Pullerits: Kuidas ma tegin rattaga rekordiliselt pika ja raske päeva

Kui ma Onion Creeki ehk Sibulaoja kanjonist rattaga välja ilmusin, oli publik põhja-lõuna-suunalise Fisheri oru serval juba valmis. Niipea kui nende autode juurde jõudsin, lasid nad kollektiivselt valla rõõmsa huilge ja tugeva aplausi (fotol paremal). «Kas sa tõesti sõitsid siit üles?» küsis käitumise ja olemise järgi nende liider.

«Jah, sõitsin küll,» vastasin neile. Mille peale nad korraldasid veelgi suurema aplausi.

Mida nad aga ei teadnud, oli see, et Sibulaoja kanjonist (fotol vasakul) mööda järsku ja pikka tõusu välja sõit – keskmine kalle 10% paksu punase liivakivitolmuga teel – oli päevale tegelikult alles sissejuhatus. Plaan oli nüüdse ekspeditsiooni seni ambitsioonikaim. Kui nädala algul ühele kohalikule oma kavatsust kirjeldasin ja pärisin, kas see on tema arvates tehtav, vastas ta, et heal päeval võib-olla küll. Aga ta rõhutas, et päeva tuleb hoolega valida.

Reede õhtul tundsin, et laupäev võib olla see päev. Sooja ei pidanud tulema liiga palju, kohatine pilvisus pidi pakkuma kaitset päikese eest. Ja sademete tõenäosus oli ilmaprognoosi järgi nullilähedane.

Sõitsin hommikul Moabist piki Colorado jõe kallast kulgevat 128. maanteed kirdesse ning keerasin Sibulaoja kanjoni (fotol paremal) teele. Kohe saabusid sinna minu kõrvale kaks suurt valget treilerit, kust noored mehed hakkasid krossimootorrattaid välja ajama. Peale lihtsa tervituse ei pidanud vajalikuks nendega suhelda – nemad olid ametis ja mina olin oma ettevalmistustega ametis.

Sibulaoja kanjoni võlu seisneb selles, et tee, mis kulgeb tumepunaste seintega kanjonis, viib umbes veerandsada korda läbi voolava vee (fotol vasakul). Vesi ei ole sügav, võib olla pool vaksa, aga probleem on vee koostises. See sisaldab loendamatul hulgal igasuguseid aineid ja mineraale. Need kogunevad vette kanjoni seintelt. Ühes kohas levis näiteks tugev mädamunalõhn. Igasugu ainete olemasolust annavad tunnistust kanjoni äärmiselt värvikirevad seinad. Geoloogidele on siin uurimist küllaga, mida kinnitas ka paari autoga saabunud geoloogiatudengite seltskond, kellele nende eakas õppejõud andis oja ainsa silla juures ülesande midagi leida.

Aga selleks ei pea olema geoloogiahuviline, et Sibulaoja kanjoni värvide mängust vaimustuda (fotol paremal). Läbi kanjoni sõit meenutab kohati lausa DisneyWorldi ride’e ehk atraktsioone. Kuid häda on selles, et vees sisalduvad ained ei ole kuuldavasti kuigi sõbralikud jalgratastele, mootorratastele ega autodele. Need pidid tegema palju kurja, kui pärast sõiduvahendit korralikult puhtaks ei küüri.

Poolel tõusul Sibulaoja kanjonist välja nägin ühe väikse künka otsas mootorratturit, kes ilmselt vaatas sealt, kui kaugele ta kaaslased on jäänud. Uurisin talt sõidu pealt, kuhu ta suundub. Ta vastas, et Roosiaia mäele (Rose Garden Hill). Hüüdsin, et mina ka. Mille peale ta vastas, et kindlasti jõuan ma mäe otsa enne neid, isegi kui nad kõik oma mootorratastega minust varsti mööda sõidavad. Mida nad ka tegid (fotol vasakul). Aga sellele, kes enne mäe tippu jõuab, ei osanud ma siis veel mingit tähtsust omistada.

