Teisipäev, mai 17, 2022

Pullerits: Kuidas rattasõidul mind rünnanud koera omanik mind ründas

Selle vaate kohta fotol vasakul Kagu-Eestis Hürsi bussipeatusest kirdesse (noh, kas läkid ilmakaared silme ees juba sassi?) kirjutas mulle kirjandusprofessor Rein Veidemann: «Tõstsin selle suure pildi Lõuna-Eesti teest tärkava looduse keskel endale arvuti kuvarile. Hästi, et mitte öelda, meisterlikult valitud võttekoht. Tekitab nostalgiat. Idüllilise Eesti võrdkuju, mida esmalt nägin isamaaliste laulude vinüülplaadi ümbrisel (või oli see Tõnu Kaljuste Eesti Filharmoonia kammerkoori plaat?).»

Eks sai seda vaadet ka minuti jagu passitud. Just seda, et pilved õigesse asendisse liiguks ja vajalikesse kohtadesse sobiliku, kontraste loova valguse tekitaksid. Alati ei pea ju pea lenksu all kimama. 

Maastiku- ja kruusasõitudel see võlu ongi, et näeb tavaliselt rohkem kui asfalteeritud maanteedel. Noil on peamine ökonoomsus – viia võimalikult sirgejooneliselt ühest punktist teise. Aga kruusateed on vana aja jäänukid, kus on rohkem jälgitud looduse reljeefi ning oluline on väikseid kohti ja talusid üksteisega ühendada, mistõttu neilt teedelt avanevad vaatepildid on ka palju paeluvamad. Eriti Lõuna- ja Kagu-Eestis.

Muidugi saab ka kiiremat sõitu teha. Pähapäeval küündis Moabis karastuse saanud Cube’i maastikurattaga kiirus paaril korral 45 km/h ligi. Tõusumeetreid kogunes 29,6 km-ga 190. Laupäeval, mil käisin taas kolmikpunkti lähedal (vt foto vasakul) – teate ju, mis see on!? –, tuli 28,9 km-ga tõusumeetreid kokku 137. Reede õhtupoolikul tegin 24 km pikkuse ringi, tõusumeetreid näitas Strava Venmemaa ja Läti piirist mööduval ringil küll kõigest 76, aga tippkiirus oli see-eest 51 km/h. Nii palju andmetest.

Peamine on aga vaheldus. Vaheldus Tartu ümbruse pähekulunud teedele ja marsruutidele. Kui palju ja mis moodi Tartu läheduses sõitmist ka ei planeeri, ikka satud igituttavatele kohtadele. Nagu väntaksid oravana rattas.

Looduses, eriti teedel, kus liiklus on minimaalne, et mitte öelda, peaaegu olematu, saab fookuse rahumeeli ümber seada. Tegeleda vaadete märkamise ja jäädvustamisega, et neid ka teistele innustuseks jagada. Kui need inspireerivad isegi paljunäinud ja kahtlemata elava kujutlusvõimega kirjandusteadlast, siis võiks jäädvustatud vaated inspireerida ka neid, kes harjunud nägema peamiselt vaid musta asfalti. Või eksin?

Sõitsin pühapäeval mitte kaugelt mööda ka sealt, kus kaks nädalat tagasi üks lahtine koer mind ründas. Ei hakanud kontrollima, kas koer jätkuvalt vabalt ringi jookseb; igatahes peremees ei ilmutanud mõni aeg tagasi vähimatki arusaamist, et midagi oleks valesti olnud.

Saatsin tolle intsidendi kohta kirja Rõuge vallavalitsuse üldaadressile ning nimeliselt kolmele isikule: vallajuhile, õigusspetsialistile ja piirkonnapolitseinikule. Elu on õpetanud: alati, kui tahta, et kirjale vastataks ja edastatud info kusagile ei ununeks, tuleb kirjutada soovitavalt vähemalt kolmele inimesele, sest sedasi saab probleemi tõesti püsti panna ja sellega ollakse sunnitud tegelema. Jätke see tarkusetera endale meelde!

Vallavanem kirjutaski mulle juba vähem kui kahe tunni pärast vastu: «Suur-suur tänu, et andsite toimunust märku. Palun, et Haanja-Misso piirkonna haldur käib juba sel nädalal teie poolt viidatud piirkonnas ja uurib, kelle koeraga võiks tegu olla. Kui omanik teada, siis saame koeraomanikele teha hoiatuse.» Kiri oli veel pikem, aga kõike ei hakka siin edastama. Huvitav oli sealt teada sada, et just nädal varem oli Rõuge vallavolikogu võtnud vastu koerte ja kasside pidamise eeskirja.

Vallavanem tunnistas, et ametnikud ei jõua käia ennetavalt hajas elavaid koeraomanikke kontrollimas, ning lisas, et «seda tehaksegi tavaliselt kellegi kaebuse peale». Mis tähendab, et kaebus läks asja ette ja seda, et koeraomanikuga juttu oli, kinnitab ka paar päeva hiljem koeraomanikult saadud kõne.

