Pullerits: 70 km soolosõiduga top-50-sse. Vägev!

Jaan Kirsipuust, omaaegsest Tour de France’i kauasest liidrist, möödusin siis, kui sõidetud sai ligi 40 km. Jätsin ta selja taha vastutuulelõigul, mõni kilomeeter enne seda, kui jõudsin suures grupis Kuremaale. Tegin seda, mida Kirsipuu (fotol vasakul sinises, nr 4) oli soovitanud. Nädala algul oli talle helistanud Postimehe sporditoimetuse noorreporter, et küsida kommentaari Rein Taaramäe ja Tanel Kangerti sõidu kohta Giro d’Italial, ning siis oligi Kirsipuu saatnud tema kaudu mulle sõnumi, et mina pean tegema Jõgeva rattarallil vedamistööd.

Seda soovitust Eesti rattaspordi autoriteedilt ei saanud ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta.

Niisiis, kui mootorrattur, kes grupi Jõgevalt rahulikus tempos välja viis (fotol vasakul, keskel nr 4 Jaan Kirsipuu) – pärast seda, kui kohtunik oli stardi umbes viis minutit edasi lükanud, sest Venemaalt tulnud kolm-neli osalejat poleks muidu teistega koos starti jõudnud (nad ei olnud õigesti arvestanud Moskva ja Eesti aega) – ning kahe kilomeetri järel, pärast viadukti ületamist ning ringtee läbimist eest sõitis ning võidusõidule lähte andis, mispeale enamik kohe tagumiku sadulast üles kergitas, ei jäänud ma meestesumma passima. (Ühtegi naist stardis ei olnud – see räägib iseenda eest, kui kõva võistlusega oli tegu; korraldaja Sander Maasing ütles, et põhisõit ongi plaanis kujundada rohkem tugevate võidusõiduks ning 50,5 km matkasõit on rohkem tavaharrastajaile – seetõttu oli seal ka ligi kaks korda rohkem startijaid kui 110 km pikkusel põhisõidul.) Vasakult puhuvas küljetuules võeti kohe tee äärde paremale rivvi. Spurtisin vasakult, tuulepoolselt küljelt ning sättisin end pisut rohkem kui 60-mehelises karjas umbes kümnendale kohale. Märkasin, et kolm meest on juba teistest lahti rebinud. Kirsipuud nonde hulgas polnud. Kuid vahetult minu ees sõitjate seas ka mitte.

Seejärel peagi pööre paremale Kuremaa järve poole, kust alates ootas ees kolm ligi 30 km pikkust ringi (fotol paremal tõenäoliselt teine ring), ning püüdsin jätkuvalt hoida grupi esimesse poolde. Et ei juhtuks see, mis juhtus mullu – kui enne Kuremaale jõudmist kihutavast grupist maha jäin. Seekord ei olnud kiirus alguse kohta liiga suur, umbes 50 km/h.

Aga Kirsipuu oli ju käskinud mul vedada.

Pärast Palamuset, kui läbitud sai umbes 20 km, meenus veel üks omaaegne viga. Üle-eelmisel Jõgeva rattarallil, kui sõitsin samuti peagrupis, passisin selle lõpus ning kui pärast Palamuset tuli kiire laskumine orgu, millele järgneb kohe järsk tõus, jäin tõusul maha, sest pidin tõusu algul teiste taga tulles hoo meestesummas kinni pidurdama, ja kui hoog on tõusu algul maha tõmmatud, siis ega harrastaja seda enam üles tõmba. Seda viga ei tahtnud enam korrata.

Niisiis, paarsada meetrit enne laskumise algust võtsin grupist vasakule ning sõitsin kõigist mööda, grupi peasse kõige ette. Tõsi, seal nägin, et seitse jooksikut (fotol paremal) on poolsada või veidi rohkem meetrit ees, aga peagrupi vedamine oli nüüd minu töö. Loomulikult polnud see eesmärk omaette. Mõte oli selles, et jõuda laskumisele järgneva tõusu alla esimeste seas ning kasutada võimalikult palju hoogu ära ja vältida teiste taha kinni jäämist. Siiski lootsin, et mõni sõidab minust enne tõusu mööda, et ma ei jääks kõige ees tuulemurdjaks. Heitsin vasakult silmanurgast pilgu üle õla, et näha, mida teised teevad. Aga kõik järgmised püsisid minu tuules pikas rivis – ju siis tempo rahuldas neid.

Niisiis pidin jätkuvalt kõige ees väntama, ka laskumisel, mis tähendas, et kui lõpuks tõusu alla jõudsin, kus mõned mehed nagu raketid minust mööda sööstsid, pidin tõdema, et olin reied üksjagu tuimaks pedaalinud (fotol paremal nr 21). Võtsin teadmiseks järjekordse õppetunni, et ei maksa alati liigset innukust ilmutada, ning püüdsin tõusust koos teistega üles saada. Kui viimaks sain, täheldasin, et suur grupp on mitukümmend meetrit eest ära saanud.

