Pullerits: Kas eenergiavarud hakkavad ammenduma või oli rada liiga raske?

Ei lootnud kedagi nii kõrgel näha. Sildid olid korduvalt hoiatanud, et mõelge enne, kui hakkate sõitma üles Gold Bar Rimile, et äkki on ikkagi mõttekam alla tagasi keerata. Iga silt teatas suures kirjas (fotol paremal), et ülespoole minnes ootavad ees suured ja kõrged takistused, ja isegi kui neist jagu saades üles välja jõuate – selleks on vaja kõvasti vastupidavust, manitsesid sildid –, siis seal ei lähe asi lihtsamaks, sest üleval kalju äärel on tehniliselt väga keerukas rada, kuhu on asja ainult spetsialistidel.

Aga millal varem on hoiatussildid inimesi tagasi hoidnud? Ei hoidnud need mind ka. Kuigi sildid, nagu teekond näitas, rääkisid tõtt.

Olin juba mitu päeva varem otsustanud, et võtan täna ette raske Gold Bar Rimi ehk Kullakangi serva raja. Sooja lubas kuni 23 kraadi, mis tähendas, et üleval kõrgel kaljuäärel külm ei hakka, isegi kui tuul peaks kõvasti puhuma. Ja see puhus! Teiseks lubas prognoos rohkelt pilvi, mis omakorda tähendas, et päike ei hakka kõrgel liialt kõrvetama.

Hommikul valitses aga lausa idüll. Ärkasin oma uues elupaigas, Archview campgroundi Tumbleweedi nimelises majakeses (fotol ülal vasakul) kell kaheksa ja päike säras. Tõstsin külmikust söögid maja ette lauale (fotol paremal). Kui heitsin pilgu paremale, nägin uhket punakaspruuni Moab Rimi, mitme miili pikkust kaljut. Selle ees lehvis telklinnaku kontori kohal suur Ameerika tähelipp. Kui suunasin pilgu vasakule, palistasid silmapiiri lumised La Sali mäed. Nende taustal seisab vana lihtne kirik, mille ees on kaks hobuvankrit. Rohkem teemakohast paika hommikul keha kinnitamiseks on raske välja mõelda.

Miili kaugusel telklinnakust algab Gemini Bridges Road ehk Kaksiksildade tee (fotol vasakul), mida mööda saab Gold Bar Rimi raja algusse. Sinna on veidi vähem kui viis miili. Ainult et too tee kulgeb kalju serval, on kohati pööraselt järsk ja kogu pikkuses kivine. Olin kohalikelt korduvalt uurinud, kas too tee on mu autole sõidetav. Kõik väitsid, et on. Ent seitsme aasta tagusest esimesest rattaekspeditsioonist Moabi mäletasin, et kui Jaanus Laidvee me GMC Terraini väikest maasturit sinna üles roolis, oli mul süda kohati saapasääres. Otsustasin lõpuks kohalike julgustust kuulda võtta. Teine võimalus olnuks üles rattaga vändata, aga siis oleks liiga palju energiat, mida on vaja Gold Bar Rimi ründamiseks, juba varakult raisku läinud.

Kaksiksildade tee on endiselt heidutav. Tee on täis teravate servadega kive. Mõned tõusud on nii järsud, et tundus: veel natuke, ja rattad hakkavad all tühjalt ringi kaapima. Lisaks on tee täis vete tekitatud vagusid ja pragusid ja auke. Mul läks meelest vaadata, kui palju aega kulus üles Gold Bar Rimi raja algusse (fotol paremal) sõitmiseks, aga alla tulin pärastlõunal ligi kolmveerand tundi. See-eest kadudeta.

Gold Bar Rimi raja algusse oli pargitud väike džiip ning selle ees laius silt, et rada on suletud (fotol vasakul). Aga mitte minusugusele ratturile, vaid mootorsõidukitele. Sellepärast, et käesoleval nädalal vältab Moabis suur maasturihullude kokkutulek Easter Jeep Safari ning kõik käib džiibimeeste heaolu nimel. Raja algusse pargitud džiibi kõrval istus toolidel pensionäridest vanapaar, kes seletas, et rada on teistele masinatele suletud seetõttu, et kui safaril osalejad hakkavad ülalt alla tulema, siis ei pääse nad vastutulevatest autodest lihtsalt mööda.

Vanapaar oli varem elanud Colorados Denveris ning kolinud 18 aastat tagasi Moabi. Nad kiitsid, et siin on pööraselt ilus ja rahulik, nii et nad ei vahetaks seda paika ühegi teise elupaiga vastu. Nad muretsesid, kas mul on ikka piisavalt vett kaasas. Kui ütlesin, et mul on veepudeleid kolm, avaldasid nad arvamust, et see on äärmine miinimum. Rahustasin neid, et olen Moabi ümbruses teinud ka 7-8-tunniseid sõidupäevi ning neljast pudelist alati poolteist täidetuna tagasi toonud.

