Aastate jooksul olen ma pidanud siin kuulama väga enesekindlaid sõnavõtte, et pulsikell on A ja O. Eks see ole nüüdisaja kõva turundustöö tagajärg, et paljud ei kujuta pulsikellata oma elu ettegi. Mille peale olen soovitanud meenutada, kuidas Sebastian Coe ja Steve Ovett jooksid neli kümnendit tagasi aegu, milleni siiamaani küünivad vähesed – ja seda hoolimata sellest, et neil on pulsikell. Coe’l ja Ovettil ei olnud.
Pulsikellafanaatikutele olen alati vastu väitnud, et ennekõike tuleb õppida ikkagi iseennast kuulama.
Ja nüüd sain veel kord kinnitust, et mul on õigus olnud. (Nagu alati.)
Ajakirja Ma Olen Jalgrattur viimasesse numbrisse tegin loo Tartu Ülikooli spordibioloogia kaasprofessori Jarek Mäestu trenni- ja võistluskogemustest. Mäestu on teadlane, kes uurinud peamiselt treeningu füsioloogiat ja ületreeningut. Ta rääkis mulle – ja tema räägitu edastasin ka rattaajakirja lugejaile –, kuidas ta pani harrastajana, kes võistles keskmiselt üle nädala (lisaks rattasõidule ka rulluisutamises), ajapikku tähele, et saavutas tulemuste lae suve keskpaigaks, juuliks. Seejärel tundis pahatihti, et jalad on justkui tühjad. Mis siis, et intensiivsed, nn punases trennid, mille hulka arvestas ka võistlused, moodustasid kogu treeningumahust vaevalt viis protsenti. Milles asi?
Mäestu mõtted liikusid treeningute tegeliku raskuse peale. Ta ei vaadanud enam ainult pulsikella, vaid hakkas kuulama ka keha ning märkas: nii mitmedki trennid, mis südamelöögisageduse järgi olid madala intensiivsusega, olid enesetunde järgi millegipärast rasked. «Ka kahetunnine trenn, mille teed 130 pulsiga pärast tööd ja tühja kõhuga, võib osutuda raskeks, kuigi intensiivsus on madal,» tõi ta näite.
«Ka trennid, mis tehtud suhteliselt madala pulsiga, võivad osutuda raskeks, eriti kui need venivad pikaks, sest vaja on ju kasvatada treeningu mahtu,» rääkis ta mulle. «Oma osa võivad siin mängida ka juba eelnev väike väsimus või näiteks tühja kõhuga trenni minek.»
Teisisõnu: treeningu raskus ei tulene üksnes selle intensiivsusest, vaid ka treeningu kestvus avaldab mõju.
Mäestu hakkas jälgima, et enesetunde põhjal raskete ja kergete-mõõdukate trennide vahekord oleks 1:4. Raske trennina läheb kirja ka võistlus. Kergemate harjutuskordade mõõdupuuks on see, et nende järel ei tunneks ta end väga väsinuna. Borgi 10-pallisel pingutuse hindamise skaalal annaks ta noile trennidele 3–4 punkti.
Niisiis, olgu korratud ja võtke arvesse: treeningul ei maksa vaadata ainult selle intensiivsust, vaid tuleb hinnata enesetunde järgi ka selle raskust, et raskeid trenne ei koguneks liiga palju.
Saite aru?
*
Kui tahate spordimehena kopse tugevdada, siis seda saate teha siin!
Foto 1: Profirattur Martin Laas (esiplaanil) tänavusel Tartu teaterattamaratonil. Foto autor: Adam Illingworth, Klubi Tartu Maraton
Fotod 2-6: Pilte sügisestelt maanteesõitudelt Tartus ja selle lähiümbruses. Kuues foto on Lõuna-Eestist. Kas tunnete ära, mis kohad need on? Fotode autor: Priit Pullerits
18 Kommentaarid:
Pildid rattateel Tartust Tiksoja poole ja tagasi. Nende seas über-tee prestiižsest Tähtvere linnaosast, mis viib ratturi spetsellsillaga üle Riia mnt! Kas too on juba avatud, et sinna manifesteerides sõtkuda? Viimane pilt on ehk vaidlusalustelt Tartu maratoni radadelt?
