Esmaspäev, mai 30, 2022

Pullerits: Miks tuli teiste huvides Tartu rattarallil žongleerida?

LISATUD VIDEO!

Pika tõusu lõpus Aovere ristmikule jõudes olin vasakult liikunud pikaks veninud grupi ette. Teiste tempo langes. «Mis uimerdamine siin käib?» küsisin mehelt, kes grupi ees jala sirgu lasi. Ja otsustasin kiirust lisada.

Just sellised kohad, kus on mäest üles jõutud, kui on sõidetud pikalt vastutuult, on konkurentide ärritamiseks ideaalseimad. Tõmbasin vasakule teepoolele – jah, see oli vastassuunavöönd, aga ees sõitev mootorrattur oli liikluse seisma pannud ning sundinud vastusõitvad auto teepervel peatuma –, sest tuul puhus paremalt; ikka selleks, et tekitada võimalikele tuulde võtjaile, kui neid peaks olema palju, võimalikult napilt tuulevarju. 

Ega mingit kindlat plaani olnud, lihtsalt tundus soodne hetk, et Tartu rattaralli 60 km sõidus midagi korraldada. Mulle ei meeldi sõidud, kus lihtsalt istud suures pundis ja veered seltskonnaga kaasa – mis selle mõte on? See ei paku ju mingit emotsiooni. Emotsiooni saad siis, kui ise selle saamiseks midagi ette võtad. Teisisõnu: kui sõitu elavdad.

Pärast sain teada, et grupis eesotsas liikunud mehed olid omavahel arutanud, kas minna järele või mitte. Nad otsustasid mitte minna, sest olid mulle arutelust ettekandnu kinnitusel jõudnud järeldusele, et püüavad nagunii mind kinni.

Aga mis siis, kui grupist eralduvad veel mõned ja minuga kaasa tulevad? Sellele ma vargsi lootsin. Ja see ka juhtus.

Esmalt tuli mu selja tagant välja Karina Toming, et samuti vedamisse panustada. Mõne aja pärast tuli vasakult veel kolm meest, neist üks oli eriti uljas ja keris tempo nii kõrgeks, et läks meil koguni veidi eest. Kuid ootas järele. Plaan oli, vähemalt mul, et hakkame koostööd tegema. Teised näisid nõustuvat. Ainult viies mees vangutas eitavalt pead – tunnistas ausalt, et ei jaksa, ja jättis enda ees koha mulle, kui eest taha vahetasin.

Läksime küljetuulega ligi 40 km/h. Hoog oli päris hea. See tundus juba tõsiseltvõetav katse atrõõvi saada.

Esimest korda olin grupi võimekust ja tahet katsetanud pärast Saadjärve äärest Vedu poole keeramist, kui tuli pisike tõusu moodi küngas. Selle eel palusin Siim Rostinit, kes sõitis mu taga vasakul, et ta jätaks mulle ruumi grupi kõrvale tõmmata, sest soovisin teha väikse kiirenduse. Läbi ta mind lasi ja tuli kaasa ka. Võtsin loomulikult vasakule tee äärde, grupist eemale, et sealt poleks nii kerge tuulde hüpata.

Kui olin grupist mööda saamas, vaatasin üle õla pisut tagasi. Keegi ei reageerinud. Tuimad tükid! Lasin tempo alla, sest üksi pole mõtet ees laamendada. Lootus oli, et äkki tulevad mõned kaasa ja siis saame ülejäänutest lahti. Kuna valitses üleüldine ükskõiksus, kasutasin saadud edumaad rahumeeli joomiseks.

Rahumeeli tegelikult sõitma tulingi. Esiteks ei valinud seekord pikka, vaid valisin lühema distantsi, 60 km. Teiseks ei valinud kõige kiiremat, planeeritava lõpuajaga alla 1:45 gruppi, vaid valisin järgmise, loodetavasti vahemikus 1:45 kuni 2:00 lõpetava grupi. Ja kolmandaks alustasin sõitu selle grupi tagaotsast. Tõsi, juba kahe kilomeetri järel olin grupi peas, seal, kus noorratturid lahtivedava auto tuules passisid.

