Pullerits: Mis järelduseni viis telefilm Mati Alaverist?
Salt Lake City 2002. aasta taliolümpia murdmaasuusavõistluste toimumispaiga Soldier Hollow’ lähistel – vist oli Midway selle paigakese ja Homestead sealse kuurordi nimi – kogunesid Eesti delegatsiooni esindajad, ajakirjanikud ja mitmed eestlastest pöidlahoidjad tähistama 15 km klassikasõidu järel Andrus Veerpalu võitu ja Jaak Mae kolmandat kohta. Ega laual suurt muud peale Saku õlle pudelite olnud, ja ega noidki olnud piiramatul arvul. Kui ruumi astusid Veerpalu, Mae ja Alaver, tõusid kõik püsti ja laulsid, et «nad elagu!». Aga minust kogenumad spordiajakirjanikud panid ühte asja tähele ja jagsid seda hiljem vaikselt omavahel.
Salt Lake City olümpia oli mäletatavasti see, kus dopinguga jäid vahele Hispaaniat esindanud sakslane Johann Mühlegg ning venelased Larissa Lazutina ja Olga Danilova. Elukogenud spordiajakirjanikud tõdesid – ja nad ütlesid seda omavahel otse välja –, et Alaver justkui kartnuks, kas tuleb pauk või ei tule; et kas jääb vahele või mitte.
Kas pole nii, et need stseenid kirjeldavad eestlaste kahetist suhtumist Alaveri ja tema meestesse ehk Mati-poistesse? Ühelt poolt suur, ülekeev rõõm nende saavutuste üle, teisalt kahtlused, kas kõik on olnud ikka nii aus ja puhas, nagu mulje on jäänud, et tulevad väikse maa paar meest ning näitavad eestlasliku jonni, visaduse, töö ja pühendumisega muule maailmale koha kätte, süstides kaasmaalastesse rahvuslikku eneseuhkust ja -kindlust, et olgugi me tillukesed, pole me selletõttu teistest sugugi kehvemad
Aga seal kuskil sai veelgi paremaid tulemusi jahtides millagi ilmselt ületatud lubatu piir. Ambitsioonid olid maksimaalselt kõrged, risk kasvas liiga suureks.
Tegelikult ongi Eesti suusatamise kurblooliseks pöördunud saagas jäänud veel üks fundamentaalne küsimus: mis moodi, mille ajel, mis kalkulatsioonide alusel toimus piiri ületamine.
Kuid võib-olla selles seisnebki Eesti suusatamise muinasjutt, et kunagi ei saa kõik lõpuni nähtavaks ja arusaadavaks? Kes teab, äkki areneb niimoodi muinasjutust isegi legend ja müüt?
Foto 1: Eesti suusakoondise treeninglaager 8. juunil 2004 Otepääl. Pildil osalusreportaaži teinud Postimehe vanemtoimetaja Priit Pullerits (vasakul) ja peatreener Mati Alaver. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 2: Mati Alaver saab Salt Lake City olümpial pärast meeste 15 km klassikalises stiilis suusavõistlust Homesteadi kuurordis EOK presidendilt Mart Siimannilt kingituseks Ameerika kübara. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 3: Mati Alaver saabub Salt Lake City olümpial pärast meeste 15 km klassikalises stiilis suusavõistlust Homesteadi kuurorti Eesti medalipeole, tema selja taga Eesti delegatsiooni juht Martti Raju. Foto autor: Toomas Huik, Postimees/Scanpix
Foto 4: Eesti suusakoondise treeninglaager 8. juunil 2004 Otepääl. Vihmas teevad imitatsioonitrenni (esiplaanilt) Jaak Mae, Raul Olle, Andrus Veerpalu ja Priit Pullerits. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 5: Mati Alaver ja Jaak Mae analüüsivad Eesti suusakoondise treeninglaagris 2004 juunis treeningu andmeid GPS-süsteemiga arvuti ekraanil. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 6: Eesti suusakoondise treeninglaager 8. juunil 2004 Otepääl. Pildil koondise peatreener Mati Alaver tutvustamas järsul tõusul oma pulsiandmeid osalusreportaaži teinud Priit Pulleritsule, kõige ees Andrus Veerpalu. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees/Scanpix
Foto 7: EOK president Mart Siimann tänab Salt Lake City olümpial 23. veebruaril 2002 pärast meeste 50 km klassikalises stiilis suusavõistlust Mati Alaveri, nende vahel pronksmedali võitnud Andrus Veerpalu (pärast võitja Johann Mühleggi diskvalifitseerimist dopingu tõttu sai Veerpalu teise koha). Foto autor: Roomas Huik, Postimees/Scanpix
Postitas: Priit Pullerits @ 10:28
kommentaare: 16
16 Kommentaarid:
Müüdiloomele andis tugeva panuse U.Välbe, kes imetles MA konservisöömist bussikeses ja kes imestas, et MA eelistab suusa- ja meditsiini(?)raamatuid tasuta õllele. UV on teatavasti see põhimõttelage tüüp, kes venelaste suuski määris ja andis oma nime putinistist peatreenerile.
