Pullerits: Kuidas mõni koht lühikese ajaga nii palju tundmatuseni muutuda võib?

Küll võib mälu olla valikuline ja auklik. Petlik ka. Matkasime abikaasaga Colorado jõe äärest piki Negro Billi kanjonit (fotol vasakul) neli kilomeetrit kuni Morning Glory Natural Bridge'ini, mis on pikkuselt USA kuues ja maailmas kindlalt esikümnes. 73 meetrit, kui õigesti arvutasin. Mäletasin suvest 2002, et see oli kerge rada, vaid paaris kohas tuli kividel hüpata üle peaaegu veeta oja ja kaldal käia kohati kummargil, sest puude oksad olid nii madalad. Nüüd olid olukord ja vaatepilt hoopis teistsugused.

Palju üle kivide ronimist (fotol paremal), kõrged kaldaäärsed, tõusud ja laskumised. Nagu poleks selles kohas kunagi varem käinud. Või oli asi hoopis selles, et vahepealse 22 aastaga olid vooluveed teinud olulisi korrektiive, mis on muutnud nii kanjoni põhja väljanägemist kui loomulikult sundinud muutma ka seal kulgevat rada?

Morning Glory looduslik sild näeb välja selline:

Tagasitee läks kiiremini, alla pooleteise tunni:

Veed, mis kanjoneid voolivad, on siin purustava jõuga. Kui abikaasaga kanjonist välja hakkasime jõudma (ülal alumine foto), tuli sadu tagantpoolt kaela. Tõusis kõle ja vali tuul. Enam-vähem napilt pääsesime. Aga Moabi kesklinnas olid tänavate ääred juba paksu veekorra all. Linna ääreosades, mis asuvad nõlvadel, oli näha, kuidas vesi oli punast liiva ja muda alla kandnud.

 

Siis tuli õhtul veel kõva sadu, mille pilved sõitsid isegi La Sali mägede lumistest tippudest massiivselt üle (ülemised fotod). Siin teevad sajud ikka üksjagu kurja. Ega neid sademeid väga kaua ja palju tulnudki, aga meie mõistes kruusateed muutusid poriseks ja üksjagu mülkakski. Positiivne on see, et teed tahenevad võrdlemisi kähku, päevaga, kui päike peale paistab. Nii et sügis on siin pakkunud igasuguseid elamusi - ka lehmadele avatud karjamaadel (fotol all). (Aga kes tunneb ära, mis müür kulgb alumisel fotol vasakult keskele? Ja mis oja voolab ülemisel pildil mägedest alla?)

 

Fotode autor Priit Pullerits