Pullerits: Miks Moabis on uskumatult hea elada?

Võiks ju alustada proosalistest põhjustest, et soetatud maja on hea ja mugav, et naabruskond on vaikne ja turvaline, et bassein on paarikümne sammu kaugusel ja golfirada, millest ma absoluutselt ei hooli, asub otse aia taga, ning tee, mis koju toob, Westwater Drive, on tupiktee, mis tähendab, et liiklus on peaaegu olematu. Kuid peamised põhjused, mida Eestis ega ka lähimaades pole kusagil võtta, on siiski järgmised.

Ärkad hommikul üles, väljas on juba 25 kraadi, päike paistab, ei mingeid pilvi, vihmast rääkimata, ja lähed Westwater Drive’i pidi mäe otsa (hüva, tunnistan üles, sõitsin need pool kilomeetrit vastumäge pelgalt mugavusest autoga) ja siis keerad Steelbenderi džiibirajale, laskud seda mööda alla ja näed sellist pilti nagu muinasjuturaamatus: punaste mägedega ümbritsetud tilluke tasane niit, selle äärest voolamas läbi Milli oja ning mägede serval seismas üksik romantiline maja.

Laskud alla niidule, tunned, kuidas päike orus juba soojendab, ning sammud puude alla Milli oja äärde, ületad selle, vasakul ja paremal kõrged maalilised kaljud, jalutad ja naudid ümbrust ja vaikust. Ehk kümne minutiga oled oma maja juurest imetabases metsikus looduses. Tunned, kuidas puude all oja jahutab, sulistad vees. Kohatud inimesi sel hommikusel ligi pooleteisetunnisel teekonnal: kaks tüdrukut kõige alguses, nad tulid jooksmast ja koeri jooksutamast.

Lõuna ajal istud autosse ja sõidad piki maalilist 128. maanteed, mis kulgeb käänulise, kõrgete kaljuseintega Colorado jõe ääres, linnast välja. Otsid üles selle koha, kus üks ekstsentrik on kunagi kalju sisse oma elamist rajanud, isegi kamina ehitanud, suurest ja laiast teisele korrusele viivast trepist rääkimata. Aga mingil seletamatul põhjusel jättis suure töö pooleli.

Seejärel keerad Professori orus Onion Creek Roadile, mis viib kitsasse Sibulaoja kanjonisse. See on eriline sõit, sest iga paarisaja meetri järel tuleb sõita läbi Sibulaoja. Algul proovid neid läbisõite loendada, aga peagi läheb lugemine sassi, sest ümbrus on nii eksootiline, et tähelepanu hajub.

Ja närvipinget saab samuti, kuid mõõdukalt. Pead vette laskudes ettevaatlikult trajektoori valima, et mingit äpardust ei juhtuks, näiteks kõrgeid kive teele ette ei jääks. Lõpuks, umbes 20. ojaületuse aegu, jõuad järsu tõusu alla, kust edasi siiski minna ei saa: tõusul haigutab liivaauk ning selle kaugemas otsas kõrgem astang, kuhu esistange ilmsest vastu rammiks. Aga elamuse saab sellestki, veidi enne ametlikku lõppu lõppenud sõidust.

Õhtupoolikul võtad Archesi rahvuspargis ette 2,5 km pikkuse pidevalt tõusva matka Delicate Archini, Utah osariigi sümbolini. Õhtupoolikul seepärast, et siis hakkab õhutemperatuur, mis päeval kerkib 37-38 kraadini, tasapisi langema. Ja samuti seepärast, et siis paistab päike õigelt poolt: mitte kaare tagant, vaid kaarele peale. Näiteks üks Eesti kõva vastupidavussportlane selle vea tegigi, et käis seal hommikul, mil temperatuur on palju madalam kui õhtupoolikul, aga sai kaasa pildid, kus Delicate Arch on tume näotu kogu, mitte kontrastne ja värviline.