Koeraomanik helistas ja ütles, et tema koer ei ründa kedagi, sest isegi lapsed, kes on majast mööda kõndinud, on teda silitanud. Mind ta koer igatahes ründas, sööstis hambad irevil ja täiest kõrist haukudes kõva tempoga minu suunas, nii et pidin ratta seljast maha tulema ja ratta enda ette kaitseks seadma.

Koeraomanik ütles, et ma olin ise koera provotseerinud, kui end koera eest rattaga kaitsesin. Et mina olen süüdi. See oli nii idiootne jutt, et sain vihaseks. Küsisin, kas ma oleks pidanud laskma koeral endale näkku karata, enne kui midagi enda kaitseks ette võtta.

Küsisin, kust ta seda kõike teab ja võtab, sest kedagi ju kodus ei paistnud olevat. Koeraomanik vastas, et ta nägi küll, sest oli kodus. Ohoo! Tohoh! Aga miks te siis koera ära ei kutsunud, küsisin. Ta vastas, et oli eemal. Ma ütlesin, et koer ähvardas ja jälitas mind ligi kümme minutit, millise aja jooksul oleks ta pidanud tulema lähemale ja kõva häälega hüüdes oma koera taltsutama ja ära kutsuma.

Selle peale hakkas ta rääkima, et ma olin ratta üles tõstnud ja koera vihaseks ajanud. Ratta üles tõstnud?! See pole kuskilt otsast loogiline jutt, sest sedasi oleksin avanud koerale otsetee teadagi kuhu.

Koeraomanik raius edasi oma juttu, et mina olen süüdi, kui kasutasin ratast enda kaitsmiseks ja ärritasin sedasi koera. Mis on lambajutt, sest ratas oli mul risti ees turvatunde tagamiseks, ma ei teinud sellega koera suunas ühtegi ähvardavat liigutust, vaid taganesin vaikselt, sest sain aru, et vähegi ähvardava liigutuse tegemine võib koera veelgi rohkem marru ajada. 

Koeraomaniku teine korduv väide oli, et koer ei ole mind rünnanud. Selle peale küsisin, et kas ma oleks pidanud ootama, et koer kargab mulle kallale, et alles siis oleks tema arvates olnud mul õigus midagi enda kaitsmiseks ette võtta, mitte ennetavalt. Ütlesin, et siin on põhiküsimus ikkagi see, et tema koer oli lahti ning ründas ja ähvardas mind üldkasutataval teel ning sedasi on tema kui koeraomenik süüdi. Punkt. 

Seda enam, et Rõuge vallavolikogu koerte ja kasside pidamise eeskirja § 2 ütleb: «Looma on lubatud pidada loomapidajale kuuluvas või tema valduses olevas ehitises või territooriumil nii, et oleks välistatud looma omal tahtel välja pääsemine ja inimestele või teistele loomadele kallale tungimise võimalus. Loomapidaja peab tagama, et looma pidamine või looma käitumine ei rikuks avalikku korda ja heakorda ning ei häiriks ega ohustaks teist isikut või looma või teise isiku vara. Omanik kannab täielikku vastutust looma tegevuse tagajärgede eest.»

Ma ei saa aru, mida koeraomanikul minuga üldse vaielda oli. Lugegu oma valla eeskirja ja võtku teadmiseks või muidu...

Kõik fotod: Kagu-Eesti loodus, pildistatud eelmise nädala reedel, laupäeval ja pühapäeval. Kui palju kohti ära tunnete? Kõigi fotode autor: Priit Pullerits

23 Kommentaarid:

At 10:42, Anonymous Anonüümne said...

Miks sa üldse arvad, et mingi päss pärapeest tunneb ajakirjanikuhärrat rattariietes ära? Vabalt võis olla, et see mida tema nägi oli hoopis teine rattur, kellel oli hoopis intensiivsem "vestlus" peniga. Ma ei usu, et kui uuriv spordiajakirjanik ei silmanud 10 minuti jooksul peremeest, et siis peremees märkas ajakirjanikku. See pole võimalik. Küll aga tõestab peremehe jutt, et probleem peniga ei olnud üksikjuhtum vaid lausa retsidiivne juhtum. See kui vanamees näeb, et võõrad lapsed silitavad tema koera aga tõestab seda, et koer käitub peremehe vaateväljas juhul kui peremees kodus on väga ontlikult. Nii kui aga ta teab, et peremees on kadunud nii hakkab nö kodu valvama ja peab kõiki ringi tuiavaid ahve tontideks, keda on vaja oma valdustest hästi eemale peletada. Noh näiteks, ega meile ka ei meeldi kui jalgratastega dessantväelaste üksus Petseris ringi uudistaks, meedia klähviks täie pasaga seni kuni need ohutusse kaugusesse Irboskast eemale Pihkvasse taanduks. Siis tunneb alles lõukoer, et mission accomplished.

 
At 12:56, Anonymous Anonüümne said...

Vallavanema pildi oleks võinud ka lisada...

 
At 13:04, Anonymous Anonüümne said...

