Pullerits: Kuidas kõige ootamatumast kohast võib saada suure emotsionaalse laengu

Professor Marju Lauristin tavatses varasemalt ikka utsitada, et ma doktoritöö ära teeksin, kuid argumentidest tuli puudu. Ja tühja sellest doktorikraadist, kui saad kohe ette võtta professori-nimelise asja.

Sõitsime abikaasaga Moabist piki Colorado jõe kalda äärset maalilist käänulist maanteed (fotol ülal) Professori orgu. Hüva, sinna saab igaüks. Aga sealt tuleb teha mitu mehist sammu edasi. Need sammud viisid meie auto läbi kaks päeva varem tulnud tugeva vihma tekitatud tumepunase muda. Tänu Infiniti QX80 võimsusele ja kõrgele kliirensile ei olnud need mudaväljad probleem, nagu ühele valgele kaubikule, mis tuli meie järel. Tolle juht pidas teed riskantseks ja loobus.

Meie jõudsime aga Professori oja (Professor Creek) kaldale. See oja voolab välja Mary Jane'i kanjonist, mis omakordi ei jää kuigi kaugele kuulsatest Fisher Towersitest (fotol ülal; seal on tehtud juba 60 aastat tagasi üks kuulus autoreklaam). Parimatel päevadel läheb Professori oja kaldal hommikuti kitsaks, sest punasel liivasavipinnasel jagub kohti väidetavalt kõige rohkem 28 masinale ning kellele kohta ei järku, see peab minema sõitma, sest tee äärde parkimine on rangelt keelatud, kuna tee viib läbi eravalduse. Meie saabumise hommikul oli parklas vaid kaks masinat - ilmselt oli äsjane vihm paljusid heidutanud ja pannud plaane muutma.

 

Asusime teele (ülemistel fotodel) eriliste ootusteta, aga juba esimesed paarsada meetrit andsid võimsa emotsionaalse laksu. Selle tekitasid ümberringi võimsad kõrgendikud (enamasti peetakse ja nimetatakse neid mesadeks), helesinine taevas särava päikesega, punane pinnas sellel kasvavate roheliste taimedega ning mõistagi oja kaldal kollaseks minevad lehtpuude lehed, mis päikese käes lausa kuldselt kiirgasid, ja tagatipuks loomulikult hooga vulisev oja, mis oli selles pealtnäha vähese eluga keskkonnas justkui keskne arter.

Matka tegi elamusterohkeks ka see, et alatasa tuli oja ületada (ülemistel fotodel). Ja see ei käinud niisama lihtsalt, et hüppad üle. Kuna puudus soov jalatseid märjaks teha - sügisesed ojad on siin enamasti jõhkralt külma veega -, siis otsisme kohti, kus saaks kivilt kivile hüpates veest üle, ja kui selliseid häid kohti ei leidnud, ehitasime kaldaäärsetest kividest ise ülekäiguraja, mis ei olnud sugugi kerge, sest kiire ja jõuline vool tikkus enamasti kive ära viima.

Ühtekokku matkasime ligi viis tundi ning ületasime sel edasi-tagasi teekonnal Professori oja rohkem kui poolesajal korral. Jalad jäid kuivaks. Meeleolu oli laes. Lage ei olnud. Sest Utah's on heade emotsioonide piir kõrgel taevas. Sky is the limit, nagu öeldakse.

Ja pärast seda, kui Fisher Towersite juures ka käidud, Colorado jõe äärt pidi Moabi tagasi. Mõnda emotsiooni, nagu Mighty Colorado äärne sõit, saab siin päeva jooksul suisa topelt.

Fotode autor Priit Pullerits