Pullerits: Millise jälje jättis Moabi-seiklus sportlikule vormile? Kes teab?

Nii raskelt pole aklimatiseerumine veel kunagi käinud. Kui Moabis viibisin pikki päevi väljas (fotol paremal Salt Wash Singletracki põhjapoolses otsas), nägin füüsilist vaeva – ehkki sain ka unustamatuid emotsioone ja elamusi –, lisaks veetsin sisuliselt teise päeva kogetust kirjutades ning salvestatud pildi- ja videomaterjali vahendades, kogunes unetunde sageli alla seitsme. Kuid see ei väsitanud, sest kogu aeg oli äärmiselt huvitav ja põnev. Aga hoopis teine tunne on nüüd, mil olen kodus tagasi. Eesti rutiin tapab?

Asi on ikka aklimatiseerumises. Kui sõitsin autoga Moabist (fotol vasakul Mavericki ja North 40 raja hargnemiskoht) Las Vegasesse, kokku 750 km ja umbes seitse tundi, tegin mitu peatust, et pealetikkuvat und peletada. Glendale’i tolmuses linnakeses, kus üks kõrbekuivusest kokkukuivanud ja kortsuline keskealine naine värvis akna- ja ukseraame hoonel, millele oli suurte tähtedega kirjutatud Restaurant, ning kolm noort meest lükkasid bensiinijaama poole kirsipunast trucki, millel oli nähtavasti kütus otsa saanud, keerasin parklasse ja lasin silma koguni kümneks minutiks looja. Et Las Vegaseni roolis ikkagi vastu pidada. Pidasin.

Aga siis tuli järgmise päeva õhtul pikk, rohkem kui kümnetunnine lennusõit Los Angelesest Londonisse läbi öö – ja ei saa ma istuvas asendis magada. See on piin. Niiviisi koguneski ajapikku unevõlg, mis arvestades, et viibisin ligi kolm nädalat Eestiga võrreldes kümnetunnise ajavahega paigas, annab nüüd siiamaani alatasa päeva jooksul tunda. Mitte et oleksin väsinud, aga uni tikub peale. Eile, neljapäeva õhtul käisin viimaks pärast seitsmepäevast pausi rattaga sõitmas, sedapuhku maanteel, ja nägin enne Viljandi maantee algust, kuidas üks noormees tagant tuli ja lihtsalt, kergelt mööda tuiskas. Tõsi, ega ma pingutanud, ausõna. Haakisin küll talle sappa, aga ega kihutamise tunnet sellest veel tekkinud. (Fotol ülal paremal Pritchetti kanjoni maasturirada.)

Peaküsimus seisneb selles, millist mõju avaldab minu sportlikule vormile Moabis veedetud aeg ning kas see kajastub tulemustes positiivselt või negatiivselt.

Esmalt faktid. Sõitsin seal rattaga 16 päeva ühtejutti, ainsagi puhkepäevata. Olgu kohe rõhutatud, et eesmärk ei olnud koguda kilomeetreid, eesmärk ei olnud arendada tempot, samuti ei jälginud ma pulssi ega hoolinud sellest, kas raskele päevale järgneb kergem või sootuks veelgi raskem. Ratas oli mulle kõigest transpordi- ja meelelahutusvahend – selle ülesanne oli viia mind kohtadesse, mida tahtsin näha ja kuhu tavalise maasturiga ei pääse ning kuhu matkates kergelt pärale ei jõua, ning loomulikult pakkuda sõites elamusi (fotol vasakul üleval Secret Spire). Olgu kinnitatud, et seda kõike ka sain.

Having said that, siiski edasi faktidest, sest mulle meeldib koguda andmeid, lihtsalt huvi pärast.

Nende 16 päeva jooksul viibisin rattaga väljas ühtekokku peaaaegu sada tundi, täpsemalt 99:51 (pildil paremal Dome Plateau koobaste juures). Selle aja arvestus läks käima siis, kui istusin raja alguses ratta selga, ja kinni siis, kui saabusin rajalt tagasi auto juurde. Selle aja sisse jäävad kõik söögi-, vestlus-, filmi- ja pildistamise pausid – seega kogu aeg, mil viibisin rattaga teel. See tähendab, et keskmiselt oli väljas veedetud päeva pikkus kuus ja veerand tundi. (Pikim päev oli 9:12 ja lühim 3:00.)

Nende 16 päeva jooksul sõitsin rattaga kokku 733 km, mis teeb päeva keskmiseks kilometraažiks 45,8. See on väga väike arv, mis ehk annab ettekujutuse Moabi radade raskusest.

Puhast sõiduaega (tõsi, selle sees on ka ratta paksus liivas [fotol vasakul liivane lõik Determination Towersite juures] või üle kõrgete kivide käe kõrval lükkamise aeg) kogunes üks minut vähem kui 66 tundi, mis teeb päeva keskmiseks sõiduajaks 4:07.30.

Seega kujunes kogu Moabi-seikluse ajal rattasõidu keskmiseks kiiruseks 11,1 km/h.

Nüüd on sõna analüütikuil. Mida nad nende näitajate põhjal prognoosivad? Ilmselgelt, kui Moabi-aega sportlikust vaatevinklist liigitada, oli tegemist mahutreeninguga, kus oli küllaltki suur ka jõuelementide (mägedest üles pressimine!) ning rattasõidutehnika lihvimise osa. Kiirus- ja tempotrenne ei teinud – nendeks ei saa ometi lugeda paaril viimasel päeval maastikurattaga Colorado jõe äärsel rattateel (fotol ülal paremal) ligi 10 km umbes 30 km/h sõitmist. Enamik Moabi kandi radu asub 1400-1500 meetrit üle merepinna, mitmed ka veidi kõrgemal.

Mida tõotab see kõik näiteks homseks, laupäevaseks Ülenurme-Haaslava rattaralliks ning järgmise kuu startideks?