Esimesed 2,2 miili sai Gold Bar Rimi poole üles sõita (fotol ülal paremal) mööda kollaste juttidega tähistatud ratturite singlit, mis keerutas kivide ja väheste taimede vahel siia-sinna (fotol vasakul). Sedasi ei olnudki tõus üldse ränk, ehkki kaks nädalat pidevat rattasõitu andis viimaks jalgades ja ka energiavarudes tunda. Hoogu eriti polnud. Säilitasin mõõdukat tempot, et pulss püsiks madal ja hingamine ühtlane.

Ent niipea, kui singel lõppes ja ühines maasturiteega, läks lahti põrgu. See ei olnud mingi tee (fotol paremal). See oli maasturite rehvidest mustaks hõõrutud kõrgete astangutega suur kiviväli. Sellisel nn teel pole rattaga lootustki sõita. Ja isegi kui tulid mõned tasasemad lõigud, oli nois kohtades tõus alati nii järsk, et suurivaevu, kõige kergema käiguga ja ülakehaga leistangi poole kallutades, et esijooksu mitte üles tõmmata, õnnestus neist üles pressida. Et siis, kui sadulas enam edasi ei saanud, metsikult hingeldada.

Oletan, et poole 1,7 miili pikkusest teejupist, mis viis peaaegu Gold Bar Rimi ülaservani, sinna, kus paremale eemaldub Golden Spike’i rada, lükkasin ratast käe kõrval. Siis nägin suuremat põõsast ning istusin selle alla maha hinge tõmbama ning halvaa ja banaaniga keha turgutama. Kogu maasturitee ulatuses polnud ma näinud mitte kedagi – ja ega ma selle üle imestanud. Vähemasti ratturitele ei ole sel teel midagi lõbusat.

Aga vaevalt olin saanud võtta paar ampsu halvaad, kui nägin põõsa tagant ühte ratturit lähenemas (fotol ülal vasakul). Ta tõukas samuti ratast käe kõrval. Ta põlv oli verine ja küünarnukk ka.

Wyomingist pärit noormees oli kukkunud. Oli enda sõnul mingi kivi otsas kalkuleerinud, mida teha, ja siis tasakaalu kaotanud – nii ma tema seletusest aru sain. Ta lükkas oma sõrmedega põlvehaavalt verd ära ja püüdis jätta muljet, et pole häda midagi. Aga nii läheb haava mustus sisse ja võib tekkida põletik.

Võtsin seljakotist oma arstipauna ning otsisin talle sealt kinnises kotikeses steriilse niiske lapi, millega haava puhastada. Ta oli selle eest tänulik. Ise aga vaatasin, et see oli mu ainus selline lapike. Kui endal peaks midagi juhtuma, kes siis appi tuleb?

Võtsime kumbki oma ratta käe kõrvale ja tõukasime selle sadakond meetrit veel ülespoole (fotol ülal paremal) – ja sealt avanes ilmselt kõige avaram vaade, mida ma üldse Moabi ümbrusele näinud olen. Otse Gold Bar Rimi serva alt jookseb maantee, mis viib Moabist 30 miili kaugusele 70. kiirteele (fotol vasakul). Üle maantee kõrgendikul paistsid kauguses Archesi rahvuspargi kivitornid. Pilku paremale pöörates näeb järsust punasest kaljust üles roomavat teed Archesi parki. Veel rohkem pilk paremale – ja seal voolab suures kanjonis Colorado jõgi (fotol all paremal). Rääkimata La Sali mägedest, mis paistavad peaaegu igale poole.

Ja selja taha, tuldud suunda tagasi vaadates, näeb suurt allapoole kallakut, mida kauguses lõhestab taas Colorado jõgi. Kui maastikku terasemalt uurida, võib Culverti kanjoni serval näha Jeep Archi, džiibikujulist looduslikku kaart. Ümberringi laiub üüratult avar maa, mis inimeksistentsi seisukohalt on täiesti kasutu ja mõttetu, v.a see, et omamoodi hullud saavad seal džiipide, rataste, ATVde ja mootorratastega ringi ajada, ilma et keegi segaks.

Hakkasin piki Kullakangi serva edasi kagusse sõitma. Ja sain ruttu kinnitust, et see on rada ekspertidele. Laskumised olid järsud ja kõrged (fotol vasakul), nii et riskide maandamiseks võtsin suure osa neist ratast käe kõrval talutades. Ükskord proovisin suuremast nukist üles sõita, aga ajastasin esijooksu tõstmise valesti ning tulemuseks oli see, et tagaratas kerkis õhku ja ise maandusin kõhuga leistangile ja kätega maapinnale, aga kuna sain jalad maha, ei kukkunud pikali, vaid jäin sellises ebaloomulikus poosis, keha ette painutatud ja tagaratas taeva poole püsti, tükiks ajaks nuputama, mis moodi uuesti normaalsesse asendisse saada, sest olin seljakoti või särgiga tagatipuks sadula külge kinni jäänud. See võis olla tragikoomiline vaatepilt, aga kahjuks – või pigem õnneks – polnud kedagi seda tunnistamas. Arvan, et kulus 15-20 sekundit, enne kui suutsin välja nuputada, mis moodi end ratta küljest lahti haakida ja ratas ilusasti maaga ühendusse saada.

