Pullerits: 15 miili tõusu kruusa- ja saviteel - see on vist rekord!

Järsku oli pruuni veega oja teel risti ees (fotol paremal). Ja see polnud selline oja, kust karsumdi autoga läbi sõidad. Ega muidu oleks üks mägironija, iseenesest järelikult julge sell, selle kaldal oma Fordi maasturi kinni pidanud ja olukorda takseerinud. Tal, nagu selgus, oli rendimaastur nagu mulgi.

Olukord oli juba eemalt näha õpetlik. Teisel kaldal sebis seltskond, kes oli oma masinaga ilmselt nina eest vette sööstnud, ja nüüd oli neil tagajärg käes. Vesi läks kusagile sisse ja mootor rohkem ei töötanud. Kui selline asi peaks juhtuma rendiautoga, on jama suur, jõudsime mägironijaga ühisele seisukohale.

Tõmbasin auto tee kõrvale ja otsustasin, et edasi lähen jalgrattaga. Üks võimalus oli üritada ojast läbi sõita, ent see tähendanuks kindla peale märgasid jalgu. Kuid pikk päev ootas ees. Ja teiseks: päike küll paistis, aga temperatuuri oli hommikul ehk viis-kuus kraadi. Teine võimalus, mida tõsisemalt kaalusin, oli jalad paljaks võtta ning ratas läbi oja kanda.

Kuni ma seal omaette juurdlesin, tulid teiselt kaldalt kaks sõidukit. Esimene põrutas hooga läbi, nii et vesi lendas tuuleklaasile. Teine tuli ettevaatlikumalt. Seetõttu oli juhil ilmselt aega ka mind näha. Ja kui ta üle oja jõudis, pidaski kinni. Küsis, kas tahan, et ta aitaks mind üle vee. Sellisele küsimusele ei saanud ju eitavalt vastata.

Ta nimi oli Owen Cassidy (fotol ülal vasakul). Ta on professionaalne giid ning mitme ala instruktor. Ta tõstis oma asjad kabiinis koomale, et mulle ruumi teha, ning vinnas ratta katuseraamile, kus tõmbas selle sinise rihmaga kinni. Siis viis mind oma truckiga teisele poole oja (fotol paremal). Olin talle ülitänulik, sest ta oleks võinud ju tuimalt mööda sõita, keegi ei käskinud tal mind aidata. «Ma vaatasin, et kuidas see kutt siit küll läbi saab,» oli ta enda sõnul mõelnud, kui mind nägi ning aidata otsustas.

Owen oli ilmselt käinud Cottonwoodi kanjoni kaljudel ronimas. Terve ta auto oli ronimisvarustust täis. Kui hommikul mööda 211. maanteed Canyonlandsi rahvuspargi The Needlesi piirkonna poole sõitsin, nägin, kuidas Indian Creeki laia kanjoni massiivsete kaljude alla saabus autodega üha uusi ja uusi ronijaid (fotol vasakul). Püstloodis ja suurte pragudega seinad teevad neist kaljudest ronijate ühe meelispaiga Ameerikas.

Minu eesmärk oli sõita rattaga piki Cottonwoodi oja laia kanjonit (fotol paremal) nii kaugele, kui olud lubavad. Kahe päeva tagune vihm ja lumetorm oli muutnud seda kanjonit läbiva tee suurematel kõrgustel porimülkaks. Kuulsin, et üks seltskond oli oma autoga seal kaks päeva lõksus istunud, sest saviliivane pinnas muutub niiskusega kleepuvaks olluseks. Sel juhul ongi ainus soovitus, et tuleb oodata, kuni pinnas taheneb.

Algul oli kruusatee lai, kuigi kohati pisut treppis (fotol vasakul) – nagu parimad sedasorti teed ka Eestis. Ainult selle olulise vahega, et mõlemal pool teed kõrguvad uhked liivakiviseinad. Paremat kätt asub üüratult suur Bridger Jack Mesa. Mõtlesin, et kui õnnestub selle kõrgendiku lõunatipuni sõita, on hästi. Sinna oli vähemalt 14-15 miili.