Ohh jummal küll, see patt ka veel Eesti suusatamise kaelas!
Valdavalt sümpaatne heietus TV-s. Alaveri portree mingi nurga alt. Mulle meeldis. Kuigi autorid ajasid seal kelbast kasvuhormooni müütide kohta oli siiski esitatud ka mustvalge ametlik tulemus. Kahju, et ajakirjanikud ametliku seisukohta halltoonidesse üritasid teha. Neid PP muremõtteid ei tasu üldse tähele panna. Nii palju kui on inimesi on ka erinevaid mõtteid. Iga mõte ei vääri konteksti toppimist. Defakto on võetud kangelastelt ära aumärgid. PP taob ikka rauda, et nad tuleb hõbekuuliga läbistada. Kas tõesti on kadedus nii tohutu ja ei lase muidu elada? Mine lasketiiru, seal on igas kaliibris paaugutajaid. Tee oma lasud seal ära ja äkki saad maailmaga rahu. Ja kui ei saa, siis räägi, kuidas suusatajda su karjäärile põntsu panid, puista meile südant ja me mõistame sind. Kindlasti hakkab kergem. Tean inimesi, kes terve elu heietavad oma versiooni perse läinud suhetest ja enne need jutud ei lõppe kui üks neist hauas on. Millegipärast tundub, et Eesti ajakirjanikud on samast puust. Mingi genofondi viga. Olen meedia vahendusel näinud ühte tüüpi kellel on selle vastu retsept. Loodetavasti seda vaja ei lähe.
Kui filmi teine osa on ka nõnda mannetu, st paljudele, eriti suusablogi lugejatele, ammu teada asjaolusid täis, siis tuleb küsida, kas tasus telefilmi teha?
Ma "Kindralit" pole veel näinud, et võrrelda.
Patt on liiga leebe ütelda. Tiblamentaliteet on Eesti suusatamises! Sealt ka kange koostöösoov Vene suusatamisega. Ega ilmaasjata kõla sellised võrdlused: "nagu KGB ohvitser", hellitusnimi Mati Karlovitš (venelased kasutavad isa nimega pöördumist austuse avaldamiseks - olgu see noorematele suusablogi lugejatele selgituseks), Urmase heatuju kõnepruuk on platnoilik (Vene krimi hierarhiale iseloomulik - see selgitus samuti noorsuusatajatele), nagu on putinism kaunis mõistetav ideoloogia mõne taliala aktivistile jne.
Poolprofessionaalse vaataja pilguga ütleks, et kiirustades tehtud film. Vaadatav, aga oodanuks "Pealtnägija" meeskonnalt rohkem kvaliteeti. Mingid kohustuslikud intervjuud olid tehtud, aga sellist head, uut, värsket, šokeerivat lugu ei olnud. Kui teema vastu huvi ei tunneks, siis teleka külge see ei naeluta ja vahetaks kanalit. Ma arvan, et Alaverist tehtud filmi väärtus oleks ainult see, kui ta ise või keegi lähikondne tuleks ja räägiks. Kinnitaks ja tooks midagi uut lauale. Senikaua võib filmi asemel lihtsalt intervjuude sarja teha.
