Teisipäeval, 6. mail toimub Eesti kergejõustikus midagi erakordset: alaliidu etteotsa valitakse uus president ja kandidaate on üksainus, omaaegne mitmevõistleja, mullu kevadeni vabariigi valitsuses regionaalministri ametit pidanud Madis Kallas. See on halb. See on alati halb, kui teine kandidaat puudub.
Seetõttu on põhjust oletada, et suurt midagi ei muutu ja kõik jääb laias laastus samaks. Samaks võiks asjad jääda siis, kui need on hästi. Aga ei ole ju. Vaatame selle tõestuseks, kui palju on alates Pekingi olümpiast aastal 2008, mis oli esimene olümpia EKJLi senise presidendi Erich Teigamäe ajal, kui palju on vähenenud alade arv, kus on osalenud Eesti kergejõustiklased.
Olümpia Mehed Naised Kokku
2008 Peking 6+5=11
2012 London 6+3=9
2016 Rio 6+3=9
2021 Tokyo 3+1=4
2024 Pariis 2+1=3
Näeme, et esindatud alade arv on vähenenud peaaegu neli korda. Lisaks, Pariisi olümpial osales ainult viis Eesti kergejõustiklast, Pekingis aga kogunisti 14. Kusjuures Elisabeth Pihela (fotol paremal) sai Pariisi n-ö üle noatera. Esindatud alade arv näitab kergejõustiku kandepinna ahenemist Eestis.
Kui selline asi on pikaajalise protsessi tulemus, tuleb vaadata nende otsa, kes on protsessi juhtinud. Protsessi on juhtinud ligi kaks kümnendit Erich Teigamägi oma meeskonnaga. Palusin seda pikka aega kirjeldada enam kui kolm ja pool kümnendit ettevõtluse kõrvalt kergejõustikutreenerina tegutsenud Jaanus Kriiskil –
pikk intervjuu temaga Eesti kergejõustiku teemal ilmus Postimehes –, kelle õpilased on püstitanud 19 Eesti täiskasvanute rekordit.
„Teigamägi tuli 2006. aastal talle heal hetkel. Sven Mikser, kelle tõi [kergejõustikuliidu presidendiks mänedžer] Aivar Karotamm, ebaõnnestus suhteliselt kiiresti. Teigamäel oli lihtne alustada ka seetõttu, et siis oli Gerd Kanteri eduperiood, üks medal ajas teist taga, oli võimalik midagi sponsoritele maha müüa. Teigamägi ise oli ka hästi positiivne. Tema periood 2006–2012 oli alaliidu juhtimist vaadates kõige parem: ta oli hästi avatud, uuendusmeelne, kaasav, eri arvamusi aktsepteeriv, tippsporti mitte oma nina toppiv. See on alaliidu juhtimises väga tähtis, et alaliidu juht ei lähe sinna, mida ta tegelikult ei oska. Teigamägi pühendas palju aega, käis rahaga ausalt ja avalikult ringi, kõik oli arusaadav. Isegi Eesti talvistel meistrivõistlustel oli regionaalsus: need toimusid kordamööda Tallinnas ja Tartus. See oli vaieldamatult parim presidendi aeg Eesti kergejõustikus.
Järgmisel perioodil toimus järsk, üllatav 180-kraadine pööre. Nimetan seda autoritaarsuse sünniks. Avatus kadus ära, kõik muutus Tallinna-keskseks, raha liikus väga paljus ära sihtasutusse Rahvusvahelised Kergejõustikuüritused, mis on nüüdseks kustutatud. Väga kiiresti vahetusid alaliidus revisjonikomisjonid: kui keegi küsis, kuhu raha läks, oli järgmisel aastal juba uus revisjonikomisjon. Lõppes see periood 2016. aastal kergejõustikuliidu põhikirja ümbertegemisega, kus alaliidu juhatuses kaotati sõltumatud volikogu esimees ja aseesimees. See oli hästi kurb periood. Keegi ei taha elada autoritaarses ühiskonnas.