Pärast piknikku pidanud seltskonnalt teenitud aplausi sõitsin üle rohetava Fisheri oru (fotol paremal). Hea oli liikuda ükskord ometi ka laugel maal. Kuigi on imelik, et oruks nimetatakse suurt lagendikku, mis asub üleval kanjoni serva taga. Aga kui arvestada, et edelas piirab Fisheri orgu Fisheri Mesa ehk mägi, kus oli näha piisavalt lund, siis sellega võrreldes olin tõesti orus. Aga veel kummalisem oli oru lõunaosas paistev rantšo. Raske on aru saada, miks peaks keegi tahtma nii kaugel ja muust maailmast nii eraldatud ning liiati raskesti ligipääsetavas kohas karja pidada.

Sõitnud üle Fisheri oru, jõudsin tee hargnemise kohta, kus kaks meest, Drew ja Jim, oma musta kastiauto serva peal parajasti einet võtsid (fotol vasakul). Nad olid tulnud Salt Lake Cityst. Kui ütlesin, et olen Eestist, teadsid nad kohe, et meie naabrid on Läti ja Leedu, ehkki ajasid mõiste Balti riigid segamini Balkaniga. See on ameeriklaste hulgas üsna sage eksimus. Kui olin rääkinud neile oma plaanist, küsisid nad, kas mul vett ikka piisavalt on ja süüa ka. Ütlesin, et mul on kaks joogipudelit rattaraami küljes ja kolm seljakotis ning süüa ka piisavalt: kolm banaani, pähklid, šokolaad, magus sai, Maveriki bensiinijaamast ligi viie dollari eest ostetud suur burrito. Samuti pärisid nad, kas mul jakk ka kaasas on, sest Fisheri mäe kohale kogunesid tumedad pilved. Jah, oli küll, selleta ei lähe ma siin kunagi välja.

Keerasin põhja Cottonwood Canyon Roadile (fotol paremal). Road on selle kohta palju öelda. Oli üks hästi sissesõidetud jäljepaar. Algul liivane, aga mida kaugemale väntasin, seda kivisemaks tee muutus. See ei tulnud üllatusena, sest püüan alati enne igale rajale suundumist teha eeltöö. Sedasi teadsin, et Roosiaia mäele lähenedes läheb tee järjest hullemaks.

Laskusin kivisel teel alla kuivanud jõe sängi ning seal vaataski vastu kurikuulus Roosiaia mägi (fotol vasakul). Eemalt oli näha, kuidas üks hele jutt läheb madala rohelise taimestiku vahel otse mäkke. Tõus on pikk küll vaid veerand miili, kuid maasturitele on see siinkandis üks raskemaid katsumusi. Ratturitele tähendab see ratta mäest üles tirimist.

Kuulsin mäel meeleheitlikku mootoripõrinat. Kohatud motomehe prognoos oli saamas tõeks: olin talle ja tema semudele järele jõudmas (fotol paremal). Lükkasin ratast enda kõrval ja kui tuli mõni suurem astang, siis lihtsalt tõstsin sellele. Aga mootorrattad on ju rasked – neid ei tõsta ega ka lükka. Nendega tuleb üles sõita, muud varianti pole. Ja see, nagu näha sain, ei olnud sugugi kerge. Küll hakkas tagaratas all kaapima, küll põrutas esiratas vastu kivi, küll kukkus mootorrattur külili. Kuid kõigi nende raskuste juures säilitasid mehed näol naeratuse. Nad olid kindlad, et küll nad lõpuks ikkagi üles saavad – seda ütlesid nad mulle täie veendumusega.

Ma ei jäänud nende ponnistamisi liiga kauaks vaatama ja nendega liiga pikalt vestlema, sest pikk teekond ootas ees. Ja tänu eeltööle teadsin, et ega rada Roosiaia mäe tipust kergeks lähe.

