Sitke rattur Meelis Leidt, kellest kirjutasin kõige esimesena ajakirja Ma Olen Jalgrattur endanimelises rubriigis «Pullerits tutvustab kõvasid harrastajaid», juhtis hiljuti tähelepanu huvitavale kirjutisele, mille võiks jätta laiema tähelepanuta, kui seal ei oleks rohkelt tsiteeritud pikaajalise kogemusega proffi Mitchell Dockerit, kes on lubanud, et see hooaeg jääb talle viimaseks. Niisiis saab ta vabalt suud pruukida.
Dockeri seisukoht veebižurnaalis Stickybottle omandas mu silmis ekstra-akuutsuse, kui lugesin laupäevase
Postimehe spordiküljel pikka lugu, kuidas sportmängudes on meeskonnad võtnud ulatuslikult kasutusele igasuguste andmete kogumise ja nende analüüsimise. Ma ei ole sportmängude asjatundja ega hakka seetõttu väitma, kas andmete tagaajamisega on võrkpallis või korvpallis liiale mindud või mitte. Küll aga pani Docker oma väljaöelduga juurdlema selle üle, et rattaspordis ei too andmepõhisus sugugi ainult head.
See, et pulssi mõõdetakse, on vana lugu. Nagu ka see, et jälgitakse vatte. Eks rahakamad meeskonnad saa ilmselt koguda veel kümneid liiki andmeid, mis aga minu hinnangul on kaldumine äärmusse, millel on kahjulikud tagajärjed, nagu igal äärmusel, sh veganidieedil. Ja Docker kinnitab mu arvamust.
Docker räägib Stickybottle’i loos, et meeskonnad jahivad oma ridadesse nüüd selliseid sõitjaid, kes suudavad jalgest kõvasti vatte välja pigistada. Aga asja pahupool on see, et neil jalgadest tugevail sõitjail puudub sageli elementaarne ja hädavajalik rattasõidukool – nii rattatunnetus, ratta valdamise oskus kui ka kogemusel põhinev nn sõidu lugemise oskus –, mille nähtavaim tagajärg on see, et need nn jõujuurikad põhjustavad võistlustel palju õnnetusi.
Ma ei tea, kas see ka nii on, sest selleks peaks uurima viimaste võistluste kukkumisi ning nende põhjuseid ning vaatama, kui palju on meeskondades vajaliku rattakoolita jõujuurikaid ning kas nende põhjustatud õnnetuste protsent on suurem kui neil rattureil, kel on rattakogemust juba lapsepõlvest saadik ning kellel on seetõttu arenenum tagumiku- ja kõhutunnetus. Ent nii või teisiti pani Dockeri öeldu mind mõtlema, kas spordis peaks nii palju tuginema külmadele arvudele. Sport on ju suuresti ka emotsioon.
Lihtne näide. Oletame, et võtame meeskonda sõitja, kes suudab Eestis kõige rohkem vatte vändata. Kas te usute, et ta suudab seetõttu kõik võistlused või isegi enamiku võistlusi võita? Mina ei usu. Sest näiteks tark ja elukogenud meeskond laseb jõujuurikal kohe algul üksi ette minna, isegi atrõõvi. Las loll pedaalib end surnuks. Ja siis, kui lollil hing pooleldi paelaga kaasas, hakkab vastasmeeskond tööle ja jätab ta enne finišit kaugele maha.
See on kõige lihtlabasem (ja küllap ka lihtsustatud) näide, mis õõnestab liigset lootmist andmetele. Lisaks ei näita kogutavad andmed ju ka seda, kas jõujuurikal on üldse võitlejaomadusi. Kas tal on taktikalist taipu? Võib-olla on ta nii loll, et ei pea režiimi ja vahib poole ööni internetis ja on kolmandaks võistluseks seetõttu täiesti tühi. Seal võib olla veel kümneid ja kümneid, isegi sadu tegureid, mida igasugused andmed ei näita ja mille kohta andmeid koguda ei saagi. Aga mis on sama otsustavad nagu seegi, et jõujuurikas suudab reitega välja pressida kümme vatti rohkem kui kõik konkurendid.
Pidagem meeles, mida ütles mulle hiljuti olümpiavõitja Erki Nool: spordis ei võida mitte kiireim ega tugevaim – kui rääkida näiteks sprindist või maadlusest –, vaid spordis võidab alati parim. Ja parimaks saab see, kellel leidub lisaks jõu- ja vastupidavusnäitajaile ka palju muid võidumehele vajalikke omadusi.