Aga õnneks polnud ma üksi. Neli saatusekaaslast oli veel. Ning nondega koos jõudsin pooleteise kilomeetri pärast peagrupile taas sappa. Tõmbasin seal mõne aja hinge ning otsisin siis vaba ruumi, et end ohtlikust tsoonist, tagaotsast, välja tuua. Enne tõusu Kaareperre seadsin end Kirsipuu sappa. Ja kui Kaareperest väljusime, liikusin taas grupi peasse, seitsmendale-kaheksandale positsioonile. Arvestusega, et peagi järgneb Kaarepere ja Palamuse vaheline järsk tõus ning seal on kasulik taas eesotsas olla.

Üllatuslikult suurt rünnakut tõusul ei toimunudki. Püüdsin hoida mõningat reservi, sest eeldada võis, et pärast tõusu järgneval laskumisel läheb kihutamiseks. Ja nii juhtuski.

Grupp venis üksjagu pikaks, juba tundus, et lagunebki küljetuules gruppettodeks. Kuid Palamuse tõusul said kõik mehed taas kokku. Sellele järgnes eesmistelt meestelt, kui Palamusel keerati vasakule Kuremaa poole (fotol vasakul), uus kiirendus. Taas tundus, et nüüd toimub lagunemine. Kuid Palamuselt väljudes suundub tee kergelt vastumäge, liiati tuli nüüd sõita suurel lahtisel väljal vastutuult, mis tõi kaasa selle, et grupp sai uuesti kokku. Leidsin üles sinises võistlusvormis Kirsipuu (nr 4) ning seadsin ennast tema taha paremale küljele.

Kuni otsustasin kaks-kolm kilomeetrit enne Kuremaale jõudmist, et jätan Kirsipuu selja taha ning liigun grupis ettepoole.

Sel liikumisel oli oma tagamõte.

Juba esimese ringi algul olin täheldanud, et vasakult puhuv küljetuul ning krobeline asfalt, mis pani ratta hüppama – ei tea, kas rehvid said liiga õhku täis löödud? –, on mulle problemaatiline koht. (Fotol vasakul küljetuulega tõus Palamusele.) Pidin seal kõvasti vaeva nägema. Ja nüüd, teise ringi algul, juhtus sama. Või oli häda ka selles, et olin liiga alalhoidlik ega söandanud ülemäära paremale tee serva tõmmata, mistõttu nii mitmedki pressisid just sealt minust mööda ning surusid mind veelgi rohkem vasakule, tuule kätte. Ja kui oled «rongist» kõrvale surutud, siis kõrvale jäädki. Raske on üksinda võidelda, kui kogu grupp töötab sinu vastu. Igatahes enne Kuremaa tõusu järeldasin, et olen ilmselt peagrupi sabas.

Tõusul püsisin veel tagumiste kannul, aga liiga palju energiat oli kaotsi läinud. Kui eesmised ujula kõrval laskumisel kiirendasid, polnud ei sisimast ega jalgadest enam midagi lisaks võtta. Kärrrrrdi, hakkas vahe vaikselt kärisema. Ja liiati küljetuules. (Fotol paremal liidrite grupp.)

Ega grupp esimestel kilomeetritel minust eriti kaugemale pääsenud. Tükk aega püsis vahe enam-vähem sama suur. Oleks kaks-kolm meest veel seltsiks olnud, võinuks ehk üritada midagi ette võtta. Ent üksinda oli see lootusetu. Ja milleni võib ülepingutamine viia, seda näitas ilmekalt, kui nelja-viie kilomeetri pärast nägin vasakul teeservas lamamas näoli sinises võistlusvormis ratturit, mõned külainimesed tema ümber. Kiirabi oli just kohale jõudnud.

Edasine, alates teisest ringist Kuremaal, kujunes enamjaolt 70 kilomeetri pikkuseks soolosõiduks. Kaareperes jõudsin järele lätlasele Edmunds Klimpmanisele (nr 49), kellest ei olnud kuni Palamuseni suurt abimeest. Palamuse ja Kuremaa vahelisel vastutuule- ja kergelt vastumäge lõigul vedasime siiski vaheldumisi (fotol vasakul), aga võrreldes suure grupiga, kes kulges esimesel ringil tol raskel lõigul 35-36 km/h, oli meil tegu, et hoida kiirust 28-29 km/h.

Enne Kuremaad, kolmandal ringi algul, jäi lätlane minust maha ning rohkem ma teda ei näinud. Protokollis leiab ta katkestajate hulgast. Ju tal polnud enam jaksu ja tahtmist kolmandat ringi ette võtta ning keeras tagasi Jõgevale.

Katkestamine ilma mõjuva põhjuseta (kukkumisest saadud trauma, tehnika lagunemine) ei ole argumenteeritav tegu. Niisiis võtsin kolmanda ringi ka ette, ihuüksinda. Aeg-ajalt vaatasin selja taha – ei näinud kedagi tulemas. Sellegipoolest jätkasin pingutamist, ei läinud üle matkatempole (fotol paremal matkasõidul osaleja).