Aga ma ei plaaninudki nendega pärast tehnilist starti, kui auto eest ära kiirendas, kaasa spurtida. Olin otsustanud, et tõmblema ja rabelema ei hakka, vaid võtan rahulikult. See ju esimene formaalselt aja ja koha peale sõit pärast ligi kaheaastast pausi. Seepärast võtsin isegi lausa kolm SiSi geeli kaasa. Ja panin rattavormi alla pikad püksid ja särgi alla lausa kaks pikkade varrukatega särki ja sõrmeotsteni ulatuvad kindad tagataskusse ning rattakingadele katted peale – juhuks, kui rahulikust sõidust tuules ja vihmas külm peaks hakkama.

Grupp, mis vastutuult ja laugetel tõusudel Lähte poole liikudes lagunes ribadeks, sulas Saadjärve ja Vedu ning Kikivere vahel uuesti kokku. Seal olid ka kogu distantsi soodsaimad olud, tuul puhus enamasti külje pealt tagant. Kui Aoverre jõudsime, oli pundis kokku juba kindlalt rohkem kui poolsada sõitjat.

Paraku ei saanud pärast Aoveret äraminekust asja. Paar kilomeetrit hiljem valgus grupp uuesti selga. Enam ei näinud mõtet ees tööd vehkida, soovitasin seda ka äsjastele atrõõvikaaslastele. Liiati keeras tee niimoodi, et tuul, ja järjest valjem tuul, hakkas otse vastu puhuma.

Pärast Luunja mõisa pargi kõrvalt läbisõitmist ilmnes uus probleem: juhtrauale kinnitatud GoPro Black 7 kaamera andis märku, et aku on oma ressursi ammendanud. Olin seda ette näinud ning varuaku rattasärgi tagataskusse pistnud. Aga nüüd tuli sõidu ajal saada hakkama aku vahetamisega. See ei olnud lihtne.

Tuli avada korpus, et kaamera kätte saada. Siis avada selle alaküljel luuk, kust tühi aku välja võtta. Varuaku olin selleks ajaks taskust kätte saanud ja hoidsin seda hammaste vahel. Nüüd tuli hoida väikest kaamerat ning sellest vana aku kätte saada ja uus aku sisse panna. Kuigi vaatasin hoolega, et aku õigesti sisse paneksin, panin ikkagi valesti, misjärel tuli näha vaeva, et see sealt uuesti kätte saada ja õigeks keerata. Ja kui akude vahetus läbi viidud, tuli kaamera taas korpusesse panna ja korpus kinnitada.

Lugesite seda tükk aega, eks, aga kujutage nüüd ette, et seda kõike tuli teha sõidu ajal. Selleks jäin grupi lõppu, et juhul, kui peaks midagi juhtuma, ei tekitaks ma teistele ohtu. Õnneks ükski asi maha ei pudenenud.

Lõpuks tuli grupp uuesti kinni püüda.

Nii ma siis sõitsingi grupi lõpus läbi Kabina ja Veibri ja Ihaste. Ega kuskile kiiret olnud, olin kus olin. Alles siis, kui hakkasime Ihaste teel A. Le Coqi spordihoonele lähenema, võtsin vasakule ja liikusin aegamisi ettepoole.

Sõpruse sillal oli möödumiseks rohkem ruumi. Ainult et seal tuli murda vastutuult. Igatahes õnnestus üksjagu ettepoole saada – lõpus on seal kindlasti ohutum, oli tagamõte. 

Finišisirgel pandi küll ühiselt hoogu juurde, aga mitte väga palju: üle 42-43 km/h kiirus ei tõusnud. Ja keegi vingerdama ka ei hakanud. Aeg tuli 1:48.56 (keskmine kiirus 33,35 km/h), mis andis ligi üheksasaja lõpetanu seas 119. koha. Sama sekundi sees jõudis üle finišijoone veel kaheksa võistlejat. Sekund parema aja sai kaheksa osalejat. Seega, nagu näha, oli tihe grupp.