Nii et ükskõik, kas andmetega välja peilitud võimsaimad ratturid põhjustavad oma väheste oskuste tõttu ohtlikke olukordi või mitte, on kindel see, et ainuüksi vatid, maksimaalne hapnikutarbimise võime ega maksimaalne või keskmine pulss ei tee kellestki veel parimat. Ja hea ongi! Sest mulle meeldib rohkem sport, kus on loomingulisust, üllatusi, ootamatusi, ettearvamatusi, mitte sport, kus inimesed on taandatud justkui programmeeritud robotiteks.
Foto 1: Ronimine Tour de France'i 9. etapil. Foto autor: AP/Scanpix
Foto 2: Libe laskumine Tour de France'i 9. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 3: Ronimine Tour de France'i 9. etapil, kõige ees Nairo Quintana. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 4: Tour de France'i liider Tadej Pogacar (vasakul) 9. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 5: Ergutaja Tour de France'i 9. etapil. Foto autor: Reuters/Scanpix
Foto 6: Sloveen Tadej Pogacar Tour de France'i 8. etapil. Foto autor: EPA/Scanpix
Foto 7: Sloveen Tadej Pogacar Tour de France'i 8. etapil. Foto autor: AFP/Scanpix
41 Kommentaarid:
Võõras mure. Eestlastel pole rattasõidu tiimigi mis protuuril paugutaks, keda need numbrid kotivad. Ja vaatemäng on just kukkumistes. Mida rohkem kaabakaid on pundis, seda rohkem on lehtedel üritusest kribada. Mida rohkem sõitjad eksivad, seda ägedam sissetulek lehtedel ja reklaamimüüjatel. Kõik eksivad aga need kes rohkem pingutavad, need eksivad ka rohkem. Hapnik läheb aju asemel rohkem lihastesse ja nii see kõik juhtub.
Priit postitab siia mitu Pogacari pilti ja siis kirjutab et vatid, hapnikutarbimine või keskm.pulss ei tee kellestki veel parimat.. : )
Lisaks tundub et tänasest huvitavast etapist on Priit vaadanud ainult Scanpixi värvipilte, muidu oleks saanud siia palju huvitava jutu ja pildiseeria postitada.
Leidtiga olen nõus ka mulle tundub et rattavalitsemis ja sõiduoskus on vähenenud kuid selleks oleks vaja rohkem andmeid.. Minu arust oli Sagan kes kritiseeris juba aastaid tagasi et nooremad sõidavad nagu homset polekski, liiga riskantselt ja hulljulgelt.
Pulle papiga nõus. Statistikat on liiast eriti sportmängudes. Lõpuks maksab üks - kas võit või kaotus. Seda et keegi teises geimis 35% tõhususega ründas? Või 8 lauapalli võttis? Mida tegi Nibali? Luhverdas grupist nagu sulavõist läbi ja võttis grandprix
Lisaks ärme unusta, 09:19, et rattaspordis on väga olulised ju abimehed. Kangerti roll olnud ju omal ajal väga tähtis, et Nibali üles vedada. Ei ole kindel, et Nibali konkurentsitult kõige parem vattide väljapressija ja hapniku omastaja oleks grupis. Või võtame eilse TdF-i etapi, kus Ben O'Connor pani paremuselt järgmistele rohkem kui viieminutilise paki - nii peaks ta ju olema mäekõrguselt teistest üle ja Pogacaril, kes kaotas talle üle kuue minuti, ei tohiks tema vastu mingit šanssi oola. Jah, sel etapil O'Connor oligi parim, selge see. Aga TdF on ikkagi kolmenädalane võistlus, kus loeb mitte max vattide arv, vaid see, kuidas oskad jõudu jaotada, kuidas tervis vastu peab, kuidas tiim sind toetab, ja ka see, kui palju on õnne - satud ühte halba kukkumisse ja võistlus on läbi nagu Roglicil. Nii et andmetega ei maksa lolliks minna. Jah, loomulikult, neid on huvitav teada ja midagi need ka näitavad - ma ei väida, et neist üldse kasu pole -, aga vähemalt sportmängudes tundub, et neid andmeid on hakatud liiga fetišeerima.
Kui bikiini keha silitada siis pole väga statistikat vaja. Ilus ja mõnus ja kogu moos.
Õige! Siia tasub tuua ka paralleel ajakirjandusega. Kõige rohkem klikke saanud lugu ei ole enamasti kõige parem artikkel ei sisu ega vormi poolest.
