Pullerits: Mis fiasko tabas eestlaste Moabi rattaekspeditsiooni?

VIIDE PEALKIRJA KÜSIMUSE VASTUSELE LISATUD NÜÜD LOO LÕPPU!
Täna pidanuks need ratturid, kes otsustasid teha kaasa eestlaste esimese suurema jalgrattadessandi Moabi, maailma maastikuratturite pealinna, suunduma Archesi rahvusparki. Sealset tõmbenumbrit, Delicate Archi (fotol paremal), Utah osariigi ametlikku sümbolit, on ilmselt kõik näinud paljudel loodusfotodel ja reklaamplakatitel. Aga ärevaks teeb, et me ei ole kuulnud seiklusbüroo &Moments korraldatud eestlaste rattadessandist kippu ega kõppu. Moabiga puudub igasugune side.

Mis on juhtunud?

Äkki eksisid nad ära ja suundusid Kananaha Nurka (fotol vasakul), mis on tsivilisatsioonist mitmekümne kilomeetri kaugusel, ning, nagu koha nimetuski ütleb, puges hirm nahka ning saadi hukka? (Väidetavalt kunagi kananahka tekitanud koht video teise poole algul.)

Eile pidi ekspeditsioonil olema Porcupine Rimi päev. See on ohtlik rada, olin imestunud, kui kuulsin kevadtalvel, et see on programmi lisatud. Vaadake ise – ja tehke ekraan tingimata suureks! – alates 4.48st, eriti 7.48st, kui närvekõditav see on. Kerge vääratus, ja oletegi surmalaps. Sõitsin seda rada aprillis oma sooloekspeditsioonil ning kirjutan selle raja ohtlikkusest ja ohvritest peagi ilmuva Go reisiajakirja numbris.

Või läks neil midagi viltu juba laupäeval, kui pidid minema Klondike Bluffsi (fotol paremal) rajale? Too on, oleneb, kust alustada – näiteks Vaseaheliku loodeosast, nagu ma tegin -, kauakestev ja kurnav teekond. Mul kulus seal pikk päev, lõpus üritasin improviseerida shortcuti ehk rajalõiget ning sattusin, kui jäljed kaotasin, kergelt paanikasse, millest kirjutasin Jooksja ajakirja suvises numbris. Lõpuks sain päeva eesmärgi siiski täidetud, kuid tagasi auto juurde jõudsin alles siis, kui hakkas juba hämarduma. Ja pimedus on aeg, mille rüppe ei tuleks Moabi kandis kindlasti jääda. Siis on kuri karjas. Mitu kurja koguni.

Moab on küll metsikult ilus, aga ka metsikult karm koht. Eelmisel ekspeditsioonil koos Jaanus Laidveega neli aastat tagasi kohtusime Fisher Towersite (fotol vasakul) juures, kus on vändatud hulganisti Ameerika suurmaasturite reklaame, kohaliku šerifiga, kui parajasti käis helikopteriga tornide otsast allasadanud kaljuronija päästmine. Šerif pajatas meile hulga lugusid – tunnistan üles, et teadmata, et räägib tegelikult ajakirjanikuga (kuid ega ta reetnud Ameerika riigi saladusi) -, kuidas inimesed on Moabi kandis hätta sattunud ja hukka saanud. Moab ei ole mingi naljategemise koht.

Mis siis ikkagi on juhtunud eestlaste suurekspeditsiooniga?

Kas homne päev Slickrocki rajal (fotol paremal), mida peetakse maailma maastikuratturite rajaks number üks ja mida seetõttu peab iga endast lugupidav sõtkuja elus vähemalt korra läbima (tehtud!), jääb ära, sest ekspeditsioon on kadunud?

Kas ülehomne päev Shaferi rajal, mis on mitte ainult Utah, vaid kogu Ameerika üks kaunimaid maasturiteid (fotol all paremal), jääb samuti läbimata, sest ekspeditsioonist ei ole siiamaani ühtki elumärki?

Kõigile neile, kes viibivad teadmatuses, on olukord mõistetavail põhjusil ärevaks tegev. Kummalisel kombel ei anna ka &Moments oma koduleheküljel vähimatki infot, mis on juhtunud ja kuidas läheb.

Mida sellises olukorras teha? Mida teeb sellises olukorras ajakirjanik?

Loomulikult katsub infot hankida. Mille eest paljud ajakirjanikke vihkavad, et uurivad ja puurivad, samas ise põlevad uudishimust, mida ajakirjanikud küll teada said.

Tunnistan, et tean, mis on tõde ehk mis juhtus. Aga see, arvestades, kui suur ja elav huvi on olnud eestlaste Moabi ekspeditsiooni vastu – et kas lõpuks saan ma Eestis omale Moabi-konkurendid? -, pole selline tõde, mis paljudele meeldiks. Seetõttu ei maksa seda prauhti! välja öelda. Targem on lugejaid karmiks tõeks tasapisi ette valmistada, mida ma seekord siin olengi teinud.
*
Mis ikkagi siis juhtus? Viite vastusele leiate sissekande kõige esimesena viidatud videolt, veidi enne teise minuti täis saamist, kui jälgite hoolega laskumisel tee äärt. Kas märkate? (Peen mäng, kas pole?)

Fotode 1-4 ja 6 autor Priit Pullerits, foto 5 autor Jaanus Laidvee