Pullerits: Millega üllatas mind talihooaja künnisel Vahur Teppan (ja üks veelgi kogenum suusamees ka)?

Üleeile õhtul, kui väljas oli juba pime, helistas järsku Vahur Teppan (vasakpoolsel fotol). Küsis, kus ma olen, ja ütles, et ta tuleks korra läbi. Andsin aadressi. Viie-kuue minuti järel oligi ta ukse taga.

Ta tuli otse Käärikult, nagu selgus. Kääriku on vana kõva suusabaas, kui nooremad mehed ei tea. Olin seal kooliajal igal talvevaheajal laagris ja kevadvaheajal ka, kui siis veel lund jagus. Päeva esimeses pooles suusatamine, teises pooles pallimängud. Mulle meeldis see, et Kääriku saalis sai ka kõrgust hüpata – kruttisin seal õhtuti isiklikku rekordit, sain selle viidud 1.45ni. 

Nüüd oli Käärikul toimunud üks konverents, mida näitas õhtustes spordiuudistes isegi ETV. Seal istus laval Teppan ja tema kõrval paljukogenud suusaõppejõud Kaarel Zilmer (vasakpoolsel fotol), kel on, muide, saamas selle kuu keskel täis 55 aastat ülikoolitööd. Kui Teppan mulle helistas, mainis ta, et tal on mulle üks asi edasi anda.

Tasapisi hakkas mulle koitma, mis asi.

Teppan tuligi, välismaiste embleemidega tumesinine jope seljas ja kaval naeratus näol, lasi korraks, vaevumärgatavalt, pilgul ruumis ringi käia ning ulatas siis mulle selle, mida oli tulnud tooma. See oli Zilmeri trükivärske „Juku suusakooli” raamat.

Mulle meenus, kuidas veidi enam kui kümnendi, võib-olla lausa pooleteise kümnendi eest võttis minuga ühendust üks kirjastus – ausõna, nime enam ei mäleta – ja soovis kokku saada. Kui kokku saime, tehti mulle ettepanek, kas ma ei tahaks kirjutada üldpopulaarset suusaraamatut. Mu suusateemalised kirjutised siin blogis, samuti Postimehes ja Postimehe vahel ilmunud Maratoni lisas olid kirjastuse mõtted ses suunas liikuma pannud. Nad palusid seda ideed salajas hoida.

Ütlesin pikemalt mõtlemata ära. Esiteks ei ole ma mingi suusaspets. Ma võin küll kirjutada enamikust huvitavamalt ega pelga ka reporteritööd, kuid selleks, et panna kokku õpikuna võetav raamat, on ikka rohkemat vaja. Vaja on suusatamises asjatundlikkust ja laia publiku silmis erialast autoriteeti. Kumbagi neist ei tundnud ma endas piisavat.

Õige inimene, kelle poole kirjastus pidanuks pöörduma, olnuks Kaarel Zilmer (vasakpoolsel fotol paremal). Tal on suusatamise teemal kogemusi, lugusid, tarkusi mitu seljakoti täit.

Kui mõni väidab, et tal juba on kodus „Juku suusakool”, siis küllap see nii ongi – selle nädala algul ilmunu on õpiku juba kolmas trükk. Mõistagi täiendatud. Esimene trükk ilmus 30 aastat tagasi. 

66-leheküljelise raamatu alguses on juttu hüpekast (pildil paremal) ning kohe meenus, kuidas isegi sai lapsepõlves selleks igasugu kohti otsitud. Kus Tartu vana lauluväljaku nõlvadel oli võimalik hüpata, sealt sai ka hüpatud. Isegi laululava kõrgetest astmetest sai alla sõidetud ning umbes meetrikõrguselt lavalt siledale platsile maandutud. Üks magus hüppekoht oli dendropargis – seal, kust nüüd läheb 5 km ringi neljas tõus – üle suure halli kivi. Ka Käärikul mäletan vähemalt kahte hüpekat. Ühel sai isegi talvevaheaja laagris võistlus korraldatud. Kolm meetrit hüppasime kindlasti.

Nüüd küll enam selliseid asju teha ei julge. Ja ega paista, et ka noored poisid, vähemalt Tartus, hüpekaid otsiks ja prooviks.

Värske raamat on igati moodne, sest seal saab QR-koodide abil vaadata, millest jutt. Kontrollisin: asi töötab. Vaatasin Ryoyu Kobayashi maailma pikimat, 291-meetrist õhulendu. Seda oli filmitud tema selja tagant drooniga. Minu arust oli see küll ohtlik. Ta kaldus juba lennu algfaasis paremale ning tekkis tunne, et kui lend samamoodi jätkub, maandub ta väljaspool maandumisrada. Ju ta siis oskas sättida, et nii ei juhtuks.

Zilmeri (fotol vasakul) sõnul sai ta „Juku suusakooli” kokku pannes innustust Põhjamaadest, täpsemalt 1980. aastate lõpus Soomest, kui nägi, milliseid lastele mõeldud suusamaterjale on seal välja antud. Raamatu esmatrükile aastal 1994 järgnes teine trükk aastal 2006 ja nüüd siis kolmas trükk, kuhu on oma panuse andnud ka Vahur Teppan ja Ave Ojasoon, kes, nagu Zilmer tõdeb, teavad oma praktilise kogemuse põhjal väga selgelt, kuidas mingi materjal ning just selline trükis lapsi kõnetab ja kuidas nad sealt leitava teabe kaudu saavad ise suusa- ja sportimise asju digitaalselt edasi uurida. Zilmer peab oluliseks, et endiselt illustreerivad raamatut tuntud aabitsakunstniku Ülle Meistri lapselikult rõõmsad pildid, kuigi Meister „on kahjuks taevaste joonistuste juures”.

Lõppu üks küsimus ka. Kes on see Eesti tituleeritud suusataja, kelle nime on raamatus mainitud tervelt seitse korda, aga kelle pilti seal ei ole, kuigi fotodel on ka vähem tituleeritud suusatajaid? Vihjeks: üks tema tiitlivõit on märkimata jäänud.

Foto 1: Vahur Teppan mullu 28. novembril Tartus Tähtvere spordipargis Limpa suusakooli esimeses tunnis Miina Härma gümnaasiumi õpilastega. Foto autor: Margus Ansu, Tartu Postimees / Scanpix
Foto 2: Kaarel Zilmer 2019. aasta 19. jaanauril Otepääl FISi MK-sarja sprindietapil. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: "Juku suusakooli" kolmanda trüki esikaas. Pildi edastas Kaarel Zilmer
Foto 4: Rahvusvahelise suusaliidu (FIS) suusalaager Otepääl 2004. aasta juulis. Pildil Saksamaa suusaliidu tehniline direktor Georg Zipfel (vasakul) koos Eesti suusaliidu juhatuse liikme Kaarel Zilmeriga. Foto autor: Kalev Saar, Postimees/Scanpix
Fotod 5 ja 6: "Juku suusakooli" kolmanda trüki peatükk "Hüpekas" ja raamatu sisukord. Pildid edastas Kaarel Zilmer
Foto 7: Kaarel Zilmer millalgi 1990. aastatel. Foto autor: Ain Protsin, Postimees/Scanpix