reede, oktoober 01, 2021

Pullerits: Eesti edukamaid sportlasi Julia Beljajeva paljastas oma võitude ja depressioonist pääsemise saladused

Olen elus ainult korra vehelnud – kahekordse maailma ja Euroopa meistri ning Tokyo olümpiavõitja Julia Beljajevaga. Vehklesime veidi rohkem kui neli aastat tagasi. Kohtusime üle pika aja taas reede õhtupoolikul Tartus Tokyo olümpia arutluskonverentsil Neinar Seli hotellis Lydia (fotol paremal). Ütlesin talle otse, et ma ei vaadanud Eesti naiskonna vehklemist Tokyos, mille peale mulle tundus, et ta tegi üllatunud silmad, kuid lisasin kohe, miks ei vaadanud: närvipinge oli liiga suur. Vehklemine on minu hinnangul üldse üks närvilisemaid spordialasid. Ja küsisin: kuidas tema Tokyo naiskonnavõistluses närvipingega toime tuli?

„Nagu tulemusest näha, siis väga hästi,“ vastas ta naerdes. Tulemuse kinnituseks oli tal kaasas võidetud kuldmedal – see kaalub, kui käes hoida sain, ligi pool kilo.

Beljajeva (vasakpoolsel fotol paremalt teine) rääkis, et talle sobis hästi, et olümpiavõistlustel polnud publikut. „Vahepeal unustasin isegi ära, et olen olümpial,“ lisas ta. Publiku puudus oli tema sõnul kasulik seepärast, et siis ei hakka võistlemist segama mõtted selle üle, kui palju inimesi parajasti vaatab.

„Ma ei mõelnud, kui tähtis see võistlus on,“ ütles Beljajeva. Tema hinnangul oli see võistkonnavõistluses kogunisti üks Eesti edu võti.

Konverentsi korraldaja, Tartu Ülikooli õppejõud ja kergejõustikutreener Mehis Viru osutas, et Beljajeva (parempoolsel fotol vasakul), kes sai suvel 29, on võitnud rahvusvahelistel tiitlivõistlustel tervelt tosin medalit, ja küsis: tänu millele? Beljajeva vastas: „Ma ei jää kinni sellesse, et mul on nii palju medaleid.“ Ta seletas, et kui mõelda liiga palju võidetud medalitele, on spordis raske edasi minna. Tõsi, ta täpsustas, et vahepeal tuleb siiski meenutada, kui palju medaleid on õnnestunud võita, sest see annab eneseusku, ent lisas veel kord, et sellesse ei tohi kinni jääda.

„Ma olen lihtne inimene,“ lausus Beljajeva. Tema olemisest oli aru saada, et ta vist tõepoolest tundis end konverentsil rahva ees esinedes algul pisut ebamugavalt, võib-olla häbelikultki. Aga see näiline ebamugavus ja häbelikkus kadus, mida rohkem ta rääkida sai. Ja ta rääkis hästi.

Näiteks seletas Beljajeva (fotol vasakul) vehklemise tunnetuslikku ja ettearvamatut külge: ta võib võistluste-eelses laagris tunda end väga heas sportlikus vormis, aga võib võistlushommikul ärgata ikkagi tundega, et täna pole võistlemiseks hea päev – ta ei suuda piisavalt keskenduda, plaanitud asjad ei tule võistlusel välja.

On teada, et Tokyo olümpia võistkonnavõistluse avakohtumises Poolaga oli just Beljajeva see, kes pööras kohtumise Eesti kasuks. Ent Beljajeva oma rolli üle ei tähtsusta. Jah, ta suutis teha mõned torked, möönis ta, ning Eesti sai Poolale järele, aga ei saa öelda, et üks võistleja otsustas kohtumise saatuse. Miks tal too matš õnnestus, tulenes Beljajeva sõnul sellest, et ta väga tahtis olümpiamedalit.

„Peale individuaalvõistlust olin pettunud, sest lootsin väga saada medalit,“ rääkis ta. Kuid tuli leppida 7. kohaga. Abikaasa oli talle helistanud ja rääkinud, et kõik on ikkagi hästi, et 7. koht on hea – mille peale oli Beljajeva enda sõnul visanud telefoni käest, sest 7. koht teda ei rahuldanud ja ta oli sisemiselt täis otsustavust, et ei tule koju tagasi ilma medalit. „Kahe päevaga enne võistkonnavõistlust kogusin jõudu ja energiat.“

Beljajeva seletas, et võistkonnavõistlus on väga raske, kuna seal ju ei tea, kuidas kellelgi läheb – aga oma tulemuse peavad ära tegema kõik, et ei tekiks n-ö auku. „Poolaga sain aru, et kui ma [võistkonda] plussi ei too, on edasi väga raske,“ rääkis ta. „Tähtis on see, et kellelgi [võistkonnast] oleks hea tunne, et [kaotus]seis tasa teha. Mõtlesin, et pean näitama oma head vehklemist, sest sellega suudan ka võistkonda ergutada. Siis hakkavad kõik võitlema.“

Rio olümpial viis aastat tagasi oli Eesti pärast nappi võitu avaringis Lõuna-Korea üle kaotanud järgmised kaks kohtumist ning jäänud neljandaks. Beljajeva sõnul oli Rio olümpia õppetund. Sinna pääses ta vaatamata sellele, et oli Eesti edetabelis tol ajal viies number. Aga ta oli andnud suure panuse, et Eesti naiskond olümpiale üldse pääseks. Kõige sellega kaasnesid skandaalid vehklemisringkondades, mis jõudsid ka ajakirjandusse. Tokyos seevastu oli Beljajeva enda kinnitusel ülirahulik.