Rahvaste ränne Delicate Archini kinnitab seda, mida juba eelmises sissekandes rääkisin: Moabis on märgata buumi tunnuseid. Kui sa siin veel ei ole, siis küsi iseendalt kiiremas korras: kuule, mees, miks ma ei ole veel Moabis? Pakun, et Delicate Archi äärde kogunes sealset legendaarset päikeseloojangut jälgima vähemalt pool tuhat inimest. Olin Delicate Archi juures neljandat korda ja mitte kunagi varem polnud ma ligilähedaseltki sama suurt rahvamurdu seal näinud. Selleks, et parima õhtuvalgusega seal pilti teha, tuli end aegsasti järjekorda seada.

Uuel hommikul uued seiklused. Sõidad autoga paar kilomeetrit mööda Murphy Lane’i vana elektrijaama teeni, mille juures näed järjekordset kinnisvaraarendust, ning keerad üles mäkke kruusateele. Selle lõpus paistab juba eemalt silma kurikuulus Potato Salad Hill, kus monstermaasturite juhid käivad oma masinate tõusu vallutamise võimekust proovimas. Küll ja küll on seal autosid kummuli keeratud, sest järjestikused astangud on pöörased, rohkem kui põlve kõrgused. Mul oli probleeme, et seal astudeski üles saada.

Seejärel möödud vana elektrijaama tammist ning suundud Milli oja kanjonisse. Mitmes kohas saad jalutada läbi vee, kuid see hoiabki olemise värskena. Vastu tuleb mitmeid inimesi, kes lasevad oma koertel vabalt joosta, ja keegi ei õienda selle pärast, sest koerad on hästi kasvatatud ja sõbralikud. Kui kanjon hargneb, valid põhjapoolse haru, sest see on kõrgemate seintega.

Paarsada meetrit pärast hargnemiskohta jõuad koseni, mille ülaservale on tosinkond noort end valmis seadnud. Elad kaasa, kuidas nad koguvad julgust, et umbes viie meetri kõrguselt vette hüpata. See nõuab neilt täpset arvestust, sest kose alune bassein on üldiselt madal, vaid üks koht on selline, kuhu saab ohutult maanduda. Ise ei ole vaja nendega kampa lüüa – milleks võõras kohas riskida? Pigem naudi tasuta teiste võitlusi oma kahtluste ja kõhklustega.

Lõuna ajal, kui ilm kisub kõige tulisemaks, istud taas autosse ja sõidad näiteks mööda Kane’i oja teed piki Colorado jõe kallast allavoolu, mööda kuulsast Amasa Backi rattaraja alguspunktist Kane Springsi kanjonisse. Sellest väljunud, näed, et suvi on siin kevadest nii erinev. Ojast, mis kevadel voolab üle tee, on järel vaid heleda liivaga kuiv säng. Seejärel näed tahvlit, mis teatab, et edasine tee Hurrah Passi otsa on hooldamata ning kui jätkad, siis ainult omal vastutusel.

Ikka jätkad – jupp maad, linnast ligi 15 km, ju maha sõidetud. Tee on kivine, auklik. Aegamööda roomad siiski ülespoole, sest Hurrah Passini, kust avanevad sellised vaated, mis lükkavad ümber igasugused teooriad lapikust maast, on vaid viis kilomeetrit. Kuid ühes kurvis, veidi pärast seda kohta, kus viis aastat tagasi, kui Jaanus Laidveega sama teed läbisime, lahkusin autost, sest minu närvid ei pidanud enam vastu, läheb asi komplitseerituks: liiv, järsk tõus, kaldkurv, kivid, astangud. Samal ajal tuleb vastu kõrge kliirensiga maastur. Küsid selle juhilt, kas ülevalpool lähevad teeolud hullemaks. Ta vastab, et jah. Küsid, et ütelgu ausalt, kas tasuks tavalise lihtmaasturiga jätkata, ja saad vastuse, et ei. Keerad selle peale otsa ringi ja tunned heameelt sellest, et vähemalt ei pannud tehnikat liigselt proovile ega seadnud ohtu. Kui palju on Eestis selliseid teid, kus satud samasugusesse situatsiooni – ent saad ikkagi preemiaks üüratult võimsad vaated?

