Pullerits: Miks tuli Alutaguse maratonil taanduda teise kümnesse?

Ei tulnud seekord Alutaguse maratonil esikümne kohta, nagu tuli aasta tagasi. Suusasemude meeskonna liige Peeter Poopuu (fotodel nr 7), 36-aastane ehitusettevõtja, lõpetas 13. kohal. Kaotust võitjale Andres Juursalule pisut alla kuue minuti. Naiste parim, mitmekordne olümpiasuusataja Tatjana Mannima kaotas Poopuule poolteist minutit.

Kui mullu tuli Tartu maratonil seitsmes koht ja nüüd sellega võrreldes sisuliselt külavõistlusel, Alutaguse maratonil, 13. koht, siis see pole nagu edasiminek?  

(Naerab.) Eelmisel aastal olin siinsamas Ida-Virumaa külavõistlusel seitsmes ja olin ka Tartu maratonil seitsmes. Seega peegeldab Alutaguse maraton Eesti harrastussportlase vormi väga hästi. Samad mehed, kes olid mullu Alutaguse maratonil tipus, olid ka Tartu maratonil täita tipus. (Fotol paremas reas teine, nr 7, Peeter Poopuu.)
Arvan, et sain täna täitsa okei koha.

Kuu aega tagasi põdesid koroonat. Kuidas võis see tänast sõitu mõjutada?  

Koroonasse jäin 10. jaanuaril. Pärast seda olen kaks korda võistelnud: 30. jaanuaril tegin ära Marcialonga ja eelmisel nädalavahetusel Toblach-Cortina. Marcialongal, arvan, olid veel mingid jäägid haigusest sees. Põdesin n-ö keskpäraselt, olin kolm päeva palavikus. Paberite järgi sain terveks 20. jaanuaril. Vormi võttis see ikkagi paariks nädalaks auti. Mõjus niimoodi, et 30–40 protsenti oli kindlasti lahjem olla. Cortinas, mis on 40 km klassikas, oli enesetunne juba täitsa hea, sain võitjalt sisse kaheksa minutit. (Koht oli 15. - P.P.)
Alutagusel, arvan, haiguse taha küll pugeda ei saa. Kannatas pingutada küll. (Fotol ülal vasakul nr 4 viiendaks tulnud Martin Nassar.)

Millise suusaga sõitsid?

Uisusuusaga, ikka paaristõugetega. Ma pole pidamisega vist juba neli aastat ühtegi maratoni sõitnud, ka Euroopas. Selleks on trenni tehtud.

Kui kaua õnnestus päris esimestega kaasa minna?

Kilomeeter-poolteist püsisin saba peal. Laskumisel tekkis esimene vahe. Ega seal muud olnudki. Mingil hetkel mindi minu eest puhtalt jõuga ära. (Fotol paremal nr 7 Peeter Poopuu.)
Ütleks, et mul oli seekord pigem keskpärane suusk,  mis võib-olla mingil määral mängis minu kahjuks. Lipe polnud kõige parem. Üks sõber läks minust mööda, ta ikka konkreetselt libises eest ära. Laskumisel hakkasid väiksed vahed tekkima. Aga ka selle taha ma väga ei poe. Kuigi võib-olla veidi parema suusaga oleks kümne sisse saanud.
Algul sõitsin kaheksanda-üheksanda koha peal. Kui kui siis Andres Juursalu gaasi andis, võib öelda, et ega seal kellelgi enam mingit reserve ei olnud. Kõik pingutasid maksimaalselt – aga klassivahe tuli ilmsiks. Tublid mehed, kes jõudsid temaga kaasa minna. Ta on ikka tugev.

Kui esimesed olid ära läinud, siis milleks end häälestasid? 

Olen selline vend, et ma väga tihti ei teagi, kui mitmenda koha peal sõidan. Ma ei ole tulemussportlane, pigem ikka harrastussportlane, kes tihtilugu võib-olla ei teagi, et sõidab seitsmenda koha peal. Tavaliselt saan sellest lõpus teada. Ka eelmisel aastal ei teadnud ma Alutagusel, mitmes olen, ja arvan, et ei teadnud ka Tartu maratonil, et seitsmendana lõpetasin.
Ma ei ole statistik. Mul ei juhtu sellest mitte midagi, kui olen viies, seitsmes või kolmas – emotsioon on suhteliselt ühtemoodi. Muidugi on hea meel, nagu ka täna on hea meel, et sai tehtud: ilus ilm jne.
Olen pigem pingutussportlane, mitte taktik. Panen all out, kõik välja, et tuleb, mis tuleb, mingit kassi-hiirt ma rajale mängima ega nipitama ei lähe. Olen rohkem töötegija, kui vähegi võimeid on.

Kuidas Alutagusel rajajälg oli? 

Seal, kus oli jäine, oli suusk okei, ilmselt on kõikidel seal okei. Pigem oli võtmekoht see, et kui tuul oli jälge peent freesitud lund puhunud, siis kellel oli suusk selleks ette valmistatud, et värskes pehmes lumes hakkama saaks. Meie pundis, kus minu ees oli neli venda, nende seas Rait Pallo ja Lauri Malsroos, läksid nad lõpus eest ära. Mul polnud siis enam midagi võtta, olin tühi. (Fotol ülal paremal nr 58 Jaanus Laidvee, tema ees nr 59 Raio Piiroja.)
Esimesel otsal tegin oma pundis, arvan, et kõige rohkem tööd. Aga tundus, et lipe kadus mingil hetkel tuhmimaks. Ega mul midagi sisse jäänud, võib öelda. 

Kuidas pidamiseta järsematest tõusudest üles said?

