Pullerits: Millisel kergliiklusteel saab rattaga maksimaalse elamuse?

See ei ole normaalne: juba üle-eelmise nädala lõpus ajasin maanteeratta välja. Lõppenud nädala lõpus sai koguni tavapärase suvise rattavormi selga tõmmata – tõsi, selle alla läksid soojemad sääri ja reisi katvad püksid ning mitu sooja hoidvat särki. Aga mis veelgi hämmastavam: eile õhtupoolikul pärast seda, kui olin päeval käinud Elva lähedal Vitipalus tund ja kolmveerand matkamas (fotol ülal vasakul), millest sain ilmselt nii suure värske õhu üledoosi, et kodus murdis uni maha, võtsin end siiski kokku ja läksin läbi Sahara kõrbeliivatolmu kumava päikese all maanteele väntama, plaanides sõita rahulikult, kuid lõpuks tuli keskmine kiirus ikkagi 29 km/h.

Seda vaatamata sellele, et eelmisel päeval, pärast käike Rakvere linnusesse ja politseimuuseumi olin Rakveres ja Vinni-Pajustis ning nende vahelistel ja nende ümbruse teedel sõitnud Cube’i maastikurattaga 50 km (fotol paremal). Teised käisid sel ajal Aqva spaas. Ma ei ole „veeloom”. Nii pole ime, et nädalaga tuli rattasõitu kokku 151 km. Mis aastaaega arvestades pole sugugi vähe.

Rakvere (fotol vasakul ja kahel järgneval fotol) ja Vinni-Pajusti kergliiklusteel oli ses mõttes huvitav, et varem polnud seal sõitnud. Kui on uus tee, siis see annab iseenesest justkui hoogu juurde. Näiteks Tartu ümbruse teed on nii pähe kulunud, et neile sõitma minek tekitab rutiini ja rutiin teatavasti „tapab”. Ent siiski sain aru, et senisõitmata kergliiklusteele sattumine ei tähenda seda, nagu oleks see midagi teab mis erilist. Ei ole.

Tegelikult on kõik Eesti kergliiklusteed, kus rattaga sõita, kokkuvõttes üksluised. Ei, see ei tähenda, et need oleks kuidagi halvad. Aga laias laastus on need üksteisega sarnased. Pole seal ka ju teab mis suuri tõuse ja laskumisi, kui näiteks Tartu–Jõgeva maantee äärne Lähte-eelne lõik oma kahe umbes 800-meetrise lauge tõusuga välja arvata.

Nii tuli paratamatult meelde see emotsionaalne laeng, mille andis mullu sügisel üks väga eriline ja maaliline kergliiklustee (vt marsruut vasakul). Seal kestab tõus vähemalt kolm kilomeetrit, aga olenevalt mõõtmispunktidest võiks isegi öelda, et 4–5 kilomeetrit. Loomulikult ei hakka ma siin kedagi tüütama sealt üles sõitmisega, küll aga näitan, mis tunne on sealt alla sõita. Jah, mõned puritaanid võivad küll hakata jälle õiendama, et ületan piirkiirust, ent küsige endalt (ja vastake ausalt): kas teie ei teeks minu asemel sama?

Foto 1: Elva-lähedase Vaikse järve jäätunud pind pühapäeval. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 2: Cube'i maastikuratas Toyota RAV4 katusel Rakvere linnuse taustal. Foto autor: Priit Pullerits
Fotod 3 ja 4: Vaade Rakvere linnusest. Fotode autor: Priit Pullerits
Foto 5: Colorado jõe äärne ja Moabist põhja poole viiv kergliiklustee. Kuvatõmmis Priit Pulleritsu Strava ekraanilt