Pullerits: Kuidas ma ihuüksinda kahel rattarajal ärevasse olukorda sattusin

Kes tahab tuldud teed tagasi sõita? Keegi ei taha ju, eriti kui valida on mingi muu võimalus. Mis siis, et teist võimalust tähistab kaardil selline käänuline joon, mis viitab, et ega toda teed kuigi tihti sõideta. Ja kui kaarti hoolsamini silmitseda, siis näed, et too vähekasutatav tee viib kõrgendikuni, mille nimi on Lost World Butte (fotol paremal). Kadunud Maailma mägi. Igavene lahmakas, domineerib selgelt läänepoolsel horisondil.

Mis seal keerulist saab olla, et toda teed mööda tagasi sõita, sest lõppeks on too tee sealkandis ainus. Vähemalt kaardil.

Aga tuli välja, et kõrgendiku nimi pole ilmaaegu Kadunud Maailma mägi. Selle juurde, nagu peagi selgus, saab lootusetult ära kaduda.

Olin hommikul sõitnud autoga oma ankrupaigast, Moabi linnast loodesse Canyonlandsi rahvuspargi poole. Aga tosinkond kilomeetrit enne sinna jõudmist keerasin paremale Dubinky Welli kruusateele ning sõitsin seda mööda kuus ja pool miili, kuni hakkas paistma vana tiivikuga kaev (fotol all paremal), nagu neid näeb tihti filmides, mille tegevus hargneb Texases. Sealt keerasin vasakule pehme helepunase liivaga Spring Canyon Pointi teele – ei, nimesilte teede ääres enamasti pole, teede nimed saad teada kaardilt. Veidi rohkem kui kahe miili kaugusel paistis suur ümar tumepunane liivakivisammas, mida kutsutakse millegipärast The Needles, Nõel (fotol ülal vasakul). Sinnani oli kõik lihtne ja loogiline, eksimisvõimalus puudus.

The Needlesi all parkisin oma auto teelt kõrvale, tõstsin ratta pakiruumist välja (fotol ülal vasakul), panin esijooksu alla, puhastasin lapiga keti ning panin piimjat õli, mis pidi kõrbetingimustes olema eriti kasulik, kinnitasin kaks joogipudeli raamile ning veel pärast mõningaid pisitoimetusi asusin teele. Sõitsin Rainbow Terrace’ile, Vikerkaare terrassile (fotol all vasakul), kust raamatud lubasid värvikirevaid vaateid.

Mul polnud plaanis sõita kogu teed, sest pärast terrassilt laskumist muutub tee liivaseks ning midagi vaatamisväärset peale lõputu heleda tasandiku silmapiiril pole. Iseenesest pidi sellest tulema lihtne sõit, mida ei saanud häirida isegi tõsiasi, et The Needlesi all ei olnud ühtegi teist sõidukit. Õigemini, kaks masinat just lahkus, kui saabusin, ja kui ma ühe juhilt, noorelt neiult pärisin, kuhu seal võib parkida, kui tahan Rainbow Terrace’ile minna – isegi metsikus looduses kehtivad teinekord reeglid, mis keelavad autot suvalisse kohta jätta –, vastas ta, et tal pole õrna aimugi, mis kohast ma räägin. Ja tegi minekut. Olin üksinda.

Ilm oli päikseline, peaaegu tuuletu. Olin käed, jalad, kaela, nina ja kõrvalestad kreemitanud sisse juba enne, kui Moabist teele asusin. Aga nüüd tundsin, et päike tikkus ikkagi käsi kõrvetama. Varju polnud leida kusagilt. Aga tühja sellest, sest kui olin terrassilt maha sõitnud, leidsin kerge vaevaga teise, liivase tee (fotol paremal), mis pidi mind Kadunud Maailma mäe külje alt tagasi auto juurde viima. Värskeid jälgi sel küll näha polnud, aga vahet pole – tee on tee.

Valitud tagasitee (fotol vasakul) kulges üle liivaküngaste ja laskus siis liivakivipõhjaga kuivanud äravoolusängi. Seal tekkis esimene segadus, kust tee ikkagi kulgeb, sest mingeid märke polnud. Veidi eemal leidsin samal küljel, kust olin äravoolusängi laskunud, liivanõlvast üles viiva tee ning valisin varmalt selle. Sõitsin veel üle pehme liivaga küngaste, kuni nägin eemal, kuidas tee kerib järsult mäkke. Arusaadav, mõtlesin omaette, sest kuidagi peab ju siit madalamast kohast välja saama, kuna Vikerkaare terrass asus niigi mu auto asukohast tunduvalt allpool.