Kõik, kes olid nii-öelda puhta suusaga, jooksid kaks järsemat tõusu kääri. Ülejäänutest sai paaristõugetega üles lükata. Teised tõusud on ka võimalik üles lükata, aga pole jumet end raisata, lihtsam on teha kolm-neli käärsammu. (Fotol paremal nr 7 Peeter Poopuu.)

Tuli võistluses raskeid hetki ka ette?  

(Mõtleb.) Kindlasti. Muidugi siis, kui alguses vahe tekkis, sest nagunii läksid maksimumi peal. Kulus mõnda aega, enne kui keegi tagant appi tuli. Kui neli kilomeetrit enne lõppu algavad tõusud, oli mul suht tühi olek – seal oli ka raske, nii mõndagi oli juba rajale jäetud. Õnneks tagant kedagi näha polnud.
Eks see oli ikka maksimumilähedane pingutus, tilulilu rajal väga ei meenugi, et oleks läbi nina hinganud. Seal anti ikka korralikult gaasi otsast lõpuni.

Kas viimaste kilomeetrite tõusudel maksis see kätte ka, et pidamist ei ole, peab kangutama üles?  

Nii ja naa. Need, kes mul eest ära läksid, olidki pidamisega. Kuid üldjuhul, nagu ka eelmised aastad on näidanud, siis ega väga palju pidamisega mehi enam lõpus kaasas ei ole.
Kindlasti, kui oled rajal liiga teinud, siis lõpuks maksab see kätte. Aga kui konditsioon on okei, siis näiteks eelmise aasta Tartu maratonil, kus enne lõppu on ka paar põksu, olin Sander Linnuse ja Martin Nassariga (fotol paremal) koos, kuid vahelduvsammuga nad eest ära ei läinud.
Seekord ei olnud mul suusk mittejäises jäljes hea. Teistel oli ka lippega nii ja naa. Eks oligi keeruline määrida. Arvestasime, et temperatuur läheb nulli, aga tegelikult oli lõpus, kui autos vahetasin riideid, miinus kolm kraadi. Hommikul, kui kell pool 10 kohale jõudsime, oli metsa vahel miinus kuus ja pool kraadi. Temperatuurid olid pisut teised, kui olime arvestanud.

Kas enamik eesotsas sõitis uisusuusaga?  

Jah. Top-10-s, pakun, oli kolmel vennal pidamisega suusk, näiteks Nassaril. Meie viieses pundis oli Pallol kindlasti pidamisega suusk. Ja Malsroosil ka – tal oli üldse väga hea suusk.

Mida pulss näitas?

Maksimaalne oli 180 ja keskmine 169. Ma sõidan ratast samasuguse pulsiga, pigem isegi kõrgemaga. Vorm peab järelikult olema okei. Sest kui pidin haigusjääkidega võitlema, ei jaksanud pingutada, juba 160 hakkas pooma. Keskmine 10 lööki alla maksimumi on okei.

Kui palju selleks hooajaks suusakilomeetreid all on?  

Arhiivi kogumine on mul jube halb. Trenni on palju tehtud, see on selge, aga kui palju, ei kujuta isegi ette. Hakkasin juba suvel laduma rullidega päris kõvasti vormi. Harjutan küll kava järgi, esimest korda elus, aga tõesti ei oska öelda, kui palju on tehtud.
Eelmisel aastal oli mul treeningtunde 637, seda ma tean. Rattatrennid jätsin ära juba rattahooaja keskel ja hakkasin konkreetselt rulli tegema. Tegin rattavõistlused puhtalt vana rasva pealt kaasa.

Mis oli eesmärk, et juba suvel rulli teha?  

Eesmärk oli ennast suusarajal paremini tunda ja olla vormis, kui lumi maha tuleb – ega muud olegi. Hea vormiga on alati oluliselt mugavam ja nauditavam võistlustalve nautida. Seda, et lähen Tartu maratonile paremat kohta üritama, ei tasu unistadagi – eriti sel aastal. (Fotol vasakul finišeerib Peeter Poopuu.)
Meil on äge Suusasemude punt – kambavaimu teema. Kellel ei meeldiks käia Livignos murdmaalaagris! Iga spordist lugupidav inimene tahaks seal suusalaagris olla.

Tartu maratonini on nädal aega. Mis selle aja jooksul plaanis teha on?  

Veel täpselt ei teagi. Ilmselgelt midagi tõsist enam ei tee, aitab küll. Rasked trennid on tehtud, pigem puhkan. Arvan, et kolm trenni teen. Pühapäeval taastava ja siis mõned pooleteisetunnised, mis Raul Olle mulle kirjutab. Olen temaga palju koos Vasadel käinud. Ta aitab nõu ja jõuga, talle pakub siiamaani emotsiooni meiesugustega tegeleda. Eks ta jälgib, et me ennast lõhki ei tõmba, et me end mahtudega ära ei suitsetaks. Pigem tuleb pidurit panna, kui gaasi anda. Natukene kutsub meid korrale. Rattamehe värk – aga suusatrennis pead tunde maha tõmbama. Muidu harjunud pool päeva ratta seljas olema.
Kahju, et meie tiimi raskekahurvägi haigestus, nii mõnigi mees oleks täna minust eespool olnud. (Fotol ülal paremal Suusasemude liikmed (vasakult) Jaanus laidvee, Erkki Hummal, Peeter Poopuu, Tatjana Mannima.) Mitte ainult Taavi Kaiv. Alar Savastver, kes on väga heas vormis, on ka praegu audis. Rimo Timm samuti, tal tervis natuke jupsib – ei saa riskida. Muidu oleks meil viis venda kümne sees olnud täitsa reaalne.

Fotod Estoloppeti Facebooki lehelt, v-a viimane foto, mille autor on Tiit Arus.