Millest ma esimese hooga kohe aru ei saanud, oli see, et tee hakkas kulgema kohe algusest peale kergelt ülesmäge (fotol paremal). Ilmselt meeletu mastaap pettis, kas liigud ülespoole või laugel lõigul; tõenäoliselt süvendasid pettust ka hommikune värskus ja seiklusärevus. Kuid kolme miili järel sai juba ilmseks, et tee läheb enamasti ainult ja ainult ülespoole. Aga see polnud probleem, sest vaated paremale kõrgendikule ja vasakule alla orgu ning ettepoole lumistele nõlvadele andsid tiivustava emotsionaalse laengu.

Umbes kaheksandal-üheksandal miilil nägin viimaseid märke inimestest, kui vastu tuli kaks valget karavanautot (fotol vasakul). Edasi, kõrgemale tõustes, sisenesin n-ö asustamata maale. Seda, et seal pole kedagi, kinnitasid jäljed teel. Seal olid vanad paksud punases saviliivas hangunud autode rattajäljed, mis olid teiste masinate poolt rikkumata sellest ajast, kui nood jäljed sinna arvatavasti kahe päeva taguse tormi järel sisse sõideti.

Sedasi algas mul kerge sisemine heitlus. Ühelt poolt oli tee igati sõidetav, samuti puudus eksimise oht, mis utsitas väntama ikka edasi ja edasi, kõrgemale ja kõrgemale. Teiselt poolt, mida kaugemale sõitsin, seda suuremaks kasvas ärevus hinges. Ei ole meeldiv olla Utah’ karmis looduses ihuüksinda, teades, et läheduses ei ole mitte kedagi ja arvatavasti niipea kedagi ei saabu ka. (Fotol paremal Cottonwoodi kanjoni taustal.)

Jõudsin Bridger Jacki kõrgendiku lõunatipuni. Eile Colorado ja Rohelise jõe ühinemiskohas kohatud mootorrattur oli soovitanud keerata sealt põhja poole ning sõita tagasi mööda Bridger Jacki kõrgeniku lääneserva kitsal kahe jäljega teel. Aga kui juba Cottonwoodi oja kanjoni laial teel ei kohta peaaegu kedagi, siis teisel pool kõrgendikku palju väiksemal teel, oletasin, on lootus julgustavaid elumärke näha sisuliselt olematu. (Fotol vasakul lumiste Abajo mägede taustal.)

Heitsin pilgu kaardile ning nägin, et kui sõidan veel 1,6 miili ülesmäge, jõuan otse Cathedral Butte’i loodeküljele, kust keerab loodesse Big Pocket Overlook Road. Kuid ega sellises kandis, sisuliselt pärapõrgus, teedel mingeid silte pole. Samas hargneb igasuguseid pisikesi teid siia-sinna üksjagu. Enamik ei vii neist kusagile ning lõpeb mõne aja pärast tupikuga. (Fotol paremal Cathedral Butte'i lähedal Salt Creeki kanjoni serval.)

Sedapuhku suutsin kaarti ja looduse märke täpselt lugeda. Sattusin just teele, kuhu vaja. Aga samas puges põue ka hirm. Sest pehme kattega kivisel rajal oli näha, et siin polnud keegi juba ei tea mis ajast sõitnud. Vanad jäljed sellel oli vaevu aimatavad. Lisaks hakkas rajalt tekkima ridamisi hargnemisi. Püüdsin püsida n-ö pealiinil, millele aitas kaasa teravaharjaline Cathedral Butte (fotol vasakul), oluline ja hästi nähtav maamärk, mida hoidsin täpselt oma selja taha.

Kummatigi, kui rada muutus väga kiviseks, tekkis üksvahe kahtlus, et kas tasub ikka riskida, äkki keeraks ümber. Ent kuna tee – teeks on seda küll palju nimetada – muutus peagi tikksirgeks ja viis muudkui ülespoole, nagu kaartki näitas, et see kulgema peab, siis surusin kahtluse maha ja pressisin eespool paistva kaljunuki poole.

Vaev ja eesmärgile kindlaks jäämine tasusid end ära. Vaade Salt Creeki kanjonile (fotol ülal paremal) pani tõepoolest ahhetama. Võimas! Kuna tee, õigemini pehme ja kivine rada madalate okaspuude vahel viis siksakitades kaugemale muudkui kaljuneeme tipu poole, võtsin südame rindu ja väntasin muudkui aga edasi.

