Pullerits: Mida karmi varjab ratturite ja seiklejate meka pealtnäha kutsuv fassaad?

On asju, mida sa Eestis ei tee kunagi – mida ilmselt mitte keegi ei tee kunagi –, aga mida mujal, näiteks Ameerikas olles tahad väga teha, sest see tundub nii õige ja vajalik. Ja teedki.

Vaevalt läheb Eestis keegi hommikul linnaparki sööma. See tunduks kohatu ja tarbetu. Aga Moabis tundub see loomulik. Endastmõistetav ja põnev. Sest päike on tõusnud ja asunud õhku soojaks kütma, nii et isegi oktoobri teises pooles on hommikutundidel väljas mõnus. Teiseks, Lions park ehk Lõvide park (fotol ülal paremal) Moabi põhjaservas on kaunis paik: selle külje alt voolab Colorado jõgi, mille mõlemal kaldal kerkivad kõrged punasest liivakivist seinad (fotol ülal vasakul). Maaliline koht! Ja kolmandaks: seal on kõik tehtud, et sa välja tuleksid. On söögilauad ja toolid, on roheline muru, on kiviktaimlad, on kiviskulptuurid, on infotahvlid, on suur korralik ja puhas kemps koos joogiveekohtadega, on suur parkla, kus on isegi paar elektriauto laadimise posti. Mis oleks põhjus, et sinna hommikul mitte minna?

Võtsime Maveriki bensiinijaamast kummalegi suure värske burrito, kokku 11 ja pool dollarit, sest need püsivad hõbepaberis tükk aega soojas, ning City Marketist, Moabi suurimast toidukauplusest paar šokolaadiga donutit – mulle meeldivad enim ristkülikukujulised long johnid, pealt kaetud tumeda šokolaadiga, seest kreemiga. Tasuta kohvi sai ööbimispaiga, Moab RV & Glamping Resorti administratsiooni hoonest (fotol ülal paremal vaade selle sun deckilt Moab Rimile). Jogurt ja Minute Maidi apelsinimahl olid juba eelmisel päeval varutud. Hommikul on ju oluline kõht korralikult täis süüa.

Aga ei saanud pärast hommikusööki kohe teele asuda. Jalutasime üle 2008. aastal valminud jalakäijate ja ratturite silla (fotol all paremal) Colorado jõe vastaskaldale – sildki on kaunistatud kunstiteostega –, kus kohtasime umbes 50-aastast meest, kes loopis vette puukeppe, millele tema kaheksa-aastane labrador innukalt järele sööstis (fotol vasakul). Mul tekkis küll hirm, et vool, olgugi nähtamatu, viib koera kaasa, kuid peremees sellepärast ei muretsenud. Ütles, et koer on Colorado vooluga harjunud. Ja ega midagi juhtunudki.

Mind on alati huvitanud, kuidas sellised üksikud väikesed, muust maailmast kauged linnad toime tulevad, ja kohatud mees oli valmis oma veerand sajandi pikkust elukogemust Moabis jagama. Ta rääkis, et turistide arvu pideva ja jätkuva suurenemise tõttu viimasel kahel kümnendil on elu linnas muutunud järjest kallimaks. (Aastas külastab veidi rohkem kui 5000 elanikuga Moabi ning selle lähikonda umbes 2,5 miljonit inimest.) Kui tahad maja rentida, maksab see keskmiselt 2500 dollarit kuus, kusjuures minimaalne rendiaeg on pool aastat. Võtsin City Marketist huvi pärast kohaliku kinnisvara läikebrošüüri ja seal lõid nähtud hinnad pahviks. Näiteks kolme magamistoaga korter uusarenduses maksab üle poole miljoni dollari. Ühekorruseline kuue magamistoaga ja keldriga eramu maksab ligi miljon dollarit. Väikeste, mitte just värske värvi lõhnaliste kolme või nelja magamistoaga majade hinnad jäävad poole miljoni dollari kanti. Aga pakkumisel on ka uusi, nii kolme kui viie magamistoaga eramuid, mille hinnad koos ümbritsevate maatükkide ulatuvad 2,7 ja koguni nelja miljoni dollarini.

