivituile motivatsioonikõnede pidamine. Aga sellegipoolest paneb teatud uurivajakirjanike passiivsus, ükskõiksus, söakusetus mind imestama. Või äkki ilmaasjata? Sest tegelikult ei ole ju neile midagi kandikul ette toimetatud, millest saaks mugavalt vorpida järjekordse pika loo, vaid siin tuleks tõeliselt kaevuda ja vaeva näha. Kuid kes seda tahab? Peale minu, kes ma valasin Utah’s Moabis rasketel radadel ikka kõvasti higi ja punnitasin lihaseid. Utah’s Moabis – et just seal, seda teavad nüüd Eestis kümned tuhanded.

Ja Moab Utah’s ei ole pidanud selle tuntuse saavutamiseks ostma Eestis mitte ühtegi reklaami.

Hmm, kuidas sel tundmatul tillukesel kohal küll see õnnestus?

Foto 1: Circle O Trail.
Foto 2: VertiGo.
Foto 3: Dunestone.
Foto 4: Boondocks.
Foto 5: GMC Terrain Mineral Bottom Roadi parklas.
Foto 6: GMC Terrain Kane Creek Roadi ääres.
Foto 7: Vaade tükikesele Moabist ja La Sali mägedele Pipe Dreami rattarajalt, all vasakul rattaraja parkla.