Järgmisel perioodil, mis on kestnud siiani, võttis Teigamägi põhimõtteliselt suuna isiklike ambitsioonide realiseerimiseks. Ta tahtis saada Euroopa Kergejõustikuliidu juhatusse, kuhu ta sai, kandideeris ka Maailma Kergejõustikuliidu täitevkomiteesse, kuhu ta ei saanud, ja siis kandideeris EOK presidendiks. Eesti Kergejõustikuliit muutus Euroopa Kergejõustikuliidu hästi aktiivseks ürituskorraldusosakonnaks: peaaegu iga aasta toimus meil mõni tiitlivõistlus või kalendrikonverents. Kui alaliidu sekretariaat on väike, siis kogu tähelepanu lähebki neile üritustele, enam ei ole aega tegeleda Eesti kergejõustikuga. Jah, tehes üritusi, saab meediakajastusi ja saab luua positiivse kuvandi, aga Teigamägi hakkas nägema peamiselt ennast spordis. Võim tsentraliseerus ja arvamuste paljusus, mis on vaja iga organisatsiooni arenguks, kadus ära.”
Madis Kallas võib küll saada uueks EKJLi presidendiks, aga sellest midagi ei muutu, väitis Kriisk, põhjendades: „Teigamägi jääb nii Euroopa kui Eesti Kergejõustikuliidu juhatusse, nüüd saab ta keskenduda rohkem EOK presidendi tooli vallutamisele. Aivar Karotamm on mänedžer, tema on alati tahtnud olla hall kardinal. Sirje Lippe on eluaegne. [Saavutusspordi juht] Kristel Berendsen jääb ka tõenäoliselt ametisse.
Aga igasuguses monopolis on võimuvahetus esimene asi, mis peab toimuma. Tulevad uued inimesed, kes näevad ja teevad teistmoodi. Põhiline: nad on pühendunud.
Kui Kallas tahab saada sõltumatuks presidendiks ja tõesti Eesti kergejõustikut juhtida, nii nagu peab, peab ta tegema muudatusi. Kui ta jääb Lippe, Karotamme ja Teigamäe presidendiks, siis ta midagi teha ei saa.”
Mulle antud põhjalikus usutluses Kriisk ainult ei kritiseerinud, vaid näitas ka kätte, mida on vaja teha, et Eesti kergejõustik rohkem ellu äratada. See, väidan, on tummisemaid analüüse, mis Eesti kergejõustiku teemal viimastel kümnenditel ilmunud.
Fotod 1-7: Marleen Mülla (ülalt alla), Elisabeth Pihela, Johannes Erm, Rasmus Mägi, Rasmus Roosleht, Pippi-Lotta Enok ja Risto Lillemets mullu juuni lõpus Tallinnas Kadrioru staadionil Eesti meistrivõistlustel kergejõustikus. Fotode autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
27 Kommentaarid:
MK lubas juhatust uuendada, sügiseks 4-5 liiget tuua. Kellel aga särtsu enam pole, sellel pole - kogukond vajab tahtelisi ja asjatundlikke eestvedajaid. JK ründed ET vastu on üsna tulutud. ET koht juhatuses on Euroopa kergejõustikuliidu nõukogu liikmena ex officio, kui ta just ise ei loobu.
Sellest on väga kahju, kui kriitika on tulutu. See on ka põhjus, miks Eesti kergejõustik on seal, kus ta on - sest seisukohad, mis osutavad nõrkadele kohtadele ja nende likvideerimise võimalustele, on ignoreeritud. Miks asjad on seal, kus nad on, on põhjalikult lahatud Kriiski usutluses Postimehes.
Kriisk esitab Postimehes ka positiivse-konstruktiivse programmi, mida peaks tegema, et Eesti kergejõustik taas elule turgutada. Kes on lugenud Madis Kallase intervjuusid, nt Õhtulehele, see näeb, et ega seal mingit kandvat ja asju paremusele pööravat ideed ei ole.
https://sport.postimees.ee/8240409/jaanus-kriisk-madis-kallas-peab-otsustama-kas-temast-saab-lilleneiu-voi-tegija
Tundub, et kergejõustik ei ole atraktiivne. Ja milles on probleem? Järelkasvus. Koolidesse ei suudeta kergejõustiku pisikut manustada. Ükski normaalne lapsevanem ei näe oma lastes sportlast. See on ühiskonnas umbtee. Deedend. Aitab ainult kröösuste kapital. Mida ET-l ja temaga kaasajooksikutel kahtlemata jätkub. Sisuliselt on oligarhid kaaperdanud selle ala. Aga nad näevad selles oma kutsumust ja milleks neid siis takistada kui ühiskond on nii niru, et ei suuda ala popiks muuta?
"Ükski normaalne lapsevanem ei näe oma lastes sportlast." - normaalne võiks siin olla jutumärkides.