Priit, see mis sobib ühele, ei sobi teisele ning tegelikult ei tea me kogu antud härrasmehe treeninguplaani. Vaevalt sinagi.
Enda tunde kuulamist pole siin kommentaarides keegi pulsimõõtja kiitjatest kunagi vastandanud!
Ja see, kui keegi väidab, et tal on alati õigus, on silmakirjalik ja haige ...
(ainukesed kuulsused, kes nii võisid/-vad omas riigis väita, olid Stalin, Mao ja Põhja-Korea dünastia)
Jean Echenozi "Jooks" on raamat Emil Zatopekist, mh põnevad kirjeldused ka tema kuula-oma-keha laadis treeningmetoodikast ja jooksutehnikast. E-raamat paari euro eest:
https://www.rahvaraamat.ee/p/e-raamat-jooks/1344889/et?isbn=9789949638611
Arvustus Sirbist:
https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/tsehhi-lokomotiiv/
Sealt arvustusest ka kaks tsitaati Zatopekilt: „kui sa ei suuda tempot hoida, siis tõsta seda“, „valu on halastav – kui see kestab katkematult, siis ta nürineb“. :)
Võru mammi küsib bussijuhilt:"Misso buss on?". Bussijuht vastab:"Misso buss on".
Seda siis tundmatu kohaga pildi kohta.
See on ju sama, et miks PP ei oska ennast kuulata ja ei käi enam ei jooksu ega rattavôistlustel.
Lp 19:56, Tiksoja lähedane tee on neist ainult esimesel looduspildil.
Õige, et kolmas on Tartu uus übertee - seal saab alati kiirust arendada, iga sõit algab ja lõpeb mul sellel.
Lp 22:48, väga õige, viimane pilt on Misso lähedal tehtud. Tee suundub Andri-Peedo kitsefarmist suurele maanteele.
Aga ülejäänud pildid?
Aga palun, õiged vastused nagu alati:
Tiksoja rist
Ilmatsalu tee
Vanaaseme bussipeatus.
Nii on, 09:02, kõik õige.
Kas tunnete lihtsalt pildilt ära või kasutate arvutiprogrammi, mis foto põhjal pildil kujutatu asukoha tuvastab?
Pullerits sinu asi on meie kõigi vabaduse eest võidelda ära tiksu provintsi ääremaadel. Kas New Yorgi suurkoolis seda õpetati?
22:33 selle lootust sisendava loosungi „kui sa ei suuda tempot hoida, siis tõsta seda“, „valu on halastav – kui see kestab katkematult, siis ta nürineb“ peaks suurelt iga vabariigi võimla seinale kirjutama.Et uuspõlvkond seda ka märkaks ja ka mõte paremini kohale jõuaks võib sinna lõppu visata minugipärast naeru emoticoni.
Oleks enesetunde jälgimise kõrvalt ka pulsikella jälginud, oleks Priit ehk pühapäeval isegi stardis. Üks ei sega teist, pigem täiendavad, eriti kui veel poodijumile ei sõida.
22:33 Balti laevastiku madrus Vladimir Kuts pani Kadriorus 3000m ja ütles kui tahad kiiresti joosta siis jookse kiiresti. Selle peab võimla seinale panema.
Kuidas oleks ühe suveolümpiaga?
https://www.delfi.ee/artikkel/94605843/isamaa-lubab-tallinnas-ja-helsingis-suveolumpia-korraldada-sester-soome-juba-isekeskis-arutab
Kas kogukond ei peaks Pulleritsule andeks andma? Võhmamehed? Siklimehed? Kõvamehed?
Võiks anda küll.
Aivar, siklimees
Priit on võhmasemu, võhmasemudele pole vaja andestada, nad on ikka semud, nii hea kui paha peal olles. Kõige tähtsam on, et võhmasemu peale võib alati kindel olla. Vahel ajab oma joru, no ega me ei saa keelata, ju siis peab kellegile pugema, et tuleb joriseda, selle peale ei saa pahandada. Me igaühe hing on müüdav ja leib ning vorst on vaja kuidagi välja lunastada.
Las enne palub andeks. Janek võhmamees
Za tšto?
Postita kommentaar
<< Esileht