Pullerits: Miks pidin ühtäkki mina peagruppi vedama?

«Mis pagana võistlus see on,» küsisin konkurentidelt, pooleldi retooriliselt, «kus minusugune [...] käib pidevalt ees tempot tegemas?»

«Aga kõik ei ole Ameerikas käinud,» tuli vastus.

Ma ei arvanud, et Moabis rattaga sõitmine kasuks võiks tulla. Kuueteistkümne päevaga maastikurattal 733 km, aga seda keskmise kiirusega kõigest 11,1 km/h – see ei kõla just maanteesõiduks sobiliku, ammugi mitte piisava ettevalmistusena. Nii laususin Joel Zirelile, kellega enne Ülenurme-Haaslava rattaralli rahvasõidu starti plaane arutasime, et minust ei ole sedapuhku kindlasti erilist sõidumeest. Arvasin seda siiralt, vähimagi võltsteeskluseta. Seda enam, et olin enne hooaja esimest maanteevõistlust teinud vaid kaks maanteesõitu, vastavalt päev ja kaks enne starti, kokku alla 70 km. Ja ei olnud noil sõitudel head tunnet – pigem tuim, raske, särtsuta. Sedasi seadsin ratta joonele lihtsalt mõttega, et näis, mis saab – kuid ega sealt head nagunii tule.

Et miks läksin 41 km pikkusele rahvasõidule? Põhisõidul osalemiseks oli vaja litsentsi. Seda mul pole. Liiati arvan, et litsentsid jäägu neile, kellele rattasõit on vähemalt pool töökohta. Mulle on lihtsalt meelelahutus ja hobi. Teiseks, tegin eeltööd ning võtsin ühendust endise rattaprofi Rene Mandriga, võistluse ühe korraldajaga, kes mulle paar hooaega tagasi ettevalmistuseks nõu jagas ning seega minu taset ja oskusi hästi teab, ning küsisin, mida tema soovitab. Ta soovitas rahvasõitu, sest 98 km pikkune põhisõit on mõeldud ikka neile, kes kuuluvad Eesti paremikku või vähemasti küünivad sinnamaale.

Kuid ega rahvasõit sugugi matk tõotanud tulla. Sinna panid end kirja Kurmo Neemela, Taavi Nassar, Jaan Krela, Jaanus Prükkel, Aivar Lehtmaa, Urmo Fuchs, Margus Merisalu, Aivar Veri jpt, kelle nimi rattaseltskonnas tutvustamist ei vaja.

Tundsin end nende seas oma olematu ettevalmistusega nagu roheline debütant. Otsustasin, et piidlen asjade käiku väikselt distantsilt, kuid püüan hoida esimestega sidet. Kokku startis võistlejaid 144, nende hulgas 30-40 noort, kes lasti täiskasvanuist minut varem rajale. Ajage neid taga!

Kolmas kilomeeter möödus keskmise kiirusega 55 km/h. Jälgisin liikumisi, säilitasin kohta teises kümnes, hoolitsesin oma positsiooni eest ning püüdsin liikuda võimalikult ökonoomselt. Esimesed hoidsid tempot hästi ülal. Viiendal kilomeetril tundus, et sain koos kümne mehega teiste eest minema, kuid peagi hoog rauges ning tagumised tulid vurinal taas «selga».

Pööre paremale külgtuulega lõigule kergelt vastumäge – ja ühtäkki avastasin end kogu seda suurt massi vedamas. Niisugust liigutust küll plaanis polnud. Tegin oma vahetuse auga ära ning siis lasin tosin meest rahulikult mööda – ei ole vaja eufooriasse minna ja end ees asjatult «põletama» hakata. Eriti, kui grupis on terve hulk märksa kõvemaid tegijaid. Minu õige koht, vaagisin, on hoida positsiooni teises kümnes, et olla piisavalt ees reageerimaks esimeste spurtidele, ning mitte olla liiga taga, et riskida maha jäämisega.

Kogu aeg oli paarsada meetrit eespool näha noorte gruppi koos saateautoga. Ma ei saanud hästi aru, mida minu grupi parimad plaanivad. Avakilomeetritel küll üksteise alla kiirendati, ent tulutult. Edaspidi hakkas tunduma, et vanad hoiavad noortega parajat distantsi, et las nood ees omakeskis pingutavad, ei ole vaja neile appi minna, küll distantsi lõpuosas selle väikse mahajäämuse tasa teeme ja lõpus võidu nopime.