Enda vanus on selline, et Alaveri tiimi parimaid aegu väga hästi ei mäleta. Salt Lake City ajal õppisin rääkima ja Torino mängude ajal lugema. Elasin innustunult kaasa ja see tundus normaalne, et Eesti koondis tuleb tagasi hunniku medalitega. Kui midagi tippspordist taipama hakkasin, oli juba Oslo 2011 ja rõõmu pidi tundma Kümmeli 6. koha üle. Veel paar aastat ja olin sunnitud juubeldama, kui Kärp teise kümnesse sõitis. Vaikselt kadus murdmaa vastu huvi ja oodasin rohkem mäesuusatamise MKd. Mälestused on muidugi ilusad.
Kuidas saab sellist asja nii presenteerida? Kas kõik suurema mõjuga seadust rikkuvad inimesed on kõvad mehed? Kaks aastat nõukogude armees ei jooksnud üle külje maha!
Siit on avanemas uus peatükk: vene mentaliteedi, kultuuri ja kõnepruugi levik ja mõju Eestis spordis. See väärib ilmselt Tartu Ülikooli tasemel uurimistööd.
Õigetele asjadele juhite selle filmiga seoses tähelepanu. Mitte ainult iga filmitegija, vaid ka ükskõik millise ajakirjandusliku loo tegija peab endalt enne tööle asumist küsima, mida mu plaanitav teos püüab näidata. Täpsemalt: mida uut näidata? Ja teiseks: kas teosel, mis hõlmab suurt teemat ja pikka ajavahemikku, on ka mingi järeldus ja üldistus?
Antud juhul ei maksa ega tohi pageda õigustuse taha, et las kõik jääda vaataja otsustada. Miks see õigustus ei sobi? Aga sellepärast, et tegemist on vana ammuteada teemaga. Seda üle rääkides tuleb pakkuda uut kvalitatiivset tasandit. Kas PN filmi esimene osa seda pakkus? Kindlasti mitte. Tegemist oli teada asjade ülenäitamise ja kordamisega.
Hüva, filmi oli toodud üks austerlane, kes oli saanud karistuse. Aga tema sisuline roll ja seotus Alaveriga jäi segaseks. Ta oli seal rohkem justkui sellepärast, et näidata: näete, meil on välismaa allikas, kes on asjaga seotud olnud. Ega teise välismaalase, soomlase jutt ka kuigi sisukas ja Eestiga seotud olnud; mees oli küll kümme aastat teemat uurinud, aga ilmselgelt selle sisse uppunud, sest öelda midagi, millest ka Eesti vaataja aru saanuks ja mis teema mõistmisse oluliselt panustanuks, tal ei olnud.
Niisiis, lõplik hinnang sellele filmile sõltub teisest osast, mil määral seal suudavad filmi tegijad, nagu mulle omal ajal ülikoolis õpetati, tõusta materjali kohale ja materjalist kõrgemale. Filmi puhul on selle nõude täitmine eriti aktuaalne ja obligatoorne, sest film, mida on tehtud aastaid, on ikkagi palju ambitsioonikam suutükk, kui ükskõik kui pikk uuriv kirjalik lugu.
Mulle helistas üks endine suusakoondislane ning tänas enda ja sõprade nimel tänase arvustuse eest. Temaga vesteldes tekkis mul järgmine mõte:
Alaveri ja Veerpalu lugu on antiik-kreeka mütoloogia mõõtmetes lugu. Seal, mäletate, olid ka üle-elu-suuruses kangelased, kes võitsid mitte ainult lahinguid, vaid võitsid sõdu. Nende päralt oli au ja kuulsus ja lugupidamine. Aga kõiki neid ootas hukatus. Millepärast? Mitte sellepärast, et nad oleks lahingus valinud vale taktika ja teinud sõjas valearvestuse. Nad langesid oma inimlike puuduste ja nõrkuste tõttu. Siin on ju täpselt sama: peategelased langevad inimliku ahnuse (kustutamatu võidunälg, kasvavad ambitsioonid) või upsakuse (usk, et on karistamatud, et ei jää vahele, et neile on kõik lubatud) tõttu.