Mõne aja pärast uus kaljunukk ja uus vaade. Siis järjekordne kaljunukk ja järjekordne vaade (fotol vasakul). Mis muidugi tähendas, et liikusin suurelt teelt järjest kaugemale. Ja mida kaugele liikusin, seda suuremaks hinges ärevus kasvas. Võtsin taas seljakoti välistaskust kaardi välja ja uurisin seda. Big Pocket Overlookini jäi veel umbes sama palju maad minna, nagu olin siiamaani seda teed Cathedral Butte’i eest tulnud. Veidi arupidamist iseendaga – ja otsus: hea küll, kui nii kaugele juba sõidetud, on narr lõpuni minemata jätta.

Big Pocket Overlook (fotol paremal) oli seda väärt, et seal ära käia. Kogu Salt Creeki kanjonite rägastik oli kui peopesal. Maakera on sealt vaadates su silme ees justnagu lahti lõigatud. Kuigi puhus külm tuul, võtsin seljakoti seljast ning tegin kerge eine – sõin ühe banaani. Nadi oleks ju teha paar klõpsu ning ühe-kahe minuti pärast kohe edasi tormata.

Liikusin edasi kaljuneeme teisele servale. Seal, nagu nägin, polnud üldse mingeid jälgi. Täielik avastamata maa. Vähemasti oli rada puude vahel selgelt aimatav. Kaljuneeme idapoolselt servalt avanesid vaated Lavenderi kanjonisse (fotol vasakul), mis paistab ülalt kui sügav siugjas haav maapinnas. Lavenderi kanjonis asub palju indiaanlaste vanade elamiste varemeid, kuid inimesi satub sinna vähe, sest esiteks on kanjon üle 15 miili pikk ja teiseks on kanjoni põhi sügava liivaga ning rattaga ei ole mul keegi soovitanud sinna sõita – sellest ei tuleks midagi välja.

Kuigi kõik vaated olid muljetavaldavad (fotol paremal), ei saa salata, et Cottonwoodi oja kanjoni teele lõpuks tagasijõudmine oli suur kergendus. Ja kuigi mõtteis pakitses väike kiusatus võtta tagasi sõitmiseks mootorratturi soovitatud Bridger Jacki kõrgendiku läänepoolne tee, siis surusin selle kiusatuse maha. Ütlesin endale: sul on läinud niigi hästi, et midagi pole juhtunud, ole tänulik selle eest ja ära hakka üle punnima ning uusi riske võtma.

Alles Cottonwoodi oja kanjoni teed pidi tagasi sõites (fotol vasakul ja all paremal) sain aru, kui hull oli seda teed mööda olnud päeva esimeses pooles tõus. Peaaegu kogu tagasitee kulges allamäge, kus mahvi said rohkem pidurid kui vändad. Vaid aegajalt tuli väikestest nn põndakutest üles pressida – et saada siis jälle mitme minuti pikkune laskumine. Puhas nauding!

Umbes viis-kuus miili enne tee lõppu tuli mulle vastu musta värvi Honda Pilot. Selle juht võttis juba eemalt hoo maha – selge märk, et tahab mult midagi küsida. Loomulikult aitan, nii palju kui oskan, sest siinses metsikus looduses tuleb üksteise eest hoolitseda.

Juht oli umbes kolmekümnene kiitsaka kehaehitusega ja tumedate vurrudega, juuksed taga patsi seotud. Ta küsis, kui kaugele jääb Beef Basini telkimisplats.

Beef Basini telkimisplats?

Ma ei teadnud sellest midagi. Ma polnud kogu tee vältel näinud ühtegi ametlikku telkimisplatsi. Küll oli tee ääres kohti, kuhu inimesed saaks oma auto parkida ja telgi n-ö metsikult üles panna. Võtsin seljakoti taskust välja oma kaardi ja laotasin selle laiali. Näitasin, kus me asume. Näitasin ka, kus asub Beef Basin – hirmus-hirmus kaugel. Ja näitasin, et kaardile pole märgitud ühtegi sellenimelist telkimiskohta. (Fotol ülal vasakul väike tee Cottonwoodi kanjoni põhjas.)