Tokyo finaalkohtumise eel Lõuna-Koreaga (fotol vasakul) oli terve Eesti võistkond Beljajeva sõnul suhteliselt rahulik, sest oli teada, et vähemasti medal on käes. „Aga hõbe on kaotatud kuld,“ nentis ta. Võidutahe oli nii suur, et isegi siis, kui kahe torkega kaotusseisu jäädi, et tundnud Eesti naiskond, et nad võiks lõpuks kaotada – kuigi Aasia võistkondade vastu, lisas Beljajeva, on kaotusseisu raske enda kasuks pöörata.

Beljajevat on kogu elu treeninud tema tädi Natalja Kotova (parempoolsel fotol vasakul). Konverentsi korraldaja Viru märkis, et tema teada on Kotova sageli väga nõudlik, isegi kuri. Mille peale Beljajeva vastas: „Jah, aga kuidas ilma saaks?!“ (See on nüüd õpetuseks neile noorsportlastele, kes jooksevad kitule, kui treener mõne valjema ja krõbedama sõna ütleb.) Ta meenutas, et kui oli 11-12-aastane tüdruk, ei pööranud tädist treener talle trennis sugugi rohkem tähelepanu kui teistele lastele. Paar korda, meenutas Beljajeva, ajas Kotova ta trennist koguni minema – siis, kui ta trennis halvasti tööd tegi. „Ütles, et võta asjad ja mine koju.“ Võttis ja läkski.

Noil puhkudel, kui Beljajeva läks võistlustel kokku mõne oma treeningurühma kaaslasega, ei andnud Kotova talle kunagi rohkem nõu kui vastasele. Beljajeva meenutas, et kui oli 15 või 16, oli tal kogutud hooaja jooksul sõbrannaga võrdne summa punkte ning parajasti käis otsustamine, kes pääseb viimasena Eesti noorte koondisse. Beljajeva rääkis, kuidas otsustajad olid tema tädilt küsinud, kumba oma õpilast ta soovitab.

„Aga ta ei valinud mind,“ rääkis Beljajeva. „Et kui nad arvavad koosolekul, et mina olen parem, siis küll nad valivad minu“ – selline oli Beljajeva kinnitusel tema treenerist tädi mõtteloogika.

2013. aastal, mis oli Beljajeva mäletamist mööda tema neljas hooaeg Eesti täiskasvanute koondises, tuli ta maailmameistriks (fotol paremal). Ta tunnistas, et see tiitel tuli üllatusena, ent lisas, et tema senised tulemused näitasid, et kuldmedal on võimalik. „Kuigi mõned tahtsid mu [koondisest] välja visata,“ meenutas ta, „sest olin juba kolm aastat olnud koondises ja tulemust ei olnud.“ Beljajeva kirjeldas, kuidas ta oli tookord MMil Budapestis istunud tribüünil ja vaadanud koos treener Kotovaga turniiritabelit ja küsinud temalt, kes võiks võita. Kotova oli seepeale küsinud, kas Julia võiks võita.

„Vaatasin vasakule ja paremale,“ rääkis Beljajeva, „ja ütlesin: miks mitte!“ Irina Embrich, kes oli istunud nende kõrval, oli selle peale naerma hakanud.

Tookordsel MMil läks Beljajeva (vasakpoolsel fotol paremal) teises ringis vastamisi Šveitsi vehkleja Tiffany Geroudet’ga (vasakpoolsel fotol vasakul), kes oli talle ebameeldiv vastane. Ta oli alati talle kaotanud. Sedapuhku Budapestis võttis Beljajeva toda kohtumist enda sõnul torge torke kaupa. „Läksin ette,“ kirjeldas ta. „Vastane läks närvi. Siis tekkis tunne, et täna suudan kõiki võita. See oli murdekoht.“ Tolle kohtumise võitis Beljajeva 14:12. Veerand- ja poolfinaalis alistas ta oma vastase ühe torkega, nagu ka finaalis venelanna Anna Sivkova.

Konverentsil läks jutt ka Katrina Lehisele (fotol paremal), kes võitis Tokyos lisaks individuaalse pronksmedali. Mäletatavasti käis Lehise Rio-koondisse mittearvamise üle suur sõnasõda. Lehis oli ju kuulunud 2015. aasta EMil hõbemedali võitnud Eesti naiskonda ja oli tulnud aasta enne seda individuaalselt juunioride maailmameistriks. Kuid Rio võistkonda ta ei pääsenud.

Beljajeva üles selle teema kommentaariks, et „ma ei taha halvasti öelda kellegi kohta“. Kui palusin tal täpsustada, kelle kohta ja miks ta ei taha halvasti öelda, lausus ta, et ei pidanud silmas kedagi konkreetset – ja usun teda –, vaid et ta ei taha hakata igaühe tugevusi ja nõrkusi analüüsima. 

„Meil oli [tookord] tugev võistkond,“ ütles ta. „See ei ole nii, et vahetame ühe liikme välja. Võistkonna keemiat luua on väga raske. Me peame neljakesi omavahel hästi läbi saama.“

Beljajeva avaldas arvamust, et on hea, et Eesti koondise peatreeneril Kaido Kaabermal (vasakpoolsel ülemisel fotol paremal koos Katrina Lehisega) pole ühtegi treenitavat sportlast, kes võiks kuuluda Eesti koondisse. Beljajeva ütles koguni – ja kui see tuleks mõne mehe suust, tembeldataks see kohe šovinismiks –, et on hea, et peatreeneril pole ühtegi treenitavat naist, sest sel juhul võiks võistkonda tekkida oma kuninganna. 