Vene ajal oli selge värk. Rekordid eraldasid terad sõkaldest. Rekordi omanik oli üle prahi igasugustest tiitlivõitjatest. Nüüd aetakse sponsside toetust taga. See aga on puhas meelelahutus, näitleja, laulja, tsirkuse artisti töö. Ei ole see enam miski tõsine amet ega midagi. Üks tavaline meedia rubriik millega sisu tekitada. Miks peaks "normaalsed" inimesed selle valskusest läbipõimunud valdkonna promootoriteks hakkama oma järeltulijatele? Õnneks on meil Pohlak, kes teeb promo tööd särgikeste ja vormidega ning kollektiivi tundega. Õppige mehed Pohlaku käest kuidas tuleb sporti turundada nii, et ükski lapsevanem ei kobise. Mõni tubli vutimees tuleks kergejõustikku üle kaaperdada. Nt Klavan. Mis ta seal puksib lootusetus olukorras, tulgu ja löögu kergejõustikus rohujuure tasandil kord majja. Ta ju küll muru peal tsirkust teinud, tunneb seda värki.
Muru peal püherdamisest jääb väheks. On vaja orgunnimehi nagu Teigamägi ja Pohlak. Võistlusi pärgel võtaks on vaja korraldada, staadione ehitada. Mida see laps nn õpetaja-treeneriga muudkui arendab, kui võistelda ei saa. Kriiskil pole vaatamata pikale ponnistusele kergejõustikus mitte midagi ette näidata (Eesti meister on väga nõrk lävend) sportlaste treenimisel, organiseerimisel ega ala juhtimisel - null. Ainult jutt, et vaat omal ajal kus ikka tehti, käidi naistes ja võisteldi kümpsis.
Kriiski intervjuud tuleb käsitleda KOV valimiste perspektiivis. Tartu munitsipaalpoliitikuna on ta kõige hullemas seltskonnas, mis olla saab: Pruunsild, Kokk (tõmmake na..ui! kampaania üks korraldaja), Humal, Hallik...
Väga hästi öeldud.
Pohlaku aeg on muidugi ammu läbi.
Ärme nüüd lähme jälle inetut lahmimise teed, 14:57.
Esiteks, Kriisk on olnud vabakutseline, mitte professionaalne treener.
Teiseks, ta on viinud vähemalt ühe sportlase, Tarmo Jallai, olümpiale (2004).
Tema õpilased on püstitanud kergejõutikus 19 täiskasvanute Eesti rekordit.
Ta on kirjutanud taasiseseivunud Eesti ainsa raamatu treeneritööst: „Treener ehk kohtumine Kogemusega“ – 2017, 311 lk.
2000–2004 ja 2010–2012 Eesti kergejõustikuliidu järelkasvutiimi juht.
2012–2017 EOK järelkasvutiimi juht.
Mehe kohta, kellele treeneritöö on olnud hobi, mitte elukutse, on seda piisavalt palju.
Aastakümnete lugemine on seekord õnneks õnnestunud, mitte nagu hiljutises asekantsleri loos, kus 52 aastat vanale mehele poogiti sissejuhatavas lõigus külge "avalikul areenil figureerimine juba eelmise sajandi keskpaigast" :) (ei ole täpne tsitaat, foto apsakast on olemas mujal, praeguseks on viga muidugi parandatud).
Meil pole vaja pooleteramehi, vaja on tugevate tahtelis-moraalsete omadustega korralikult tasustatud proffe.
Kas kergejõustiku suhtes pole meil lihtsalt liiga kõrged ootused?
Tase on läbi aegade olnud väikese rahvaarvu kohta üsna anomaalselt kõrge.
Võib olla tänu sellele, et on makaronid-ninast-väljas punnitatud - mis ju polegi normaalne ega jätkusuutlik.
Võrreldes soomlastega on eestlasi vähem kui veerand, aga meeste kergejõustiku rekordid on pea samal tasemel. Jooksualadest 60m, 200m, 400m, 400tj, poolmaraton, maraton, hüppealadest teivas ja kolmik, heitealadest ketas ja vasar ning muidugi mitmevõistlus sees ja väljas Eesti kasuks. Ülejäänud aladelt reeglina väga lähedal. Isegi 5000m ja 10000m, kus soomlastel sellised legendaarsed nimed all, kui Lasse Viren ja Martti Vainio, on Selliku rekordid tegelikult samas kategoorias.
