Pullerits: Kuidas ma viisin Tartu rattaralli probleemi Euroopa Komisjoni?

Mul on hulgaliselt turvalisemaid võimalusi adrenaliini saada, kui rattarallil stardist finišini oodata, et kust see pauk jälle tuleb. 
Tõnu Hendrikson

Pelgalt siin blogis teema tõstatamisest kahjuks ei piisa. Ja kui ei piisa, tuleb asi viia järgmisele tasandile. Tartu rattaralli ohtlikkus on jõudnud tänu minule Euroopa Komisjoni. Ja mitte kuskile koridoridesse, vaid ikkagi asepresidendi tasemele. (Tehke järele, s*******d!)

Hästi informeeritud isikutele ei ole saladus, et külastasin möödunud laupäeval Andrus Ansipit, kauast endist peaministrit, nüüdset Euroopa Komisjoni digitaalse ühisturu asepresidenti. Tahtsin kokku saada juba üle-eelmisel nädalavahetusel, mil Ansip sai 60, aga ta teadis algul, et ei tule juubelinädalavahetuseks Eestisse, ja kui viimasel minutil selgus, et ikkagi tuleb, siis helistas mulle, ent siis olid selleks nädalalõpuks kummalgi juba omad plaanid tehtud, nii et nii jäigi kokkusaamine äsjasesse nädalavahetusse.

Kõigepealt võrdlesime kilometraaži. Ansip sõitis möödunud aastal rattaga 5190 kilomeetrit, mina 7065. Ansipil on sel aastal sadulas koos 4680 kilomeetrit, mina ei tea, kui palju, aga arvan, et vähem, sest juulis ja augustis tuli sisse neljanädalane luumurdudest tingitud paus.

Jõime Ansipite peres tehtud õunamahla ning sain teada palju huvitavat ja eeskuju väärivat. (Mõistatage ära, mida Ansipile kingituseks viisin! Vihje: see seostub tema eelmise töökohaga.) Näiteks rääkis Ansip, et on elus ainult kahel korral sõitnud pulsivööga. «Minu eas on selge, et igal järgmisel aastal oled sa kehvem kui eelmisel aastal, ja seda füüsilise suutlikkuse kahanemise trendi ülima täpsusega mõõta ei ole väga ahvatlev,» põhjendas ta. «Neist kahest korrast, kui pulsivööga sõitsin, sain teada, mida ma ka varem teadsin: et jalgrattasport on viilimise sport, kus kunagi ei maksa vedama minna, vaid tasub istuda teise tuules, sest kui oled tuules, siis on südamelöökide arv minutis 20 võrra väiksem kui siis, kui oled ees. Eesolemine võib tähendada küllalt kiiret kustumist. 140 ja 160 lööki ei pruugi nii suur vahe olla, aga kui sinna jääb anaeroobse töö piir, siis see võib olla määrav.»

Enamasti üksinda treenijana uurisin Ansipilt, kas tema sõidab ka üksi või kulgeb grupis. Ta vastas: «Üksinda. Olen käinud mõned korrad seltskonnaga ka, aga koordineerimine, kokku leppimine ja samal ajal ka ilmaga arvestamine on kaunis keeruline. Vihmaga ma sõitma ei lähe, aga kui sõites vihma hakkab sadama, siis ega ma tagasi ka pööra. Kuid lihtsalt vihma kätte välja ma ei lähe, nii suur spordifanaatik ma ka ei ole. Kuna koordineerimine on ikkagi nii tülikas, on lihtsam üksi sõitmas käia, ehkki seal sõidavad ka grupid, nagu meiegi teedel.»

Rääkisime sellest, kuidas ta püüab olenemata Brüsseli takistavatest liiklustingimustest saada trennis, mis tavaliselt on pikk 70 kilomeetrit, keskmiseks kiiruseks 30 km/h ning saavutada vähemalt korraks maksimumkiirus 60 km/h. Ta rekord, muide, on 77 km/h – seda muidugi taganttuulega ja laskumisel. (Sellisel teel ta küll mingit rekordkiirust ei saavutaks!) Rääkisime ka tema mullusest käeluumurrust, mille tingis tütarlaps, kes kergliiklusteel talle vastu sõitis, kõrvaklapid peas, ning seetõttu teda ei märganud.

Lühidalt, aeg läks lennates ning ligi kolm tundi kadusid pea märkamatult. Kuid seejuures jõudsime ka kõige põletavama teemani: mida teha Tartu rattaralliga?

Ja nüüd ma olen väga täpne, sest see on väga oluline. Ansip ütles, et see ettepanek, mille ma olen Tartu rattaralli rahustamiseks teinud – alates teisest suurest grupist või teisest sajast saavad kõik antud grupis lõpetajad sama aja ja sama koha -, väärib igal juhul kaalumist, sest selge on see, et lõpus on asjad ohtlikud ning Indrek Kelk peab kindlasti midagi viimaste kilomeetrite osas ette võtma. Ta tuletas meelde, kuidas ta enda väimees Erik Pallase kukkus ühel aastal kilomeeter enne lõpujoont silla all nii, et kiiver purunes tükkideks.

Niisiis, nagu näete, on mul toetus Tartu rattaralli reformimiseks Euroopa kõige kõrgemal tasemel.

Ansip seletas, miks ta ise enam Tartu rattarallist osa pole võtnud. Ta meenutas, et kui viimast korda Tartu rattarallil sõitis, oli ta kahel korral sattunud olukorda, kus mõlemal juhul jäi vaid viis sentimeetrit puudu, et ta oleks samuti kukkumise otsa sattunud. Noid viit sentimeetrit ei maksa pidada sugugi ilukirjanduslikuks liialduseks, sest veendusin meie pika jutuajamise jooksul, et kui Ansip milleski äärmiselt täpne on, siis eeskätt arvude kasutamisega.

Tahaks nüüd näha, kuidas Tartu rattaralli saab jätkuda samasuguse hakklihamasina ja verepulmana, kui isegi Eesti kõige tähtsam mees Euroopas, endine rattur, on avaldanud toetust minu ettepanekule rattaralli ohutumaks muuta. Kas tõesti jätkub kõik ikkagi endistviisi?

Fotod 1-3 ja 5: Andrus Ansip alustab 2013. aasta juulis peaministrina rattasõitu Tallinnast Stenbocki maja eest kodulinna Tartusse. Foto autor: Peeter Langovits, Postimees/Scanpix
Foto 4: Belgia kuningas ja kuninganna pühapäeval Brüsselis jalgrattaga sõitmas. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Katjuša meeskond mullu 1. märtsil Kuurne-Brüssel-Kuurne ühepäevasõidul tempot tegemas. Foto autor: AFP/Scanpix