Küsimusele, kas keegi võiks Kaabermad edaspidi peatreeneri kohal asendada, vastas Beljajeva (vasakpoolsel fotol vasakul): „Pakkuge kedagi, kes oleks [Kaabermast] parem.“ Lisaküsimusele, kes võiks olla vajadusel uus peatreener, kostis ta vastuseks: „Meil ei ole [selle kohta võistkonnas] ühte arvamust.“

Pärast olümpiat oli siin-seal juttu, et Beljajeva töötab õena Tartu ülikooli kliinikumis. Selle kohta, kuidas kliinikumi kaastöötajad talle olümpial teleri vahendusel kaasa elasid, ilmusid isegi fotod ja videod. Kuid Beljajeva tunnistas, et ta ei ole töötanud kliinikumis kaks ja pool aastat. „Kui koroona algas,“ meenutas ta, „arvasin, et teen natuke tööd, et diplom ja amet säiliks, sest kui sa ei tööta [minu erialal] kolm aastat, tuleb uuesti eksam teha.“

Siis tuli ROKi otsus, et olümpia nihkub aasta edasi. Kuid Beljajeval (parempoolsel fotol) olid selleks ajaks oma plaanid juba tehtud. Need läksid nüüd sassi. Lisaks polnud võistlusi. See aeg, tunnistas ta, oli väga raske. „Õe amet aitas mind depressiooni mitte sattuda,“ ütles ta. „See andis tunde, et mul on midagi veel selja taga peale spordi. Ma ei taha ainult spordist sõltuda.“

Alates eelmisest aastast on ta abistanud abitreenerina oma treenerit ja juhendanud vehklemistrennis lapsi. Lapsed võtsid algul palju jõudu ära, avaldas Beljajeva, aga nüüd on ta hakanud lastega tööd rohkem nautima ja sellest hoopis jõudu ammutama.

Küsisin pärast Beljajevalt (vasakpoolsel fotol paremal), mis tunded ta sees käisid, kui ta seisis olümpiavõitjana pjedestaalil ja kuulas Eesti hümni ja nägi Eesti lippu tõusmas. Ta ütles, et pisarad tulid silma.

Beljajeva ütles, et kavatseb tipptasemel edasi vehelda. Eesti epeenaiste tase on kõva. Nüüd tuleb emapuhkuselt tagasi ka Kristina Kuusk, kes tuli äsja Eesti meistriks, mis tähendab, et konkurents koondise koha eest läheb pingelisemaks. Beljajeva tunnistas, et selles olukorras, kui tuleb võidelda koondisse pääsu eest, on kõik Eesti vehklejad üksteisele konkurendid. „Meil ei ole seal sõpru,“ lausus ta. „Kõik naised – igaüks hoolib enda eest.“

Foto 1: Priit Pullerits ja Tokyo olümpia kuldmedaliga Julia Beljajeva 24. septembril Tartus Lydia hotellis pärast olümpiateemalise konverentsi lõppu. Foto autor: Aldo Luud / Eesti Olümpiaakadeemia
Foto 2: Eesti epeenaiskond (vasakult) Erika Kirpu, Irina Embrich, Julia Beljajeva ja Katrina Lehis on alistanud Tokyo olümpia finaalis Lõuna-Korea. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 3: Eesti võidukas epeenaiskond (vasakult) Julia Beljajeva, Irina Embrich, Erika Kirpu ja Katrina Lehis Tokyo olümpia autasustamisel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 4: Julia Beljajeva (vasakul) võitlemas Tokyo olümpia naiskonnavõistluse finaalis Song Seraga Lõuna-Koreast. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 5: Katrina Lehis (vasakul) ja Julia Beljajeva rõõmustavad Tokyo olümpial pärast võitu naiskonnavõistluse esimeses ringis Poola üle. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 6: Katrina Lehis (paremal) ja Julia Beljajeva rõõmustavad Tokyo olümpial pärast võitu naiskonnavõistluse esimeses ringis Poola üle. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 7: Julia Beljajeva torkab Tokyo olümpia naiskonnavõistluse finaalis Song Serat Lõuna-Koreast. Foto autor: Chine Nouvelle / Sipa / Scanpix
Foto 8: Julia Beljajevat (paremal) on kogu elu treeninud tema tädi Natalja Kotova (vasakul). Hetk Tallinna Mõõga võistluselt novembris 2019. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 9: Eesti vehklemisnaiskonna treeninglaager Tartus aprillis 2016. Vasakult Kaido Kaaberma, Irina Embrich, Julia Beljajeva, Anatoli Jasnov ja Natalja Kotova. Foto autor: Margus Ansu, Postimees/Scanpix
Foto 10: Julia Beljajeva rõõmustab 2013. aasta MMil kuldmedali võidu üle koos treener Natalja Kotovaga. Foto autor: AFP/Scanpix
Foto 11: Julia Beljajeva (paremal) kohtumas 2013. aasta MMil teises ringis Šveitsi vehkleja Tiffany Geroudet’ga (vasakul). Te vaid vaadake, kuhu vastane Beljajevat torkab! Foto autor: AP/Scanpix
Foto 12: Katrina Lehis. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 13: Eesti koondise peatreener Kaido Kaaberma (paremal) löömas 2019. aasta novembris Tallinna Mõõga võistlusel käsi kokku Katrina Lehisega. Keskel füsioterapeut Tauno Koovit. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 14: 21. septembril sai Tartu Teerajajate alleele oma jalajäljed Julia Beljajeva. Fotol keskel EOK endine president ettevõtja Neinar Seli. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 15: Julia Beljajeva 21. septembril Tartus, kus ta sai oma jalajäljed Teerajajate alleele. Foto autor: Sille Annuk, Postimees/Scanpix
Foto 16: Priit Pullerits (vasakul) vestlemas Tokyo olümpia kuldmedalivõitja Julia Beljajevaga 24. septembril Tartus Lydia hotellis pärast olümpiateemalise konverentsi lõppu. Foto autor: Aldo Luud / Eesti Olümpiaakadeemia

47 Kommentaarid:

At 07:34, Anonymous Anonüümne said...