Kas pole nii?
Kui oled käinud vaatamas Rahamaad või Refi missat siis see film ei erine karvavõrdki neist. Mis on neil ühist - kõik jätavad otsad lahti. Parim asi mida näinud olen, oli Lehman Brothers. See oli selge kroonika, sünd ja surm. Need meie kamsunid on kõik poolikud, vöökiri lõpetamata, lõnga otsad ripakil. Ahjaa Titanic oli ka hea lugu. Aga üldiselt on enned poolikud lood mis põhinevad teada tuntud faktidel täiesti mõttetu ajaraisk. Nii tegijate, näitlejate, intervjueeritavate ja lõpuks ka publiku oma kes selle jama kinni maksab. Kahju.
Ennist tahtnukski lisada, et dokfilm ei saa olla nagu ilukirjandus, et jätan otsad lahti ja las lugeja paneb ise otsad kokku. Eesti inimesed on proovinud suusatamise teemal otsi kokku panna juba 14 aastat, nüüd ikkagi on rahval õigustatud ootus, et need, kes teema suurejooneliselt ja suure meediakäraga üles võtavad, peavad andma kogu loole lõpetatuse.
Saame järgmise nädala kolmapäeval näha, kas see lõpetatus tuleb. See saab olla selle filmi hindamisel ainus ja peamine kriteerium.
Upsakus või karistamatus tuli teise vahelejäämise lainega. Ma ütleksin, et kuni Andrussi kasvuhormooni juhtumini tegutseti võrdlemisi hillitsetult ja hoolikalt. Sinna sobib teie tähelepanek triumfi hetkedel, kui tõsine ja napisõnaline oli MA ja AV. Tõsised nagu nõukogude sportlased, tugeva enesekontrolliga, väheemotsionaalsed. Peale võitu CaS-is sai Kindralile selgeks - kui sa suudad kaasata sellised taustajõud, kes on meditsiinis, statistikas ja juuras oma ala meistrid, siis sa tuled puhtalt läbi ka siis, kui oled juba vahele jäänud. Mäletate heatujulise Tammjärve lollakaid intervjuusid, ise ilmselt vahetult verepangast kotikese võrra jõudu ammutanud. Verepidu läks lappama, nagu öeldakse.
Enam-vähem nii, aga siiski paar õiendust. Vaata lõiku, kus oli Alaveri tsitaat, et laseks endale või kuuli pähe. See väljendab võidunälga ja kasvavaid ambitsioone , aga muu hulgas ka nõutust, et mida kuradit veel peaks tegema, et ära vallutada kõige kõrgem tipp. Sealsamas lähedal oli ka koht, kus räägiti, kuidas ajakirjandus Alaveri halastamatult tümitas. Ka siin sisalduvad võidunälg ja ambitsioonid, aga nende mitterealiseerumise frustratsioon valati välja suusatiimi peale. Ehkki meeles oleks võinud olla Gunde Svani või Jelena Välbe aeg, kus eesti keeles polnud veel väljendit "maailma karika esikümnekoht" olemaski. Nüüd aga, ehkki Alaver nuputas ja nuputas, nii et kõrvadest tuli auru, ütles ajakirjandus, et kehvad mehed olete. See pani peale edukohustuse ja tekitas ka teatud riski sponsoritega. Ka need ootasid esimesi tipptulemusi ja siis järjest uusi ja tahtsid, et mehed oleks pildis ja reklaamid jookseks. Mida siis teha. Tekkiski küsimus, et kas piir on seal, kus ta on või on ta tegelikult kaugemal. Viimases punktis, kus veel vahele ei jää. Nüüd, tagantjärgi, võib muidugi tõdeda, et kui "vanamees" on veel 50+ vanuses Eesti tipus, oleks ta võib-olla need medalid ka parimas sportlaseas ära võtnud. Toona oli aga meestel kuum raud tagumikus ja mitte ainult inimlikust ahnusest vaid veidike ka kõigi teiste suurest ootustest. Nii et kogu meie eestlaste kambal on siin asjas oma väike osa.