Kõike seda saate oma silmaga üle vaadata siin!

Foto 1: Ratturid ootamas Eesti Rahva Muuseumi B-parklas starti. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Fotod 2-9: Ratturid pärast 128 km pikkuse sõidu starti ERMi taga. Fotode autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 10: Tartu rattaralli võidab 17-aastane Romet Pajur Alo Jakini ja Rait Ärmi ees. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 11: Pelotoni ratturid lõpetamas Tartu rattarallit. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix

17 Kommentaarid:

At 11:13, Anonymous Anonüümne said...

Pikka sõitu saab jätkuvalt järelvaadata:

https://sport.err.ee/

 
At 21:31, Anonymous Anonüümne said...

27 km distantsil oleks võinud vabalt atrõõvi minna, grupil eest ära sõita ja esikoha võita.

 
At 22:42, Anonymous Anonüümne said...

Kaljulaidi keskmine kiirus pikal distantsil oli 34,5km/h. Ilma paugutamata ja elevust tekitamata. Oleks aus nüüd ka sellest kirjutada, kui varem ikka mainisid, kui pikalt talle suusas pähe teed. VK I koht tuli nagu naksti. Vedamast ta keeldus, sõitis rahulikult ja targalt, korra vastutuules käis ees ka. Hoidis grupi etteotsa ja küsis targematelt nõu, kui oli taktikat vaja kavandada nt grupiga eesliikuvast aeglasest seltskonnast kitsal Peipsi-äärsel teel mööda saada.

 
At 13:23, Anonymous MargusM said...

Priit sõidab juba mitukümmend aastat ratast aga ikka selline profaan et loe ja imesta!

Priit, kas sulle on määratud mingi HR ja ajaline limiit sportimiseks? Küsin sest ei mõista mis ikkagi takistas pikka distantsi sõitmast.
Teiseks, valisid teise ajagrupi ja siis üritad esimesele omast tempot peale suruda- täiesti arusaamatu käitumine. Ilmselgelt valed valikud.

 
At 14:09, Anonymous Anonüümne said...

Vabadele võhmameestele küsimus eriväljapanekult "Vaderi varandus".
Rein Taaramäe on võitnud 3 suurtuuride etappi: 2 Hispaaniast ja 1 Itaaliast.

Mis žesti näitas Vader võites Giro etapi, mis oli ühtlasi tolle tuuri viimane mägede etapp.
a) Näitas V-märki,
b) näitas Z-märki,
c) näitas pikkpeetrit
d) näitas tühja südant

 
At 14:38, Anonymous Anonüümne said...

Mina arvan, et Priidule lihtsalt meeldib eesmärgita tõmmelda ja nii lihtne see kõik ongi. Tal puudub pikk vaade ja ei mõista lõbusõidu loogikat, et miks keegi ei viitsi temaga kaasa tõmmelda. Tempo oli juba vastu tuult lõbusõidu tolle grupi tsainikutele piisavalt kõva. Paar naiivsemat sõidukogemuseta tüüpi lootsid saada priiküüti tugeva ratturi tuules. Aga see kõik oli üks lihtne ajakirjanduslik vuffel - tüng - lollide tillist tõmbamine aga selle eest väga lõbus.

 
At 15:29, Anonymous Anonüümne said...

Vader näitas Z-märki.
Finišijoonel pühendas Taaramäe triumfi päev rang- ja abaluu murdnud meeskonnakaaslasele Ilnur Zakarinile.

 
At 15:52, Anonymous Anonüümne said...