Pikk lugu aga ühtki salaintriigi teada ei saanudki. Kahju.

 
At 09:45, Anonymous Anonüümne said...

07:34, ei tunne Beljajevat, aga vaadates teda läbi meedia, polegi ta ju intriigipunuja, vaid viisakas inimene.

Konkreetne tükk on kõvasti parem lugu, kui näitsikust, kes jooksis õhtusöögilt põllule. Selline on hea spordiajakirjandus.

NB! Tartu Postimehes on meie staarpoliitikuga intervjuu.

 
At 09:49, Blogger Unknown said...

Hea lugu. Aitäh!

 
At 09:54, Anonymous Anonüümne said...

Asi pole Beljajevas vaid ajakirjanikus. Lugejate jaoks oleks pidanud väikse gossipi välja meelitama ja esitama seda õrnas garneeringus et kedagi ei tsäki. Pullerits teeb näo nagu ei oskaks ta enam naisi mandraseerida. Blogi kaotab lugejaid.

 
At 10:31, Anonymous Anonüümne said...

Blogiperemehel paistab on epeeneidudega liigtugev emotsionaalne side, mis võib operatiivse ja objektiivse info edastamist kahjustada. Ausalt öeldes - on väärt neiud kah! Beljajevaga vähemalt teine eksklusiiv. Tugevatest emotsioonidest kõneleb ka seik, et PP ei suutnud naiste otsustavaid hetki olümpial jälgida, nii pinev on olukord. Vehklemine on tõesti kõva närvidemäng. Need kriisked, kiljatused, möirged, mida vallandavad spordikaunitarid otsustavate torgete järel, lõikavad läbi luust ja lihast. Animaalne, ehe, võimas.

 
At 11:01, Anonymous Anonüümne said...

Ei, ei asi pole ainult emotsioonis mida ei pruugi välja kannatada. Ei vaadanud ka ise seda heitlust aga üks tuntud "grandold" spordikommar ütles mulle otse, et tema ei vaadanud sellepärast, et mitte nt telepaatiliselt ärasõnuda omalt poolt tulemust oma soovide ja sajatustega. Kuigi see oli poolnaljaga öeldud, siis arvestades mehe elukogemust, võib ta jutus äkki ka terake tõtt olla. Parem karta kui kahetseda!

 
At 16:01, Anonymous Anonüümne said...

Kui Pullerits kavatseb võhmamehi ignoreerida siis oodaku vaid, karistus ei jää tulemata.

 
At 17:59, Anonymous Anonüümne said...

Padre solvas isakesi, solvas võhmamehi, solvas härra Kadastikku aga karma laks tuleb nätaki vastu kaela. Ehk isegi enne jõulu.

 
At 18:30, Anonymous Anonüümne said...

Kas pr. Beljajeva on Pulleritsu kaanetüdruk Arteris olnud?

 
At 18:49, Blogger Priit Pullerits said...

Ei ole, 18:30.
09:54 ja 07:34, aga on ju gossipit ja salainriigi, nagu jutt depressioonist, mehe kõne peale käest visatud telefonist, kurjast tädist, tahtmatusest kellegi kohta halvasti öelda, naiskonna eriarvamustest Kaaberma jätkamise teemal.. - kus te olete tasulises ajakirjanduses sellest lugenud?
Aga palun, võtke heaks, lp 09:49!

 
At 07:59, Blogger Priit Pullerits said...

Mehed, lugege mu seda lugu, kui pika ja raske heitluse pidas maha kõva võhmamees, Eesti endine laskesuusakoondislane Margus Ader, et teha lõpp... järve sittumisele:

https://www.postimees.ee/7351807/endine-tippsportlane-murdis-looduse-kaitsel-ametnike-muuri

 
At 09:23, Anonymous Anonüümne said...

President tegi eelmisel nädalal H100 läbi. Kuidas Priit kommenteerib? Lükati, tõmmati, Marx ja Engels aitasid?

 
At 09:51, Anonymous Anonüümne said...

Mis kuri tädi? See oli oma tädi vahet pole kui kuri. Me tahame teada mida tegi Novosjolov et naised vehklesid nagu poleks homset olemas? Pullerits varjad rahva eest olulisi situatsioone?

 
At 10:59, Anonymous Anonüümne said...

Pullerits jutustab rahvale glitz ja glamuur pealispinda. Aga mis toimub töökojas?

 
At 12:26, Anonymous Anonüümne said...

Priit -- Beljajeva ja vehklemise lugu oli tõesti hea.
Ja Aderi lugu oli ka hea.
Margus Aderi looga haakub aga hoopis üks teine teema -- needsamad keskkonnaametnikud, kes ei näe probleemi reovee järve laskmises, on võtnud looduse kaitsmise sildi all ette orienteerujad (ja kõik teised looduses liikujad) kes lihtsalt tallavat looduse ära... Sest väljaspool radu looduses liikujatest jäävad maha ju jäljed ning nad võivad mõnele taimekesele peale astuda.
Samas võib olla üsna kindel, et enamus neid aktiivseid justkui loodust tallamise vastu kaitsvaid ametnikke pole ühelgi orienteerumisvõistlusel või maastikurattasõidul osalenud. Nende looduskogemus päädib pildiraamatutega ning parimal juhul Viru raba laudteel jalutamisega. Kuidas loodus areneb ja taastub, sellest pole neil aimugi, sest ise metsa minna kas jalgsi või rattaga on ju "uihhh.. sääsed ja pori ja valged tossud saavad märjaks".