Endise teadlasena on kurb vaadata, kuidas statistika on suunavaks jõuks ka teadusmaastikul. Oluline ei ole enam mitte saadud teadmine (hüpoteesi kontroll), vaid see millise mõjukuskordajaga (impact factor) ajakirjas see avaldatakse.
Koolis võiks juba õpetada, et kui küsitakse kontrolltöös õpilastelt palju on 1+1 ja keskmine vastus tuleb sellest välja, et 3 siis ongi 3 ja kellegil pole laste kallal õigust kobiseda oma arvamuse väljendamise pärast.
Ma ükskord proovisin ühe kaunitari bikiini keha silitada. Kohe tuli klips klaps vastu kõrvu. Mõnus küll aga riskantne värk. Umbes nagu puuma örritamine, alati ei lähe õnneks
https://www.elu24.ee/7285427/kuum-nadal-berliinis-erootikamodellid-mangisid-rannavutti
Ei ole erootline. Lõdvad tätöveeritud selluliidid. Kui suusablogi võhmamehed oma treenitud kintsu ja rinnalihast näitaks oleks alles eroo
13:29 sinine või punane luba kus kaarsild peal, tuleb ette näidata ja õrnalt tasku suruda. Võib ka rohelist püramiidiga krabisevat luba kasutada aga siis on vaja õige number loa peal. Sügavalt ei tasu taskus jamada, siis asi ei õnnestu.
Siin mõned vennad kes oskavad puumat taltsutada võiks õpetada kuidas kaunitari bikiini silitada nii et pärast kõrvad paistes ei oleks.
Just eelnevalt on sulle ju nõuannet antud kui lugeda oskad.
Priit, oskad ehk välja tuua milline nendest kukkumisest oli see "üks halb kukkumine" mille tõttu Roglicil tuur läbi? Minu meelest on see ikkagi nn. liidetavate summa.
Selline üks ühe vastu võrdlemine näitab et sa jätkuvalt ei mõista et tegemist on meeskondliku spordialaga. Palju rohkem imestust tekitas et sprinter Colbrelli lõpetas sellise mägedeetapi kolmandana.
Pullerits võiks ühe ilusate kehade paraadi üles panna aga mitte ratturid neil on verised põlved ja kortsus ninad
Kuulsin just, et võrdõiguslikkuse edendamiseks peab Tokyo olümpia avatseremoaanial riigi lippu kandma korraga nii mees- kui naissportlane.
Vastik on selline võrdõiguslikkuse vägisi pealesurumine. Oleks ma EOK juht, ma saadaks selle nõudmise p***e ja paneks ikka välja ainult ühe lipukandja, mehe või naise, vahet pole. Aga alluda mingisugusele diktaadile, st diktatuurile - nagu ütles kord esteet Linnar Priimägi: "Minge perse."
Linnani R2 intervjuu Youtubis on veelgi otsekohesem- soovitaks kuulata kui tahate head tuju.Aktuaalne igal valitsemise ajal.
Nagu näha Priidu kommentaarist, siis Tokyo OM läheb temast suure kaarega teisel pool maakera mööda. Kahju.
Kas "võivad" või "peavad" kandma nii mees- kui naissportlane? Paanika jälle tühjast....
Priit vaatab rattasõitu aga ikka sellest aru ei saa. Keelab numbreid kogumast, samas arvutab jäiga kaelaga numbrite järgi paremust. O'Connorile anti 8.30 edu ette , kui hetkel öeldi et aitab. Tuleb liiga ligidale ajaliselt ja sõideti paar minutit sellest ajast maha. Palju kõvem sõna oli Pogacari 8. etapp, kus vajutas kõikidel GC rivaalidel 3min. eest ära. Ole mees ja tule järgi. Keegi ei suutnud, Carapaz proovis. See on kohe nii kõva sõna et ratast jälginud pessimist hakkaks meeleldi dopinguabis kahtlema.
Veelkord, mis kahju saab teha andmete-numbrite kogumisest ja võrdlemisest. Miks jätkate "ristikäiku" sele vastu? Samas teise käega arvutades sekundeid palju läheb teil õpilaste tööde parandamiseks.
Rattavalitsemist saab treenida ja paremal juhul saab ka loomult selle kaasa. Watimees Roglic kes suht hilja rattale läks on täiesti ok rattavalitseja, aga ikka suudeti maha tõmmata et tuur lõpetada. Pogacar on cyclokrossist mitmekordne riigimeister, peaks rattavalitsemine paigas olema.