Minul tekkis juba enne mõlema filmi (st Delfi ja Pealtnägija käsitluse) eetrit küsimus, miks ei võinud kaks võimsat uurivat toimetust selle teema puhul ometi koostööd teha ja tulla välja üheainsa, aga seda sügavama filmiga? Kärmas on ju vana Ekspressi-mees, kindlasti jätkuvalt heades suhetes. Küllap ühisprojekti-ideed arutati ikka. Levila on Eestis selliseid asju teinud (mitme väljaande koostöö) ja igati edukalt.
Alaveri-jne teod tegudeks. Lihtsalt, inimlikus mõttes mõjub praegune lahendus - kaks filmi ühtedest ja samadest inimestest linastuvad samaaegselt - ikkagi kõigi osaliste topelt-solgutamise ja väntsutamisena. Kaks erinevat perspektiivi võiksid ideaalis teineteist täiendada küll ja anda nõnda parema-sügavama tervikpildi (ja sel juhul on vist just loogiline see samaaegne linastumine: pigem juba kogu p-sk suusakogukonnale korraga kaela ja siis on rahu majas...). Ühisprojekt olnuks siiski Eesti avalikule ja erameediale suurepärane väljund, aidanuks teha midagi sügavamat ja sellist, mida varem pole (?) tehtud.
Ausalt öeldes jäi praegu mulje (Kärmas vist tõdes ka sisuliselt seda kusagil?), et Pealtnägija tuli oma pikalt uuritud asjaga välja lihtsalt seepärast, et Delfi oli vahepeal ette jõudnud. :)
Pealtnägija esimese osa montaaž mõjus natuke (!) sellisena, et materjali on liiga palju ja on püütud see kõik 2 tunni sisse mahutada - veidi liiga tihe ja kiire ja lühikesed kaadrid, aga võib-olla maitseasi. Ennast huvitab ennekõike spordieetika tahk kogu juhtumi juures, aga see, teadagi, on just selline "eriti aeglase lähenemise" teema. Ja võib-olla jääb ilma Kindrali enda nõeltäpsete filosoofiapärliteta ikkagi nõrgaks, no midagi pole teha. :/
Siiski vaatasime 12a pojaga (hakkas hiljuti vastupidavusalaga tegelema ja praegu on väga innukas) suure huviga seda PN dokki ja sõime jäätist juurde, ootan järgmist osa (eks näis, kui palju sügavust ja filosoofiat selle lõppfinaal lisab) ja "Kindralit" läheme ka kindlasti koos jõnglasega vaatama. Spordiajaloole kindlasti asjalik täiendus, noortetrennides loodetavasti ikka arutatakse asja eetilist poolt. Ikkagi kõva töö, et midagi "purki" sai!
Nähtud nii "Kindral kui Pealtnägija esimene osa. Sisuliselt dubleerivad teineteist, suur osa intervjueerituid kattuvad, nende jutt ja arhiivikaadrid ka suuresti samad. Enne Pealtnägija 2. osa on edu siiski "Kindralil". Max Haucke ja Piret Niglase intervjuud olid mõjusid muu arhiivimaterjali taustal huvitavalt. Soomlaste "Sinivalge vale" esitas dopinguteemat mitte üksnes läbi soomlaste vaid laiemalt - sellest jääb neis filmides puudu. Kindralis on natuke juttu venelastest ja austerlastest, aga muidu jääb mulje nagu oleks Alaver & Co pannud toime mingi unikaalse pettuse üldiselt ausal spordialal. Tegelikult huvitaks, kui suur pettus siiski oli? Eriti 2019 vahelejäänute kehvade tulemuste taustal. Miks siis dopinguga enam edu ei saavutatud või polnud edu peamiselt siiski kinni dopingus. Antiik-olümpiamängude kavas suusatamist ei olnud. Ilmselt põhjusega.
Postita kommentaar
<< Esileht