Teema tõstatus ühes orienteerumisteemalises blogis http://spordilinn.blogspot.com/2021/09/need-tallamisornad-pohlametsad-ehk.html, jõudis sealt edasi Delfisse, mille peale ametnikud rünnakuga kaitsele tõusid -- me ei keela, me piirame.
https://forte.delfi.ee/artikkel/94737715/keskkonnaamet-kinnitab-me-ei-keela-spordiuritusi-kaitstavatel-aladel
https://www.err.ee/1608355178/tervisesportlased-ei-mahu-riigimetsa-ara

Sellesama blogiartikli kommentaarides on ühe orienteeruja suurepärane soovitus ürituste korraldajatele -- ametnikud teadupoolest ei pelga mitte looduse kahjustamist (mille üle nad justkui peaksid muretsema ametikoha järgi) vaid vastutust, seega on igaks juhuks kasulik kõik asjad esmalt keelata. Aga kui võistluse korraldajad suudavad ametnikule näidata, et ametnik ei peagi vastutama, siis on kõik jälle korras. Ja siit jõuame tagasi Margus Aderi loo juurde -- järv võib s..ta täis olla ja haiseda aga kui proov ei tuvasta normist kõrvalekaldumist, siis ametnikku s..t ei häiri.
Teema, millest uuriv ajakirjanik ja usin harrastussportlane Priit võiks samuti kinni võtta...



 
At 13:08, Anonymous Anonüümne said...

Nõus eelkõnelejatega, sittumise lugu oli ka hea - spordimehe visa hing viis sihile. Võhma peab olema, et alistada ametnikkond.
Priidu vorm kirjatöödes kogub hoogu, kuidas on lugu aga sportliku vormiga?

 
At 13:57, Anonymous Anonüümne said...

Looduskaitsega tegelevad ametnikud ei ole kunagi probleemi juurikas. Eesti on ametnike riik ja nad pannakse liikuma siis kui tekitatakse kaebus. Kaebavad jõukamad ja juuraga rohkem kodus olevad põllumehed ja metsaomanikud, keda pealetungiv tsivilisatsioon häirib. Mulle tegi riigimaal inteka 1,5 km eemal elav saunik, keda häirisid pool aastat varem ära eksinud seiklejad. Kukk kirebki selliste tüüpide pärast ja ajab luba taotledes küsijatele puru silma.

 
At 14:50, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh heade sõnade eest, 12:26!
Väga tabavalt öeldud: "järv võib s..ta täis olla ja haiseda aga kui proov ei tuvasta normist kõrvalekaldumist, siis ametnikku s..t ei häiri." Peaaegu sõna-sõnalt sama ütles ka Margus Ader.
See lugu ei ole veel läbi, 13:08! Selleega tuleb edasi minna, sest nüüd olen saanud teada, et keskkonnaluba on puudulik. Tuleb liistuse võtta see, kes selle väljastas, ja küsida valla keskkonnaametnikult, miks ta sellist jama luba küsimuse alla pole seadnud.
Teiseks, probleem olla ka see, et ca 80% seda tüüpi bio puhasteid nagu Vana-Koiolas on, ei tööta, st langeb rivist välja.
Siin on teemat harutada veel küll ja kiskuda riigi kaitsev mantel sellelt mädapaiselt pealt lahti.
Do pobeedõ!

 
At 16:34, Anonymous Anonüümne said...

Kunagi tutvusin Maaülikooli spordihoones ühe ametnikuga. Kui rääkib oma tööst, lähevad silmad põlema ja veri keema. Võromaa memm ja taat olid karjatanud lehmi kuumal suvepäeval ühelt heinamaalt teisele ja lasknud enda krundiga piirnevast järvest lehmadel juua. Seda olid näinud üle järve tellijad ja teatasid keskkonnaametile. Kaks inspektorit ajasid autole hääled sisse ja sõitsid kaema. Kuna õudne tegu oli tolleks hetkeks läbi saanud, siis piirduti väga karmi vestlusega. Kui oleksid ise pealt näinud, oleks vanapaar trahvi saanud.

 
At 16:18, Blogger Priit Pullerits said...

See lugu Julia Beljajevaga siin on saanud ohtralt tunnustavat tagasisidet, mistõttu otsustasin seda lugejatega jagada ka Postimehe vahendusel:

https://sport.postimees.ee/7352337/olumpiavoitja-julia-beljajeva-tunnistas-mis-aitas-tal-keerulisel-ajal-valtida-depressiooni

 
At 20:10, Anonymous Anonüümne said...

Enam vähem sama klassi lugu Saskia Alusalu looga.

 
At 22:49, Anonymous Anonüümne said...

/.../Vaimsest poolest ma ei räägigi – lastega vesteldes jääb mulje, et peamine fookus viimase paari aasta jooksul on olnud «Sinu tõttu võib su vanavanem kurja koroona kätte surra, ära kokku saa ja ära üldse liigu ka!» Siis imestame, kust see suitsiidikatsete plahvatuslik kasv on tulnud noorte seas? Jälle üllatusena ju – nagu lumi linnatänavatel, iga aasta suur ootamatus.

«Meie pole süüdi» – Kaugveri raamatu kohaselt… Mitte keegi pole süüdi, kõik on hästi, aga tulemus on katastroof. Ärgakem üles!/.../
PP poolt uude valgusesse toodud kangelanna tuleb vägevalt uuesti püünele. Kas saab erakondadelt kutse? Millistelt?
https://sport.postimees.ee/7352526/saskia-alusalu-laste-sportimisest-lopetame-halva-mangu-juures-hea-nao-tegemise

 
At 00:38, Anonymous Anonüümne said...