Nii oligi. Jälle kivid, jälle järsud tõusud, jälle liiv, jälle kõik see, mis teeb Moabi rajad pööraselt raskeks. Ma polnud vist Roosimäe tipust poolt miiligi edasi saanud, kui mootorratturid tulid tagant oma põrinaga ning läksid kivisel tõusul lennukalt mööda (fotol ülal vasakul). See tähendas, et nüüd polnud tagant enam kedagi tulemas. Mis seal salata, eks see teadmine tekita alati kõhedust ja ärevust. Millegipärast tulid seal Sevenmile’i kanjoni serval metsikus ja asustuskauges looduses meelde puumad, kuid üritasin selle hirmumõtte peast pühkida. Õnnestus. Sest rada oli nii raske, et kogu energia läks edasi pressimisele. Ikka ülespoole ja ülespoole.

Plaan oli jõuda Dolores River Overlook Roadile, mis viib kõrgele Dolorese jõe kanjoni servale. Olin juba ammu fikseerinud kaardil ühe väikse miili pikkuse otsetee, mis pidi säästma poolteist miili, kui minna mööda põhiteed. Hoolega rattakompuutril ja kaardil miile jälgides leidsin vististi koha, kust otsetee ära pööras (fotol paremal). Vististi seepärast, et ega see pöördekoht teed küll meenutanud. Pigem oli see koht, kust sai mäest alla laskuda. Jälgede järgi otsustades polnud keegi siit juba nädalaid, võib-olla koguni kuid sõitnud. Kuid otsustasin riskida.

Jõudsin ilusasti pool miili mäest alla, sinna, kust algab kaardil Sevenmile’i kanjon. Aga ei näinud kohta, kust tee edasi üles mäkke viib. Lõpuks leidsin suuna, kus tee kulgemine võiks olla kõige tõenäolisem. Tõukasin ratta mäest üles ja... rõõmustasin. Olin teinud õige valiku. Seal sain juba üsna värskete jälgedega rajale, mis viiski soovitud Dolores River Overlook Roadile (fotol vasakul). Seda mööda jäi jõe kanjoni ääreni veidi üle kolme miili.

Tee oli hea, lubas kiiresti sõita, aga üks asi ei meeldinud kohe üldse: see, et tee kulges peaaegu eranditult ainult allamäge (fotol paremal). Ja mida kaugemale sõitsin, seda järsemaks ja kiiremaks laskumine läks. Lõpu poole ka liivaseks ja kiviseks. Mis tähendas mõistagi seda, et tagasitee ei saa olema põrmugi kerge – ja muud teed tagasi ei ole. Aga hoolimata eeltööst ei teadnud ma, et see osa, mida mööda jõe poole sõitsin, oli tegelikult vastumäge sõiduks võrdlemisi kerge osa.

Dolorese jõe kanjoni serval (fotol vasakul) tegin kerge eine. Nii on ju mõistlik, saad kaks ühes: korraga nii kõhutäie kui ka silmailu. Ilm oli ilus, tuul kergelt jahutas, aga nagu tavaks saanud, tegi muret see, et olin seal taas ihuüksinda. Ja polnud erilist lootust, et keegi kusagilt saabuks, sest kell ligines juba kolmele ning senised kogemused on näidanud, et enamik inimesi teeb oma käigud ära päeva esimeses pooles.

Kell 15.07 panin asjad kokku ning alustasin Dolorese jõe kanjoni servalt (fotol paremal) tagasiteed. Ees ootas 18 miili üksildast teed ilma ühegi inimasustuseta, enne kui jõuan maanteele.

Juba miili pärast tabas mind meeldiv üllatus. Vastu sõitis kaks bagi. Need pidasid viisakalt kinni ja juhid uurisid, kas mul on ikka piisavalt vett või on midagi muud vaja. Ütlesin, et mul on hirmus hea meel neid siin näha, sest see julgustab kõvasti, kui tead, et selja tagant on keegi tulemas, kellele häda korral võib loota.

Kolmel esimesel miilil sain tõusuga kenasti hakkama (fotol vasakul). Aga siis läks asi hulluks. Tõus muutus järsemaks, pinnas kiviseks ja liivaseks. Ühel hetkel ei käinud jõud enam kaldest üle. Niigi olid käsivarred päikesest ja pingutusest läbimärjad, pea ja selg samuti. Muud varianti polnud, kui astuda ja ratast tõugata.