Sagani metsikuste kirjeldus on pigem sprintide kohta, nu see olnud koguaeg "raudsete munadega" meeste piirkond juba Abdu. ja kaugemast ajast alates.
Huu
Priit peaks ettevatlik olema. Peatoimetaja Aavik ei vaata hea silmaga sedasorti sooneutraalset foobset protesti
Lipu kandmisel tuleks kindlasti arvesse võtta rassilist eripära, kogu värviparki ei rakendaks, kui olgu sümbolina nii valge- kui ka mustanahaline lippur. Muu sättumusega atleet samuti lipu alla. Võimas pilt, kui riigid sisenevad 5+ lipukandjaga. Ka riigi silte (Eesti, Estonia, Estland, Igaunija, L'Estonie jne) hoiab tõmbluku, ei Tootsi peenra põhimõttel formeeritud grupp olümplasi.
Nägin eile rannas üht raudsete munadega meest. Kahjuks ei näinud lõpuni, speedo trussikud olid jalas. Võimsad õla ja rindkere lihased olid.
Kanal 2 uudistesaates näitas OMi tuusikute jagamist, Uba-poiss ja Sydney olümpiavõitja said, aga kuhu jäi Pulleritsu pilet?
https://www.elu24.ee/7286819/brasiillased-valisid-taas-riigi-kauneimat-peput
Just Risto. Pange bumbummi!
Kellel on kauneim pepu Maarjamaa peal? Millal meil valimised toimuvad?
Soonets pääseks finaali aga võitjaks valitaks ehk mõni noorem vägilane
Kas Mont Ventoux, mis on sama kõle kui Moabi massiivid, pakub uusi võimalusi üllatusteks? Või Ben O'Connor, kes eelmisest mägede etapist tiivustust saanuna püüab kaotust Pogacari vastu veel vähendada? Üks asi on mägedest kabedalt üles saada (ja alla kah - selles on Alaphilippe kõva), teine asi on aga ITT, kus oma kiirusliku vastupidavuse vatid lagedale tuua, seal jääb ta sloveenile alla. Mäed ja temposõit - üldvõidu alus.
Kas isand Pullerits on Hiiumaa kadakate vahel puhkamas?
Mingi jama jah, poisil jalg üle põlve. Ja see Endomondo rakendus, mis nipiga see küll töötab, kas tegemist on luurajate või katusepakkujate versiooniga, nii kui hätta jääb, nii lendab katus kohale?
Olla nähtud jah härrat Hiiumaal kadakate vahel bikiinides patseerimas.
Kodus Tartus binokliga saab näha bikiinide väel topless võtab päikest heki taga
Lihtsalt huvitava fakti küsimus:
kes Eesti olümpiakoondise liikmetest on sündinud Iraagis Bagdadis?
Teeme ausalt, et keegi kuskilt vaatama ei hakka!
Juhuslikult teame. Ratsutaja. See võib vabalt olla viga vikipeedias. Mujal on kirjas et ikka Eestis sündinud
Kahtlane viga. Kollane entsüklopeedia väidab nii, et Iraagis Bagdadis sündinud tüdruksõber..., kelle ema on eestlane ja isa araablane. Õhtuleht
Ratsutaja,nime ei mäleta,naine Husseini käsi oli ka seal kuidagi mängus...
Intervjuu Pullerits intervjuu. Laura Ingrida Jelizaveta Kendra Farzaneh Mindrah ootavad ammu järjekorras et südant puistata aga vana kehkleb kuskil bikiinide väel
See on viga, et 25+ olümpiale kutsutakse. See on ikkagi spordiga leiba teenivate proffide vanus ja amatöörspordi alla ei sobi kuidagi. Ja lisaks peab olema piirang, et olümpial saab osaleda maksimaalselt kuni 2 aastal. See ikka noorte ja ilusate mitte kortsus ja aineid täis inimeste värk.
Küsisin Ellermannilt järele, ta on tõesti Bagdadis sündinud.
Pullerits kas soovitasid prouale suusablogi? Vaja oleks et kaunid naisterahvad kiidaksid võhmameeste musklit ja kiireid aegu, võib ka rattapedesid kiita aga neil nailonist alukad niikuinii
Järjekordne lambajutt.. tagumikutunnetus jne? Mis kuradi ila see on? Rattasport on tehniliselt lihtne ja taktikaliselt keskmine spordiala, füüsiliselt, aga ülinõudlik, 95% ongi siin watid.
Postita kommentaar
<< Esileht