Kas keegi on keelanud lastel liikuda? Esimese laine ajal liikusid lapsed rohkem kui kunagi varem, kardeti sõita bussiga. Koroona ongi kuri haigus, mis võib lastelt edasi kanduda vanuritele. Meil ei räägita üldse pikaaegsetest mõjudest nagu läbipõdemisest tingitud kopsupõletik hulka aega hiljem, võhma täielik kadu, väsimus jne. Seda ka vaktsineeritutel. Vahepeal tahaks, et sportlased hoiaks oma suu kinni. Mäletan ise hästi, kuidas kiusati neid, kes ei osanud mõnd pallimängu nii hästi kui mõni teine või ei visanud palli piisavalt kaugele kui teised. Laste ülekaalu põhjused on mujal, kui lapsesõbralikum kehaline kasvatus. Esmalt peab olema vanematel spordihuvi, piisab tugitoolispordist, et lapses huvi tekitada. Peab lastega kõndima ja jalgrattaga sõitma. Palju hullem tundub, et teismelisena kõvad spordimehed olnud on 30ndaks rasvunud. Kui tervis hakkab karjääri tegemisest või nooruse ülepingutusest jupsima, siis ei saa teha trenni ja lohutuseks tulevad soolased ja magusad hõrgutised, millele trenni tehes üldse ei mõelnud ja kui oleks mõelnud, siis kalorid maha treeninud. Keskmesse tuleb võtta tervelt elamise õpetus.

 
At 10:52, Blogger Priit Pullerits said...

Nukraks teeb, et muidu aktiivsed ja oma arvamust omavad kommentaatorid - mitte küll kõik, aga enamik neist - ei oska juba teist sissekannet järjest midagi asjalikku öelda ja kaasa rääkida. Ei tea, kas teemad käivad üle jõu?...

 
At 11:56, Anonymous MargusM said...

Priit, ma ei mõista mida sa kurdad, siinse postituse all on asjalike kommentaaride osa kaks korda suurem kui kesksuvistel. Ja teemapunktid on vägagi elulised.
Mida sa taga otsid? Kvaliteet üle kvantiteedi ikka!

 
At 11:58, Anonymous Anonüümne said...

Triviaalne lugu. Ka mitte olümpia sportlased ärkavad hommikul hea tundega aga võistlus ei tule miskipärast välja. On ka vastupidi.

 
At 12:01, Anonymous Anonüümne said...

Vehklemist ei eelis arendata. Eok tuge saavad igasugu diskgolfarid ja allveeorienteerujad ja korvpallurid mängurid. Neilt ei tule iialgi olümpiamedalit. Vehklejatelt võib tulla ja tuli seegi kord vana rasva pealt. Tõstmises näiteks ei tule.

 
At 12:19, Anonymous Anonüümne said...

Paneme selle olümpiakulla kaalule. Kas see muutis midagi? Ei. Sest vehklemine pole rahvussport. See pole ka musklite demonstratsioon. See ei ühendanud rahvast. Ei pannud ühes taktis hingama ega isegi kaasaelama. Paljud mõjukad näod lihtsalt ignoreerisid finaali. See ütleb kõik. See olümpiaala on eestlaste jaoks läbikukkunud. Ja mitu tõupuhast eestlast mansas oli? Ei võta rahvas ka olümpiamedaliga imporditud eestlust omaks. Põhimõtteliselt võib selle medaliga rahvusliku EOK laiali saata. See ei täida rahvuse ühendamise funktsiooni vaid on globalistliku surimuri nõrk käepikendus Eestis. Eestlased on selle kõik läbinärinud. Kes päästab rahva kui sport seda ei tee?

 
At 12:37, Anonymous Anonüümne said...

Kuule ära lolliks mine. See oli rahvuslik võit. Näiteks sommid on puhta perses. Järgmise olümpia lootused on neil kaks poksijat, eesnimed olid Jusuf ja Mohamed, perenimesid ei mäleta. Meie mariad ja nataasad on ikka sama rass peaaegu sama rahvus, Eok on vilets küll.

 
At 12:53, Anonymous Anonüümne said...

Mis loom see tõusuga eestlane küll on kas keegi defineeris. Kas need medalid mis tuuakse ca 300 000 venekeelse hulgast peaks porri viskama või vette näiteks Jefimova poolt tulevikus. Ei maksaks nii kitsarinnaline olla - isiklikult vaatasin ja elasin kaasa kui olümpiakuld tuli vehklejatelt.

 
At 12:54, Anonymous Anonüümne said...

Pidasin silmas tõupuhas eestlane, krt. telefon.

 
At 13:11, Anonymous Anonüümne said...

Vehklejate triumfi taga ei ole suurt raha ega rohkelt sponsoreid - see väide ütleb kõik. Nad ei käruta silmapimestavate kärudega, nokivad kõik ise, neil puudub sära ning kallis duhh vaid pigem on vaatajate jaoks jube higi. Võitlusspordialad ei ole need mis rahvast kõnetavad sest eestlased pole võitlusega suurt saavutanud. Suurim võit oli ikkagi lauluga, kus Benton mingi kahvanäoga tõi Eestile vajaliku võidu Eurovisioonilt. Seda Eurovisiooni aastat mäletavad isegi soomlased. Aasta oli siis 2001. See võit kõnetas rahvast. Eestlased on laulu, ratta, ralli ja suusa rahvas. Kes neid alasid ei tee, see pole tõurahva jaoks keegi.

 
At 13:20, Anonymous Anonüümne said...

Enne on venelased meile sugulased kui mingid soomlased. Ongi vehklemise tiim maksimum millega saab.