Õhtupoolikul, kui kuumus järele annab, sõidad linna lõunaserva Keni järve äärde ning sealt edasi Milli kanjoni piiravate mägede nõlvale, kust voolab kosena alla mägioja, Faux Falls. Imestad, et oled ju sisuliselt kõrbes – aga näe, ikkagi vesi kõrge astangulise kosena langemas. Kus Eestis nii pikka koske näeb?

Ja jälle uus hommik ja uued ettevõtmised. Suundud linna põhjaserva, kus peagi pärast Colorado jõe ületamist jõuad Courthouse Washi ehk Kohtumaja vadi suudmesse. Seda vadiks nimetada on küll ilmselge allahindlus. Tegemist on pesuehtsa kanjoniga – ja imeilusaga sealjuures. Veidi tuleb küll näha vaeva ja otsida, kust matkarada algab, aga kui see leitud, on edasine teekond puhas nauding.

Courthouse Washi kõrgetele punastele käänulistele seintele lisavad kontrasti oja kaldal kasvavad rohelised puud. Taas tuleb mitut puhku kas läbi vee minna või üle vee hüpata. Ja jälle saad olla omaette. Tagasiteel kohtasin siiski ühte kohalikku meest, kes oli lapselapsega hommikul pisut matkama tulnud, ja nagu ikka, kasutasin juhust, et temalt siinse elu-olu kohta uurida. Sain juhiseid, kus ja kuidas saada kõige paremini osa 4. juuli pidustustest. Mees oli meeldivalt lahke, isegi malbe jutuga. Paistab, et väikses linnas nagu Moab on inimesed üldse vähem lärmakad, kui näiteks New Yorgi vms suurlinnas.

Kokku veetsin Courthouse Washis tunni ja 40 minutit. Oleks veetnud rohkemgi, aga seal, kus otsustasin tagasi keerata, läks rada liiga tihnikusse ning loobusin põõsaste vahel endale teed rajamast.

Pärastlõunal, päeva kuumimal ajal – taas oli väljas 37-38 kraadi –, sõidad näiteks Canyonlandsi rahvusparki. Peatud esmalt, nagu ikka tavaks, visitor centeris, uurid, millised on tingimused Shaferi maasturirajal, et kui ühel päeval peaks tekkima tahtmine sealt alla sõita, siis oled selleks piisavalt ette valmistunud. Tingimused on väga head, kinnitas pargivaht.

Siis sõidad rahulikult mööda asfalteeritud teed edasi ja teed peatusi seal, kuhu viidad osutavad. Kõigepealt teed väikse, vähem kui kilomeetrise jalutuskäigu Mesa Archi juurde, mis on üks enim pildistatud kohti Canyonlandsi rahvuspargis. See on otse kalju serval olev looduslik kaar, läbi mille saad vaadata eemal Pesunaise kaart (Washerwoman Arch), suurest kanjonimaast rääkimata.

Siis sõidad tee lõppu, Grand View Pointini, kust avaneb vaade haruldasse Monumentide orgu (Monument Basin).

Seal keerad otsa ringi ja sõidad Green River Overlooki ehk Rohelise jõe vaateni.

Ja kui tahad, teed veel peatusi ja vaatad ja imestad, milline lõputu ja imeline avarus siin kõikjal vastu vaatab – ei midagi sellist, nagu näeks Eestis või mujal lähimaades, isegi mitte kogu Euroopas. Ja mis peamine: ei pea muretsema, kas ilm üldse kunagi soojaks ka läheb ja sadu ka lakkab või möödubki kogu suvi 15-kraadises jaheduses ja vihma käes. Siin lähed hommikul välja – soe! Lähed õhtul välja – soe! Näiteks täna kondasin õhtupoolikul mööda Moabi kesklinna, tegin lähemalt tutvust siinse õhtuse tavaeluga. Tuleb ju hakata korralikult sisse elama!

Kõigi fotode kõik õigused kuuluvad Priit Pulleritsule.