Sellest, kuidas Honda mees kaarti vaatas, ja selle järgi, mis küsimusi ta esitas, sai mulle selgeks, et tal polnud õrna aimu ka, kus ta asub ja kuhu ta oli parajasti liikvel. Siis nägin, et tal on tagaistmel kaks tillukest last, pakuks, et viiene ja kolmene. Need avaldasid häälitsustega kärsitust. (Fotol all paremal vaade Cottonwoodi kanjonile.)

Honda juht võttis seejärel taskust oma mobiiltelefoni ning hakkas sellelt lugema sõnumeid, mis ta sõbrad olid saatnud, et kus nad õhtul kokku peaks saama. See oligi kogu tema info – sõprade tekstisõnumid! Haistsin, et asi on halb, eriti arvestades kahte väikest last, kui ta peaks otsustama seda teed pidi, mida mööda ma alla tulin, edasi sõita. Ta viib end ja oma lapsed suurde ohtu! Nisiis veensin teda, et kui ta ei tea, kuhu ta sõitma peab, siis ärgu ta edasi mingil juhul sõitku, sest Beef Basinisse on umbes 40 miili, lisaks tõuseb tee nii kõrgele, et üleval pidi olema lumi ja tõenäoliselt muda – seda olid mulle rääkinud kohalikud –, ja sealt ei ole mingit väljapääsu, kui et sama pikka teed pidi tagasi tulla.

Sellest jutust oli abi. Mees pööras oma Honda ringi ja sõitis 211. maantee suunas tagasi.

Kuna jõudsin oja ületuse kohta tagasi juba enne kella poolt viit, otsustasin teha väikse lisasõidu ümber Bridger Jacki kõrgendiku põhjatipu, et veenduda oma silmaga, kas mootorratturi jutt sealpool avanevatest lummavatest vaadetest vastab tõele. Võin kinnitada, et vastab küll. Pärastlõunapäike langes Bridger Jacki kõrgendikule, värvides selle erkpunaseks (fotol ülal vasakul). Paremat kätt vonkles allpool Lavenderi kanjon. Isegi vastu valgust oli selgelt näha, et selle lai põhi on tõepoolest liivane.

Õhtuks jäi veel üks probleem: kuidas saada tagasi auto juurde üle Cottonwoodi oja. Bridger Jacki kõrgendiku põhjaservast suure tee poole laskudes olin astangutega kohas sõitnud mööda Range Roverist. Ei saa maasturid jalgratturitele pisutki raputavatel laskumistel vastu! Enne oja pidasin aga kinni, et uurida, kust kohast üle minna. Kaks autot, nina kanjoni suunas, seisid endiselt tee ääres, kapott üles tõstetud. Selja tagant tuli Range Rover ja sõitis pikemalt aru pidamata läbi vee (fotol ülal paremal). Kuid jäi siis teisel kaldal seisma.

Juht tegi ukse lahti ja hõikas üle õla, kas tahan üle oja saada. Muidugi tahan! Ta ei lasknud end paluda, vaid pani tagurpidikäigu sisse ja sõitis uuesti veest läbi. Siis hüppas juht, pärit Phoenixist Arizonast, kabiinist välja ning kinnitas mu ratta auto taha rattaraamile. «Oh, kui kerge ratas sul on!» kiitis ta. «See ju tagaamordita, sellepärast,» vastasin talle. Tuli välja, et ta harrastab ise ka maastikurattasõitu. (Fotol vasakul tagasitee Monticellosse mööda 211. maanteed.)

Juht palus oma kaasreisijal, vanemal mehel, koomale võtta, nii et sain end pressida kabiinis kolmandaks, ning kümne sekundiga olingi taas kuivade jalgadega üle vee. Kuidas on võimalik, et kahel korral niimoodi vedas? Äkki seepärast, et ühtki teist ratturit sealkandis näha polnud. Võib-olla tundusin teistele oma rattaga kui erandlik äraeksinu, keda kõik heast südamest aidata tahavad? (Fotol paremal: valik on teie!)

Kokku viibisin rattaga väljas 6 tundi ja 52 minutit, puhast sõiduaega kogunes rattakompuutri andmeil 4:37 ning kilomeetreid ligi 75.

Kõigi fotode autor Priit Pullerits.