Ilma Abeljanovi Viktorovita poleks Kalev kõrgliigas mänginud ja hilisemat 1991 äpukat nsvl meistri tiitlit saanud. Korvpalli võib maha matta. Klubid on välismaalasi täis nii ei tule ka koondist. 3x3 koss oleks vaevu aga võimalus magati maha.

 
At 13:51, Anonymous Anonüümne said...

Kas venelased teavad, et millal Dave Eurovisooni võitis? Sugulased aga ei tea seda meie rahvusliku uhkuse fakti. Tõupuhtad seda ei andesta.

 
At 14:02, Anonymous Anonüümne said...

Kuule lontu pea pudrumulk kinni. Eerovisioon on homo uhkus, rahvusele on see häbi.

 
At 14:43, Anonymous Anonüümne said...

EOK pole äpu midagi, spordirahva president on teiste üle ilma mõjukatega Pandora nimekirjas sees. Asja negatiivne külg on selles, et kui maksudega optimeerija tuleb vana miilitsa nägu ees riigilt toetust ehk maksuraha ja erafirmadelt puhasteenistuselt raha küsima, siis toetaja ei pruugi kõige lahkema olekuga olla. Spordirahvas on oma juhte ja organisatsioone väärt.

 
At 14:56, Anonymous Anonüümne said...

Vana miilits vast teab kust pigistada, et inimesi lahkemaks muuta.

 
At 16:12, Anonymous Anonüümne said...

Spordi kogukonna eest ja Sõõrukat teenindav artikkel Martinsonilt. Lõpulõik:
"[...]Eesti olümpiakomitee president Urmas Sõõrumaa kuulutab aastate kaupa tõde, et rahvatervise seisukohalt annab iga ennetavaks tegevuseks kulutatud euro võimaluse hiljem mitte kulutada kaheksa kuni kümme eurot tagajärgede likvideerimiseks, aga kõik see on kurtidele kõrvadele. Sõõrumaa idee rajada tervisekassa, kuhu suunata aastas 100 miljonit eurot, on kulda väärt, aga meie valitsus...

See naeruväärne 600 000 eurot näitab täpselt ja selgelt, palju praegune valitsus Eestist ja riigi tulevikust hoolib. Täpselt 0,0046%."
https://epl.delfi.ee/artikkel/94752517/jaan-martinson-valitsust-huvitab-eesti-rahva-tervis-ja-tulevik-tapselt-0-0046

Ma kiidan hoopis kaitseväge, kes spordirahva puukidest (lepingulisi kohustusi mittetäitvad tippsportlased) vabanes ja panustab selle asemel tugevamalt kaitseväelaste füüsilise vormi parandamisele läbi spetsialistide.

Priidul on avanemas hea võimalus litrite litter panna oma arvamusartikliga. Alusalu ja Beljajeva lood on head, justkui dessert, kuid hing ihkab aga soolast ja vürtsikat.

 
At 18:53, Anonymous Anonüümne said...

Ei saa aru mis Alusalu pidurdas? Peale selle et päris tippu ei saanud? Sponsori oleks leidnud kaunis naine. Saksas tutvused trennade ja kaasportlaste osas olemas. Uisutamine rohkem nišiala, kõik tegijad on tuttavad, ühtehoidev kogukond, lähedal kodule ka. Teeks sumo peaks jaapanis elama.

 
At 21:21, Anonymous Anonüümne said...

Ei pane see Sõõrumma raha rahvast liikuma. Ainuke lootus on koolivõrgus seda teha tegeledes lastega aga need viljad valmivad väga aeglaselt. Pigem tahab S minna ajalukku EOK-s lihtsalt presidendina aga mis tal ette näidata on selle ametipostil vot ei meenugi hoobilt. Keegi ehk teab..aidakem siis. Pigem tulevad meelde ESS ja USS ...ja veel ehk vana Arnoldi turvamine..ahjaa oleks peaaegu unustanud kaks märksõna veel lingam ja pime koobas. Vaat nõndaviisi meenub mulle herr S.

 
At 21:26, Anonymous Anonüümne said...

Noo, esimene naiskondlik olümpiakuld kaunistab EOK esimeest igavesest ajast igavesti. Ehe näide sellest, et säravaks tulemuseks pole sponsse tarviski. Kõik vajalik on nagu lingami puhulgi, inimeses endas sees, see purakas tuleb õieti stimuleerides vallandada.

 
At 21:47, Anonymous Anonüümne said...

Õige jah. Nais om medalistidega on alati kitsas olnud. Salumäe ja Šmigun kuld ja nüüd korraga 4 naist lisa. See on kõva purakas vallandunud. Eks Novosjol vana rebane tunne naissportlase hingeelu. Las treenib nais võrkpallureid ja 8a pärast õngitseb võrkpalli pronksi välja. Ahjaa, Pullerits abitreenerina ei teeks paha. Paneb naised krossi jooksma ja üket imitatsiooni pumpama igal päeval.

 
At 22:55, Anonymous Anonüümne said...

Priit, Sa nüüd oled oma vana tuntud provokatiivsuse juures tagasi, et vaid klikke (kommentaare) korjata. Tulemusena said mõnedki siledavõitu aju ja laserkiire sektori sarnase silmaringiga isendid (näiteks 12:19, 14:02, 21:21 jms.) sõna sekka öelda. Aga eks igas kommentaariumis peab selliseid leiduma, iga kommentaar ju loeb.

Kui nüüd asjast rääkida, siis tippspordis on raha küll oluline kuid palju olulisemad on 3 muud tegurit:
1) anne ja kehalised eeldused (kes kehaehituselt sobib maadlejaks, sellest ei saa kõrgushüppajat või pikamaajooksjat jne) + hea juhus, mis õigel ajal õige ala juurde juhatas
2) töötahe, kannatlikkus ning arusaam, et niisama ei saa elus midagi.
3) vanemate (pere) ja toetajate usk ja vääramatu tugi.