Too intsident oli kui hoiatus, et võta, mees, rahulikumalt ja vaiksemalt, ilmselt pole täna kõige parem päev.

Sedasi otsustasin esimesel võimalusel Gold Bar Rimilt lahkuda. Leidsin üles veidi allpool kulgeva Golden Spike’i maasturitee ning läksin sellele. Kohe hakkas kindlam tunne. Tõmbenumbriks tol teel on Golden Crack (fotol paremal). Kuldne pragu ehk suur ja sügav lõhe, kus maasturimehed peavad näitama ekstraklassi vilumust, et sellest rattaid õigesti asetades üle sõita.

Golden Spike’i rajalt keerasin veelgi allapoole, 1,6 miili pikkusele Rusty Naili rajale. See on väga harva sõidetav rada. Selle kohta kumab siiani kõrvus ühe kohaliku lause: «There’s some nasty stuff out there.» «Seal on mõned rõvedad kohad.»

Jah, on küll rõvedad (fotol vasakul ja all vasakul). Need peavad peast ikka püsti segased olema, kes oma masina sellisele rajale toovad. Ausalt öeldes ei kujuta ette, kuidas neid takistusi üldse ületada saab. Tavalised Jeep Wranglerid nendega vaevalt toime tulevad. Ilmselt läheb selle raja läbimiseks vaja ikkagi spetsiaalselt ehitatud monstermaastureid. Charles A. Wellsi džiibiteede raamat, mida siin teinekord orienteerumiseks kasutan, ainult mainib, et Rusty Naili rada on olemas. Ilmselt selle tagamõttega, et mitte inimesi sinna hätta saata. (Leia fotol all paremal Rusty Naili rada!)

Kui pärast nelja tundi lõpuks Gold Bar Rimi raja algusse tagasi jõudsin, pidas vanapaar seal endiselt valvet. Ainult selle vahega, et nüüd olid nad oma džiipi kolinud. Sest hommikupooliku päike oli asendunud tugeva tuulega, mis lahtist liiva ringi keerutas. Küsisin, kas safarile läinud džiibid on juba tagasi alla tulnud. Nad vastasid, et ainult kolm tükki – need, mis rajal katki läksid, nii te edasi sõitmine osutus võimatuks. See näitab iseenesest, kui karm rada on Gold Bar Rimi maasturitee. Kokku oli hommikul teele asunud 22 maasturit.

Ei salga, et tundsin päevast pettumust. Sõita polnud korralikult saanud. Neljast tunnist väntasin vaevalt kaks tundi, ja sedagi suuresti kas üles pressides või alla laskudes pidureid krigistades. Vaated võisid ülal olla ju võimsad, aga 18,5 kilomeetri pikkune ring pole mingi päevatöö. Nagu oleks päeva maha visanud...

Laskusin oma Nissan Rogue’iga hullumeelset Kaksiksildade teed pidi ettevaatlikult alla tagasi, lastes alalõpmata endast mööda džiipe, kes palju uljamalt tagant tulid (fotol paremal), sõin lõunaks pool karpi maasikaid ning otsustasin, et teen oma elamispaiga läheduses Moab Brandsi radade võrgustikus veel mõned sõidud, et päeva päästa. Kõigepealt North 40, mida soovitan kõigile, kes tahavad maastikusõidust head maitset suhu saada: seal on turnimist üle kivide, on kiiremaid kergelt kurvilisi lõike, on kitsaid laskumisi, kus tuleb hoolikalt trajektoori valida. Aga midagi pole ülejõukäivat.

Pärast sõitsin veel paar kiiret ja kerget rattarada, nagu EZ ja Rusty Spur ning Lazy (fotol vasakul), mille teine pool on eriti nauditav: suurte kaartega slaalom, ja see kestab ikka mitu head minutit. Olen seda sõitnud kokku umbes viis korda ning ikka ja jälle nautinud. Kes tahab maastikurattasõidu ehedat mõnu, siis sellele on Lazy parim variant, mida siinmail soovitada.

Tagasi oma elupaika sõitsin mööda laugelt laskuvat Bar M-i rada, mis viib Sevenmile’i kanjoni servale. See on uhke vaatepilt. Kanjon hakkab otse raja äärest: on sile maa – ja järsku on maa sees suur auk, mis läheb vasakule-paremale käändudes kaugele ida poole. Võimas vaatepilt isegi õhtuhämaruses!

Õhtune sõit veidi rahustas südametunnistust. Olin väljas kaks tundi ja viis minutit, sellest sõiduaega kogunes rattakompuutri andmeil 1:51 ning kilomeetreid Endomondo arvepidamise järgi 25,4. Äkki polnudki kokkuvõttes kõige halvem päev?

Kõigi fotode autor ja autoriõiguste omanik Priit Pullerits.