No mis see pilt lisa annaks?
https://rouge.kovtp.ee/ametnikud5

 
At 13:52, Anonymous Anonüümne said...

Ilusad loodusvaated!

Lõriseva koera omanikule: te olete idioot.

 
At 16:44, Anonymous Anonüümne said...

Nagu arvata oli, Vader on aetud Girmay eest tööle, hetkel veab peagruppi jooksikutele järele. Kahju!

 
At 18:32, Anonymous Anonüümne said...

Taaramäe teenib oma palka välja, mille üle te täpsemalt nurisete ?

 
At 18:46, Anonymous Anonüümne said...

Me kõik teenime. Kuidas töö, nõnda palk.

 
At 12:46, Anonymous Anonüümne said...

Kui hiinlased ja venelased oma uuema tehnika kasutusele võtavad siis läheb Ukrainas jamaks. Kogu värk on ilmselt maise päritoluga.

 
At 13:04, Blogger Priit Pullerits said...

Täna tegin avalikult sellise ettepaneku:

https://arvamus.postimees.ee/7525296/priit-pullerits-soovitus-sporditippudele-keelduge-venemaa-ja-valgevene-sportlastega-voistlemast

 
At 14:12, Anonymous Anonüümne said...

Anett Kontaveidi nägu tõmbus tõsiseks, kui Õhtuleht küsis, kuidas on Ukrainas toimuv sõda mõjutanud tema koostööd venelasest treeneri Dmitri Tursunoviga.

„Väga pikalt seda kommenteerida ei taha,“ sõnas ta. „Loomulikult on sõda mõjunud vaimselt raskelt, sellega toime tulla ja vahepeal ka reisida … Ma ei tahaks jagada neid tundeid, mis mul treeneriga seonduvalt on.“

 
At 16:13, Anonymous Anonüümne said...

Taaramäe aafriklasest sprinter on mängust väljas, lasi poodiumil vahuveinikorgi omale silma. Ei pea enam selle oina kasuks töötama. Spordidirektor hr Piva loodab Pozzovivole ja teisena Hirtile kokkuvõtte arvestuses. 10 parema seas on tubli tulemus. Reinu mainib etapivõidu noolijana, Etna etapp andis lootust.
https://intermarche-wantygobert.eu/news/binigiro/

 
At 16:18, Anonymous Anonüümne said...

Girmay intsident poodiumil: https://www.youtube.com/watch?v=prkP8M4vMB8

 
At 17:25, Anonymous Anonüümne said...

Kõik fotod olid selgelt äratuntavad. Kaardil on näha ka nende tegemise asukohad koos legendidega juhul kui eristuvatele mummudele klikkida. Aga arusaamatuks jääb, et mis sunnib sinna tallu minema, kas mingi seletamatu tahtejõuga kontrollimatu jõud Pullijärve juurde või?

 
At 18:37, Blogger Priit Pullerits said...

Hea töö, 17:12! Kõik on õige! Käsitsi tegite või kasutasite mingit programmi?

 
At 18:55, Anonymous Anonüümne said...

Sul Priit on nutti. Miks teha käsitsi kui head tarkvarad on nina ees? Siiski, nagu sõjatandril on peale tehnika vaja ka jalaväelast on ka sama tuvastamisega. Programmid on head aga matemaatiline abivahend toimib kõige paremini kui inimene sellega oma tahtsi toimetab. Militaar otstarbeks peaks leiduma ka automaatne lahendus. See aga on turvalukkude taga. Jämedalt hinnates võiks see olla valminud ca 15 aastat tagasi. Oleks tõesti aeg see mõne uue ükssarviku sünnitamisega avalikustada laiadele massidele. Hoiaks kõvasti aega kokku.

 
At 14:11, Anonymous Anonüümne said...

Taaramäel täna lubatud paugutada?

 
At 14:29, Anonymous Anonüümne said...

Kõva pundiga sai minema küll. Pöidlad pihku, kuigi reljeef ja trassi pikkus pole nagu tema cup of tea.

 
At 16:06, Anonymous Anonüümne said...

Kas Vader veab lahti?

 
At 16:10, Anonymous Anonüümne said...

Nüüd, kui 2 3kat mäge on ees, võiks olla Reinu võimalus. Van der Poeli ja teiste klassikutega finišit teha on mõttetus. Ilmselt kui mingi pundiga ees ära ei saa, laseb jala sirgeks. Kogu kasu on selles, et Pozzovivo saab pelotonis terve päev tirri lasta. Vaatame.

 
At 16:23, Anonymous Anonüümne said...

Rota hakkas hoopis eest lahti sikutama.

 
At 17:16, Anonymous Anonüümne said...

Mollema ja Keldermani punt ei saa esikolmikut kätte 13 km minna ja vahe 55 min. Kas Piva tõmbas jälle kõige pikema kõrre?

 
At 17:17, Anonymous Anonüümne said...

*55 sekundit

 
At 17:49, Anonymous Anonüümne said...

Taaramäel läks viimast mäge võttes silmnähtavalt raskeks. Palav oli kah.

 

Postita kommentaar

<< Esileht