Sellised kosmilised hinnad panid küsima, kuidas suudavad Moabis (fotol vasakul peatänav) elada need sajad ja sajad inimesed, kes töötavad sealse teenindussektori madalamatel kohtadel, alates kaupluse teenindajaist ja restoranide ettekandjatest ning lõpetades hotellide-motellide koristajatega. Kuulsin, et nemad elavad enamasti kolme-neljakesi vanades majades, kus igaühel on tilluke tuba ning vannituba ja köök ühiselt kasutamiseks. Ometi pidid ka sellised tagasihoidlikud elupaigad maksma 800-900 dollarit kuus. Selle eest tasumiseks ehk eluga toimetulekuks pidid paljud rabama kahel töökohal. Ka minu vestluskaaslane tunnistas, et veab vabal ajal autoga pitsat laiali; see pidi olema tulus tööots, sest jootraha jäetavat heldelt. 

Turiste muudkui voolab ja voolab juurde. (Fotol paremal 128. maalilise maantee algus Moabi külje all.) Mäletan põgusalt, et veidi enam kui kaks kümnendit tagasi, mil esimest korda Moabi sattusin, jättis see võrdlemisi rahuliku ja hõreda elutegevusega linnakese mulje. Nüüdseks on juurde kerkinud hulk uusi hotelle ja motelle, kus numbritoa hind ööpäevaks võib ulatuda neljasaja dollarini, isegi kõrgemale. Märkasin, et mitmed tuntud brändide vanad hea hinnaga motellid, nagu Motel 6 ja Super 8, samuti soodsad söögikohad, nagu Denny’s, on linna peatänava äärest kadunud. Covid ja vilets juhtimine, kõlas Moabi mehelt seletuseks. Isegi nimeka loodusfotograafi Tom Tilli galerii oli kesklinnas suletud - seda külla põhjusel, et ta oli hiljuti pensionile läinud.

Uute hotellide ja motellide hindadega võrreldes saime kahe peale oma majakese (fotol vasakul), mis tegelikult mahutab viis inimest, lausa poolmuidu – neljaks ööks kõigest 336 euro eest. Ilmselt on tegemist Moabi parima pakkumisega. Arvestama peab muidugi sellega, et pesu- ja duširuumid ning WC on eraldi, maja eest 25 meetri kaugusel administratiivhoone teises otsas. Kuid ega väike jalutuskäik sinna tapa. Igatahes ei tulnud meil kummalgi ainsatki korda järjekorras seista. Selliste soodsate variantide saamiseks tuleb need broneerida mitu kuud ette – mida ka tegin. (Fotol all paremal Lionsi pargi parkla ja tualetihoone.)

Turistide juurdevool tähendab seda, et suvisel tippajal – see on tegelikult hämmastav, et suvi on jätkuvalt tippaeg, sest siis küünib temperatuur Moabis pidevalt üle 40 kraadi –, nagu vestluspartnerilt teada sain, on õhtuti restoranide uste taga kahetunnised järjekorrad. Neid järjekordi nägime mõnel pool nüüdki, mille ülekavaldamiseks kasutasime varianti, et tellisime toitu kaasa (to go): siis tuli tellimuse täitmist oodata ainult kümmekond minutit, ei pidanud jätma tippi ehk jootraha, mis Ameerikas on kirjutamata, kuid sisuliselt kohustusliku reegli järgi 20% tellimuse hinnast (kui maksad kaardiga, tulevad terminali ekraanile lausa valikud, kui suure tipi soovid jätta), ning tagatipuks pole vaja maksta hingehinda jookide eest, mis, nagu tean juba ammusest ajast, on põhiline, mille arvelt Ameerika söögikohad oma kasumi teenivad. Nii et kolmekordne võit – kliendi võit. (Fotol all vasakul jalakäijate ja ratturite sild üle Colorado jõe.)

Kuid ega Moabi suures toidupoes hinnad odavad ole. Kohalik väitis, et need on 30% kallimad kui mujal, suuremates linnades. Donutid võib küll saada 89 sendi eest – need on õhtupoolikuks tavaliselt otsas –, kuid pooleteiseliitrine pakk apelsinimahla maksab heal juhul, st allahindlusega kolm ja pool dollarit, viilutatud saiapäts üle kahe, aga mõni noist koguni üle viie dollari. Budweiseri kuuese õllepaki eest – pudelid on ikka märksa väiksemad, kui A. Le Coqil või Sakul – maksime seitse dollarit (pluss maks) – see oli soodsaim pakkumine. Vestluskaaslane rääkis, et tema käib toiduvarusid täiendamas Colorado osariigis Grand Junctionis sealses hulgilaos, Sam’s Clubis, kuhu on autoga ligi kahetunnine teekond.

Aga 800 paari töökäsi on Moabis ikkagi puudu, jäi kõlama. On huvilisi?

Fotode autor Priit Pullerits