Tõus oli liiga järsk, pehme ja astanguline, et sellest üles vändata. Lükkasin ratast käe kõrval. Päris raske oli. Kuni järsku sai tee otsa. Kõik. Ei ole rohkem teed. Kogu vaev oli asjata.

Aga veel hullem oli see, kui kerge või raske vaevaga leian nüüd üles tagasitee. Kõik on lihtne ainult kaardi peal, aga elus on asjad palju keerulisemad (fotol paremal). Igasuguseid väikseid hargnemisi läks nii siia kui sinna, igale poole. Kui satud kõvale liivakivile, pole seal mingit rada. Valid kuskil vale teeotsa – ning satud veelgi lootusetumasse olukorda.

Ja ikkagi ei tahtnud ma tuldud teed tagasi minna. Niisiis võtsin riski ning valisin esimese veidigi rohkem sõidetud teeotsa. See ei viinud aga mujale, kui suure halli liivakivist kallaku juurde. Seal polnud enam mingeid jälgi näha (fotol vasakul). Mõtlesin, mida teha.

Seda ma teadsin, kuhu suunda jääb Vikerkaare terrass. Just sinna suunda, kuhu viis kõrge kallak. Aga see ei tähenda, et kallakust üles ronides oled pääsenud. Esiteks võib kallakul ilmneda suuri ja sügavaid lõhesid ja pragusid, millest ei saa üle ega läbi. Teiseks, võid küll jõuda kallaku otsa, aga seal on igati võimalik, et satud järsu kanjoni servale. Mis siis saab?

Siiski otsustasin seda kallakut proovida. Istusin isegi ratta selga ning väntasin serpentiinitades ülespoole. Esimeses kohas, kus püüdsin äärele jõuda, oli ees kõrge liivavall. Liikusin edasi, heites pilku allapoole, et juhul, kui pääseteed ei leia, äkki märkan ülalt tõenäoliselt õiget teeotsa. Kuid ei märganud midagi peale värviküllaselt kauni, kuid kaootilise maastiku.

Mul vedas. Järgmises kohas, kus üritasin kallaku servale jõuda, läks see mul korda (fotol ülal paremal). Ning ees laius tumepunane liivakiviväli, mida mööda polnud enam kahtlust, et jõuan Vikerkaare terrassile. Olin pääsenud. Ja saanud õppetunni, et ka kõige väiksem ja süütum teada-tuntud rajalt kõrvale kaldumine võib tekitada tõsiseid probleeme. Õnneks oli alles päeva esimene pool ning aega jagus. Aga oleksin samasugusesse olukorda sattunud õhtupoolikul, kui hakkab hämarduma...

Sõitsin autoga tuldud teed tagasi (fotol ülal vasakul) ning keerasin siis Spring Canyon Bottomi teele. Seda mööda sõitsin üle kaheksa miili, kuni jõudsin Spring Canyoni ehk Allikakanjoni servale. Parkisin auto taas teelt eemale ning seadsin ratta sõidukorda. Ees ootas karm laskumine.

Allikakanjoni põhja (fotol paremal) viib mööda kanjoni seina äärt äärmiselt järsk, miili pikkune kruusa- ja liivatee. Rattaga seda sõita pole ohtlik, aga autoroolis tekitab kindlasti kõhedust, sest tee on täpselt ühe sõiduki laiune ning igasugused julgestavad piirded puuduvad.

Alla jõudsin kiiresti (ja ei lasknud end häirida mõttel, et õhtupoolikul tuleb samast tõusust ka üles pressida). Ületasin täpselt miili järel madala oja (fotol vasakul) ning jätkasin siis juba palju mahedamalt laskuvat käänulist teed pidi Greeni ehk Rohelise jõe suunas. Kummalgi pool kõrgusid tumedad võimsad kanjoniseinad (fotol all paremal).

Just seal, kus Allikakanjon avaneb Rohelise jõe kaldal ning paremale keerab kitsas liivane tee, mis viib Hey Joe Canyonini, tuli vastu üks mees oma bagiga. Küsisin, kui kaua tal Hey Joe kanjonis käigule aega läks. Kaardil on kirjas, et sinna on kaheksa miili, aga miilid ei tähenda suurt midagi. Kõik otsustab tee kvaliteet. Bagimees vastas, et ta tuli Hey Joe kanjoni juurest tagasi 48 minutiga. See andis lootust, et peaksin suutma seal ära käia, enne kui saabub õhtu, sest ega bagi üle kahe korra vaevalt ratturist kiirem on, oletasin.