Näiteid pole vaja just kaugelt otsida -- pea kõik viimased tippvõistluste medalid on tulnud sellisel moel -- Šmigun, Kanter, Sildaru (oli seal hiljem mis oli), Kontaveit, Beljajeva nagu Priidu intervjuust taaskord kinnitust sai, Tänak jne, jne, jne.
Enne raha ja kuulsust oli vaid sihikindel treening ning vanemate ja väga väheste toetajate ilma igasuguse tagatiseta usk tulevikku.
Raha muutub oluliseks siis kui miskid esimesed tulemused on tehtud ja kui kohalikult külatasemelt on vaja edasi astuda. 7 aastasel ei ole suurt vahet, mis marki tossud, suusad või püksid kasutusel, tulemuse määrab lapse võimekus.

Vastupidiseid näiteid on ka -- kasvõi suusatamine, kus tippaegadel ringles hulganisti raha kuid ometigi ei tulnud sealt rohke ühtegi vähegi arvestatava tasemega sportlast, hoopis häbi ja valu.

Priit -- otsene viide su eelmisele sissekandele sportlaste tuksikeeramise suhtes -- sport, eriti individuaalsport, on karm aga samas õiglane. Võltshaletsus ega n.ö. poliitiline korrektsus siin ei maksa ja ei hakka reaalsuses kunagi maksma. Treeninggrupid koostatakse alati paari selge liidri vajadusi silmas pidades ning kõik treeningkavad tehakse eeskätt liidreid silmas pidades. Liidritele on vaja treeningpartnereid, selleks võetakse treeninggruppidesse veel sobivalt tugevaid sportlasi. Ja räägitagu mis tahes, edasi on kõik üks igapäevane halastamatu olelusvõitlus -- liidrid peavad jääma teistest paremaks, et oma eelis säilitada, sparringupartneri staatuses tagaajajad peavad tõusma liidriks, et treeningute planeerimises eeskätt nendega arvestama hakataks. Või vahetama treeningrühma. Või loobuma.
Raha eest sooritust ei osta kuid raha eest saab osta sooritust toetavaid asju -- varustust, füsioteraapiat, paremaid elamis- ning treeningtingimusi jne. jne. jne. Iga selline üksikasi mõjutab sooritust võib-olla väga vähe aga summa võib märkimisväärne olla. Ja lõppkokkuvõttes määravadki tipptasemel tulemuse väga väikesed erinevused.

 
At 23:15, Anonymous Anonüümne said...

Tõesti tõesti Kristina Smiguni saamine suusatajaks saamine oli hea juhus. See vist juhtus tõesti siis kui Anatoli ja Rutt kohtusid.

 
At 00:05, Anonymous Anonüümne said...

Punkt 2) töötahe ja kannatlikkus võib olla ikkagi olulisim. Perest see alguse saab, aga lõpuks pead ikkagi trennikoormust taluma sa ise, vaimselt murdma sa ise. Tulevad olümpiavõitjaks nii spordisüsteemi toel kui vaatamata sellele. Taustajõud peavad olema.
Raissa Smetanina mürgeldas 20a lumelaudadel tipus, 40-selt pani teistele pähe. Elas "mullis", ei jooksnud nuttes põllule, kõikjal vaenulikud põhjamaised konkurendid. Piirsalule vastas kunagi lihtsasti:
/.../ Smetanina kinnitab, et pikk karjäär füüsiliselt raskel alal ei ole mõjunud tema tervisele kurnavalt. „Igal ametil on oma vead, aga mina küll ei saa öelda, et tippsport ei ole tervislik,” lausub ta. Kogu karjääri jooksul ei jätnud ta ühtegi hooaega vigastuse tõttu vahele.
Üks vapustav saavutus peale medalite on Smetaninal veel: kogu oma tippsportlase karjääri jooksul hoidis ta sama kaalu. Nii nagu koondisse jõudis, nii ka 54-kilosena lõpetas. „Tundsin füüsiliselt, et mul on raske suusatada, kui võtsin kas või pool kilo juurde,” ütleb Smetanina.
Küll mõjutas tippsport pereelu. Kuigi Smetanina korterist kostab laste kilkeid, ei ole need tema järeltulijad. „Nemad on minu väiksed sugulased,” ütleb ta jälle naeratades.
„Mul endal peret pole,” ütleb ta täiesti rahuliku tooniga. „Sport ei ole selles süüdi, vaid nii lihtsalt läks. Võib-olla ma ise ei püüelnud nii väga, pärast enam isegi ei tahtnud.”/.../
https://epl.delfi.ee/artikkel/51151679/raissa-smetanina-vene-naissuusatajad-on-teistest-praegu-lihtsalt-norgemad
Nii kõneleb suur naine, sportlane, võitja.

 
At 00:56, Anonymous Anonüümne said...

To 00:05
Leidsid ka keda ülistada, nende Smetaninate ja Kulakovade kohta jutustati anekdoote juba sel ajal kui nad medaleid noppisid. Pardel ja jalaga munadesse siis märksõnadeks.

 
At 09:26, Blogger Priit Pullerits said...

Aitäh, 22:55, tõesti head lisandused ja tähelepanekud, Igati nõus.
Tuleb meelde, et Eesti jooksjate raamatus oli vist Taivo Mägi see, kes rääkis, kuidas ta pidi olema Liidu a/ü koondises liidritele treeingupartner, täpsemalt see tüüp, kes pikas lõigutrennis parimaid 600 meetri peale õige kiirusega veab.

 

Postita kommentaar

<< Esileht