Viimased 20 km alates Palamusest tagasi Jõgeva suunas olid üksinda muidugi ekstrarasked. Tuul oli päeva peale järjest tõusnud. Sellest oli valus läbi murda. Kaitset ega abi selle vastu polnud kusagilt ega kelleltki saada. Eriti rängad olid umbes 9.-5. kilomeeter enne lõppu, alates sealt, kui tuli üles pressida ligi kilomeetrisest tõusust, misjärel ei läinud olukord sugugi kergemaks, vaid veelgi hullemeks – tuul muutus üleval veelgi pöörasemaks, nii et isegi kergelt allamäge lõigul, kui poleks pressinud, oleks ratas lihtsalt seisma jäänud.

Kuid pikad üksinda sõidu kogemused aitasid. Suutsin ka viimase 70 kilomeetriga omaette hakkama saada ja jõudsin Jõgevale 45ndana. Üksteist meest tulid minust veelgi hiljem. Viis meest katkestasid. Kaotus võitjale, Cofidise profile Gert Jõeäärele (vasakpoolsel fotol vasakul Karl-Patrick Laugu tuules) kujunes muidugi kolossaalseks, veidi rohkem kui 32-minutiliseks. Aga neist kaotusearvudest ei maksa suurt numbrit teha. Pole mõtet rääkida oleksitest, et mis oleks, kui ma ei oleks teise ringi algul maha jäänud. Aga fakt on see, et kui jääd üksinda – ja seda teab iga harrastusrattur –, võid pingutada palju tahes, ent vahe nondega, kes sõidavad kas või paarimehelises grupis, käriseb lõpuks ikkagi selliseks, et seda võib mõõta kalendriga.

Kirsipuu lõpetas 8. kohaga (fotol vasakul), üheksamehelise grupi peas, minust veidi rohkem kui 26 minutit eespool. Kui küsisin pärast suppi süües, kas ta esimese seitsme jooksikuga ei üritanud kaasa minna, vastas ta, et ei tahtnudki seda teha, sest esiteks pole ta piisavalt treeninud ja teiseks tulnuks koht ikka sama, kaheksas – jooksikute hulgas viimane.

Loomulikult kasutasin temasugust asjatundjat, et nõu küsida. Pärisin Kirsipuult, kuidas on tark toimida küljetuules, mis on mulle mitut puhku varemgi saatuslikuks saanud. Kirsipuu ütles, et ega seal muud teha ole, kui tuleb minut-kaks üle oma võimete panna. Siis lasi pilgul kiirelt, sekundiga, minu pealaest jalalabadeni käia. Ja ütles väga tähendusrikkad sõnad:

«Sul on jooksja lihased.»

Ta seletas, et mul on pikad lihased. Ja et nendega ei ole rattasõidus suurt midagi peale hakata. (Fotol paremal nr 21, Marko Vilipsoni (nr 33) kannul.)

Et põhimõtteliselt minu geneetilise lihaskonstruktsiooniga ei olegi võimalik rattaga sõita.

(Seega võiks loo pealkiri kõlada ka nii: Kuidas jooksja lihased ei võimalda rattasõidus tipptulemust näidata?)

Ometi tulin ma oma lihastega 70 km suurelt jaolt üksinda lõpuni. Ja sain oma vanuseklassis Sen3 kolmanda koha.

Kirsipuul oli Jõgeval teisigi vestluskaaslasi, näiteks minuvanune armeenlane Vigen Sarkisjan (fotol paremal nr 76), endine NSV Liidu tasemel trekisõitja, kes lõpetas 12. kohaga ning tuli minu vanuseklassis võitjaks. Sarkisjan, kes oli just saabunud Venemaa kaudu Ameerikast ning kaebas ajavahest tingitud unisust – ja tegi Kirsipuuga muudkui kaupa, et auhindu vahetada (lõpuks saigi temalt rattapumba, kuhu ümberkaudsed soovitasid tal Kirsipuu allkirja võtta, mis aitaks pumba turuväärtust tõsta) –, rääkis Kirsipuule, et Venemaal peetakse temast (st Kirsipuust) endiselt väga lugu.

Kui enamik Jõgeva rattarallil osalenuid oli juba kodu poole sõitnud (fotol vasakul tõus Palamusele) ja Kirsipuugi end minema asutas – ja mina ka –, jäi stardi-finišiala kõrvale platsile õhku kellegi Kirsipuule esitatud küsimus: «Huvitav, mis sa seal Venemaal teinud oled, et sinust seal siiamaani lugu peetakse?»

Ehk mõnel järgmisel korral õnnestub see teada saada. Seda muidugi juhul, kui õnnestub Kirsipuuga kauem ühes grupis püsida. Mis, mõistagi, on kahtlane, arvestades, et mu lihased ei peaks üldse võimaldama rattaga sõita. Seega oli 40 km temaga ratas-rattas sõitmist paras kangelastegu. Ega igaühel see vist õnnestugi. Isegi palju paremate ja sobilikema lihastega meestel.

Kõigi fotode autor Aldis Toome, avaldatud Sander Maasingu vahendusel.