Algul tuli liivateel (fotol vasakul) laveerida sageli kivide vahel, aga mida kaugemale sõitsin, seda paremaks läks. Pooleteise miili järel muutus Rohelise jõe kaldal ja lähistel kulgev tee lausa kihutamisteeks. Pani hämmastama, kui kerge on millegipärast Ameerikas rattaga sõita. Mõtlesin, kas see võib tulla adrenaliinist. Sest kogu aeg on riskid kuklas vasardamas. Mis saab, kui rattaga juhtub tehniline rike? Mis saab, kui vääratan ja kukun? Kas ma jõuan ikka turvaliselt päevavalgega tagasi? Ja olla ihuüksi kuskil pärapõrgus – ega see ka just muretust tekita.

Andsin jalgadele valu ning tegin peatusi üksnes pildistamiseks. Paraku polnud pildistamiseks palju põhjust. Ei, vaated olid üüratud, loodus ülivõimas. Aga päike oli kadunud vine taha ning kõik, mis kaamera silma kaudu jäädvustatud sai, oli värvitu ja hall (fotol paremal). Kahju. Sest päikesega oleks värvid olnud impressionistlikud. (Või ekspressionistlikud?) Isegi Rohelise jõe muidu tõepoolest roheline vesi oli pigem hall.

Täpselt kaheksa miili pärast jõudsingi Hey Joe kanjoni suudmesse. Sellest ei saa mööda sõita, sest tee ääres väiksel kõrgendikul seisab seal juba ei tea mis ajast kollane mahajäetud linttraktor (fotol vasakul). Vaatasin kella: olin kohale jõudnud 48 minutiga. Ehk sõitnud sama kiiresti kui bagimees.

Keerasin jõest eemale ning hakkasin järsust teest üles pressima. Ikka päris Hey Joe kanjonisse, kus vanasti olid asunud kaevandused. Ümberringi oli selline murtud maastik (fotol paremal), et kui keegi sellist maaliks, peetaks teda fantaseerijaks. Tänu puuduvale päikesele oli see ääretult sünge koht. Ja närvikõdi tekitas tõsiasi, et olin seal täiesti üksinda. Tervel Rohelise jõe äärsel teel ei olnud kohanud mitte kedagi. Peale ühe musta lehma, kes saatis mind kolme meetri kauguselt tuima pilguga, et ei tea, kuhu see hull kihutab.

Veidi rohkem kui poole miili pärast sai Hey Joe kanjonisse viiv kivine tee otsa. Seal lebas veel kahe vana sõiduki karkass, üks kollane ja teine pruun. Pruunil veoautol, mille kastis turritasid rohututid, oli kabiin tihedalt kuuliauke täis (fotol vasakul). Ju siis on siin absoluutselt kõrvalises ja hüljatud kohas käidud oma tulistamishimu rahuldamas.

Sellises paigas, kus pole mitte kedagi, tunnistan, et ei taha just kaua viibida. Tsivilisatsioonini jäi 20 kilomeetrit rattaga ja vähemalt sama palju mööda kruusateed autoga, kusjuures too tsivilisatsioon on ka kõigest telkimispaik hiiglasliku Lone Mesa ehk Üksildase mäe külje all. Tegin mõned pildid ja keerasin rattaga otsa ringi (fotol paremal).

Tagasitee (fotol vasakul) läks veelgi nobedamini, 42 minutiga. Siis keerasin Allikakanjonisse, kust väntasin kaks ja pool miili valdavalt ülesmäge, kuni jõudsin pärast oja ületust järsu ja karmi lõputõusu algusse. Lükkasin rattal sisse kõige kergema ülekande ning hakkasin muudkui kerima. Sisendasin endale, et üle pingutada pole vaja, kuna tõus on pidev, ühtki hingetõmbekohta pole.

See oli kõige hullem tõus, mida elus olen sõitnud (fotol paremal). Hingeldasin kõvasti nagu auruvedur. Aga tempot alla lasta ka ei saanud, sest siis võis tasakaal kaduda ning uuesti liikuma saada oleks juba väga keeruline. Samuti pidin keharaskust suruma ettepoole, et esijooksu kogemata üles ei tõstaks ja selili ei lendaks. Kompuuter näitas kiiruseks 3,6-4,4 miili tunnis.

Toda viimast miili vastumäge sõitsin 14 minutit. Ei salga, et kergendustunne oli suur, kui lõpuks üles jõudsin (fotol vasakul).

Kokku viibisin rattaga väljas 4:34, puhast sõiduaega kogunes Endomondo järgi 3:32.35 ja rattakilomeetreid tuli kokku 52,5.

Kõigi fotode autor ja autoriõiguste omanik Priit Pullerits.