Õige vastus, lp 15:29! Katjuuša rattavõistkonnas (üheks peasponsoriks Gazprom) pedaalides tegi Vader meeskonnakaaslase toetuseks Z-märgi. Vader oli tatarlase Zakarini peamine toetus, kuna mõlemad on kõvad mägedemehed. Ühe õnnetus (ränk kukkumine) oli teise õnn (vabad käed). Vader kasutas võimaluse ära.
Alates 2:00 https://www.youtube.com/watch?v=dkHwnDJbyCs

PS. Kas Vader saab TdF-ile peale ja võtab veel puuduva etapivõidu ka sealt?

 
At 18:03, Blogger Priit Pullerits said...

MargusM, te käite siin muudkui sõna võtmas, aga lugege ka, palun, enne, kui sõna võtate, siis teate, miks ma ei tohi pikalt ja kõvasti pingutada, täpselt aasta tagasi oli sellest põhjalikult juttu. Niisama peale lennata ja haukuma hakata, nagu teil kombeks, on lihtsalt matslus. Saate aru, puhas matslus.
Ja teiseks, mind ei huvita mingid ettekujuteldavad reeglid, kuidas keegi peaks sõitma. Need, kes ainult reeglite järgi elavad, teevad oma elu küll igavaks. Huvitav on siis, kui püüad end ja teisi üllatada. Ükskõik mis sellest välja tuleb. Vähemasti endal on lõbus ja põnev. Teiste pärast ma ei muretse, mis nemad arvavad, mida ma sõidu ajal teen või ei tee.

 
At 20:53, Blogger Priit Pullerits said...

Tarkade klubile selline küsimus: millises arvestuses on selline järjestus?
Alo Jakin
Rein Taaramäe
Priit Pullerits

 
At 21:43, Anonymous Anonüümne said...

Kui ma oleks Postimehe CEO, siis ma saadaksin Priidu ja Soonetsi rahva Tour de France`ile, saateautoks Ferrari Roma, mille katusel varurattad, sees head joogid ja suur mängupuuma. Tiimi nimeks paneks Postimees-Pullerits-Puuma Pro Cycling.

 
At 22:28, Anonymous Lollide klubi lihtliige said...

Kõik 3 on kõvad Tartu rattamehed, aga ehk Tartu rattarallil on kõige kõvema koha välja vändanud Jakin (seekord 2. koht), Vader on võidu järele tulnud, aga see pole tema trass. Nii et koht Alost selgelt nõrgem ja Padre teeb oskuslike vimkadega tulemusi, mida profid ja harrastajad siunavad, kuid Reinu ja Alo paremat kohta pole üle sõitnud.
Kui mõttesuunaga panin puusse, siis paluks 1. vihjet.

 
At 10:42, Blogger Priit Pullerits said...

Vt eilne Strava Vorbuse põik!

 
At 13:45, Anonymous Anonüümne said...

Puuma teema lööb aina enam ka peavoolu sisse, muidu sai neist lugeda vaid PP spordiblogis. Trending.
https://maailm.postimees.ee/7536568/kaval-majahoidja-lukustas-kondava-kuuguari-californias-klassiruumi

 
At 20:13, Anonymous MargusM said...

Priit, kui minu küsimused on nii valusad et väärib kustutamist siis pole mõtet uhkustada siin mingite põikude lõikudega. Nõrk!

 
At 22:08, Anonymous Anonüümne said...

Lööb peavoolu sisse jah. MGM plaanib 2023 löökfilmi The Day You Escaped Angry Puma ja kuuldavasti tahavad Tom Cruise peaossa. Meil võiks Catapult F või Taska Film teha kaveri ja peaossa loomulikult kõige kogenum puumakütt Padre. Või kui Padrel põlv haige siis Soonets. Aga olgu hästi treenitud muskulatuur. Rahvas ootab.

 
At 22:14, Anonymous Anonüümne said...

Taskalt saad sa klassikokkutuleku laadse pasa. Catapuldiga koostööst keeldumine oleks Padrele kahjulik. Puuma vajab parimat.

 

Postita kommentaar

<< Esileht