Eksisin. Lennundusmuuseumi juures said paar-kolm-neli meest täiskasvanute grupist minema ning püüdsid noored kinni. Märkasin nende eraldumist siis, kui nad olid juba kaugusse kadunud. Oleks pidanud tõusul tähelepanelikum olema, mitte üksnes vahetuid kaaslasi jälgima, sest mulje jäi, et jõudu tõusul võrreldes teistega jagus. Äkki Moabi karmide tõusude vallutamise tagajärg?

Kui tugevamad said eest minema, tekkis meie grupis rohkem igameheõigust. Organiseeritud tegevust ei toimunud, ja ega ma sellest puudust ka tundnud. Vastupidi, see avas rohkem võimalusi ka teistele sündmuste käiku dikteerida. Umbes poolel maal võtsin ette kiirema vedamise, mille tulemusel jõudis me grupp noortele lähemale kui kunagi varem. Pakuks, et saja meetri kaugusele. Kuid polnud vahetuse ülevõtjat, kes sama hooga jätkanuks. Näis, et ega noorte püüdmine kedagi väga huvita. Ausalt öeldes ei huvitanud see mind ka, sest peaaegu olematu maanteesõidukogemuse tõttu leidsin, et mida suuremasse gruppi satun, seda närvilisemaks ja ohtlikumaks sõit muutub.

Distantsi teisel poolel sattusin enda üllatuseks üha rohkem oma grupi veduriks. Ja mitte ainult korraks. Vedasin päris korralikult, ühel vastutuulelõigul ligi 40 km/h. Piilusin üle õla: kõik olid rivistunud minu selja taha. Näitasin käega, et võtan kõrvale – aga kedagi, kes vahetuse innuga üle võtnuks, ei leidunud. Märkasin, et üksjagu mehi oli suhteliselt kõvera ja punase näoga. Küllap jätan osa tublisid mehi põhjendamatult märkimata (vabandust!), aga minu tähelepanekuil tegid peale minu (nr 302) distantsi teisel poolel teistest kõvemini tööd Zirel (nr 229), Tauno Koort (nr 264) ja Meelis Milistver (nr 291). Näiteks umbes 5-8 km enne lõppu käisin ees kolmeks pikaks vahetuseks.

Kui tuli viimane tõus Ülenurmele, liikusin üles kergelt ning seadsin end kolmandale positsioonile. Märkasin – kuid liiga hilja –, et keegi spurtis vasakult tee äärest. Tagantjärele targana oleks pidanud talle sappa haakima, aga tol hetkel arvasin, et nii varane kiirendus, kui lõpuni jääb poolteist kilomeetrit ning sellest enamik tuleb läbida külje- ja vastutuules, on liiga ennatlik. Hiljem selgus, et olin liiga skeptiline.

Ja siis tegin oma kolmandal positsioonil vea. Läksin koos kahe esimesega ringristmikule nii, nagu liiklusseadus ette näeb ehk tegime paremkaare, sellal kui ülejäänud grupp lõikas otse vasakule. Sellest piisas, et leidsin end grupi tagumisest otsast. Püüdsin küll olukorda kiirendades parandada, kuid seks ajaks oli juba kõigil hakanud kiire. Ja kui olla kristalselt aus, siis ega ma nii julge ikka ole, et suurde massi parema koha nimel «kaklema» minna. Alati käivitub refleks, et parem lõpetada tervena kui vigastatuna – kümme kohta mängus, kus kaalul pole esikoht, ei ole liigset riski väärt.

Lõpetasin noorte «jooksikute» grupi järel peagrupis, sain oma grupi esimese Krelaga sama aja, kaotust võitjale Sten Lehemetsale (U16) 31 sekundit, koht 46., nn vanakeste arvestuses 26.

Ent üht tuleb subjektiivse poole pealt tingimata lisada: nii kerget maanteesõiduvõistlust ei mäletagi. Kas siit, nagu kõlab Eesti sportlaste klišee, on nüüd hea edasi minna? Või halb? Ja kuhu?

Videot harrastajate sõidust saab näha siit, autor Joel Zirel.

Ülenurme-Haaslava rattaralli fotode autor Sander Maasing.