Tõukasin ja tõukasin, kui kuulsin tagant bagide häält. Nad sõitsid juba tagasi! Küsisin, kui palju see kuradi tõus veel kestab. Üks bagimees ütles, et enam mitte palju.

Bagi jaoks enam mitte palju võib ratturile olla neetult palju. Ikka lootsin, et järgmise kurvi taga on tõusul lõpp, ja kui ei, siis järgmise taga – aga tühjagi! Tõus muudkui kestis ja kestis (fotol paremal). «Kurat, kas see üritab mind taevasse viia!» vandusin kõva häälega, lootuses, et ehk hakkab sellest kergem. Aga ei hakanud.

Viimaks, Line’i kanjoni alguskohas, sai tõus läbi. Lõpuks ometi hakkab laskumine!

Ent vara oli rõõmustada. Sest laskumine (fotol vasakul) ei olnud midagi mõnusat. Tee oli kaetud pehme liivaga, selle sees lahtised suured kivid. Käed pidid kogu aeg rabama pidureid. Kiirust ei riskinud suureks lasta, sest järsku põrutan rattaga mõne terava servaga kivi vastu ja löön rehvi lõhki – seda veel vaja! Sedasi kujunes kaks ja pool miili pidevat laskumist vägagi piinarikkaks.

Ees ootas uus valikukoht: kas keerata vasakule Kokopelli rajale või laskuda veel kaks miili, et siis tõenäoliselt sama palju üles sõita kohani, kus Kokopelli raja teine ots välja tuleb. Kuna kitsale Kokopelli rajale oli märgitud kaardil kaks D-d, mis tähendab difficult, raske, siis jätkasin mööda kruusateed laskumist (fotol paremal). Ja sain siis selle, mida olin oletanud: kaks miili jälle tõusu. Jalad olid selleks ajaks juba tuimad ja väsinud, igasugune särts oli kadunud.

Aga õnneks said sellega ka suuremad kannatused otsa. Viimased viis miili maanteeni kulgesid hea kattega kruusateel ja suuresti allamäge (fotol vasakul). Kuid õhtupäike, mis paistis otse punastele Entrada kõrgendikele, sundis aeg-ajalt pidurdama ja peatuma, et looduse ilust mitte mööda kihutada. Dolorese jõe kanjoni servalt Dewey sillani 128. maanteel oli rattakompuutri järgi 18,4 miili ning selle läbimiseks kulus mul (koos peatustega) kaheksa minutit alla kolme tunni.

Kuid ega seiklus sellega lõppenud polnud. Tuli jõuda autoni. Sinnani oli mööda maanteed veidi rohkem kui kümme miili. Asfaldil sõites kuulsin, kuidas kett päev otsa liiva- ja kiviteedel sõitmisest krigiseb, kuigi olin seda alles hommikul puhastanud ja õlitanud. Ehkki suurem osa teekonnast autoni kulges Colorado jõe kõrval allavoolu (fotol paremal), siis viimastel miilidel, kui tee jõe äärest eemaldus, tuli taas mägedest üles pressida. Jalad olid selleks ajaks juba kohutavalt tuimad.

Kokku viibisin rattaga väljas 8:16 (fotol vasakul 128. maantee). Puhast sõiduaega kogunes rattakompuutri andmeil 6:15.30 ning miile läbisin 48 (kilomeetreid 77,2). Jõudsin auto juurde parajasti sellal, mil Utah’st Loganist ja Cedar Cityst pärit motomehed olid oma tsiklid treileri peale tõstnud. Nad olid siiralt imestunud, et oma plaanitud ringi ära suutsin teha. Nad ju teadsid väga hästi, milliseid teid tuli selleks läbida.

Aga nemad, erinevalt minust, ei saanud veel Moabi oma majutuspaika sõita. Üks nende hulgast oli lõhkunud mootorrattal rehvi ning nüüd läksid nad kõik kambakesi talle järele.

Kõigi fotode autor ja autoriõiguste omanik Priit Pullerits.