Kui samamoodi edasi panna, siis peab see ju millegi arvelt tulema. Mis siis tuleks ohvriks tuua - noorte teenimisvõimalused peale spordikarjääri lõppu, tegijate hulk arstide, teadlaste, majandusmeeste hulgas, füüsiline ja vaimne tervis? Võib ju muidugi eeldada, et oleme rahvusena übermenschid, arvult vähesed aga ihu- ja vaimurammult teistest üle - aga kas see on ikka mõistlik eeldus?
Lihtsalt huvitav, et "panna on vaja" nii lihtsasti kriitikasõelast eeldusena läbi läheb. Siis võiks juba täie rauaga teha, nagu omal ajal Ida-Saksas, sest ega vist muidu neid kõrgeid eesmärke niisama ei õnnestu vist ära teha...
Siin ei ole ju võrdlus muu maailmaga, isegi mitte soomlastega. Võrdlus on iseendaga - sellega, et vähem kui kaks kümnendit tagasi oli meie seis palju parem, kui on praegu. Tühja neist soomlastest ja soome kunagistest kuulsustest, teema on selles, et meie enda, Eesti kergejõustiku tase on kahe kümnendiga nii palju kehvemaks jäänud.
Aga iseendaga võrreldes ongi ju väga kõva tasemega tegemist? Näiteks Pekingis oli meilt ainuüksi kettaheites kolm tegijat - Kanter, Tammert ja Iisrael. Eesti kõigi aegade edetabelis vastavalt 1.-3 ning esimesed kaks Soome rekordist kõvemate rekorditega. Võib olla on olukord lihtsalt "normaliseerunud" ja võib olla ka teatava ülekorrigeerimisega - mis võib ka olla normi piires. Aegade jooksul tulemused ja tegijate arv alal ikka ju kõigub. Näiteks oli kettaheites peale Külvi ja Kuusemäe lõpetamist vahepeal eesti meistri tulemus neljaga algav number. Tammert Jr sai üheksakümnendate keskel üle pika aja taas kuuskümmend kätte ning pani aluse "kuldsetele kümnenditele", mil 20a järjest tuldi Eesti meistriks üle kuuekümnese tulemusega. Fenomenaalne. Nüüd on keskmine seal 55 kandis ja tundub lahja. Maailmatase muidugi mitte, aga tegelikult üsna normaalne, kui alal parasjagu superstaare pole?
Kõik ju nii tume tegelikult ei ole. Kümnevõistluses eelmise hooajal maailma edetabeli 3., 11. ja 16. tulemus, naiste viievõistluse jooksva aasta edetabelis 8. ja 11.koht. Miia Ott oli eelmisel hooajal naiste U18 maailma edetabelis 60m jooksus 5. Naiste 100m jooksu Eesti edetabel - kümnest tugevaimast tulemusest läbi aegade on pooled joostud viimase aasta-kahe jooksul.
Võiks ju olla parem, aga seda võiksid kathlemata olla ka tervis, palk, ilm ja naise tuju :D
OMil startivate eestlaste arv ei näita, kas Eesti kergejõustiku tase on langenud või ei, sest OMile ei pääse nii lihtsalt peale nagu varem. Kas konkreetselt eestlased on jäänud kehvemaks, siis selleks tuleks igal alal näiteks 3 parema sportlaste tulemuste keskmine võtta ja nii teha tabel aastate kaupa. Sealt näeks kohe, kas nominaalsed numbrid on kasvutrendis või langustrendis. Hoopis teine jutt on see, kas eestlased on muu maailmaga kehvemaks jäänud. Ka selle teada saamiseks on lihtne meetod. Võtta igal 3 parema eestlase kohad maailma edetabelis. Kui näiteks tõkkejooksus oleks kohad 6, 89 ja 121, siis keskmine tulemus oleks 72. Samamoodi teha kõikide alade kohta tabel ja siis olekski selge. Kui inimesed ei viitsi uurimistöid teha ja mingi väikese valimi pealt järeldusi teha, siis need tulemused ei näita mitte midagi. Võtku viimased 20 aastat nii ette ja olekski asi selge.
1) Kas kergejõustiklaste tase paraneb/kahaneb nominaalselt
2) Kas kergejõustiklaste tase võrreldes muu maailmaga paraneb/kahaneb
See on hea ja õige ettepanek. Keegi bakatudeng võiks selle vabalt oma bakatööna ära teha. See on piisavalt suuremahuline töö, et seda finantseeriks mõni meediaettevõte minu palgana, näiteks. Ja kui siis selgukski tulemus, et jah, Eesti tase on läinud kehvemaks, mis siis? Isegi kui neid tulemusi esitada ajakirjanduses, ei läheks need enamikule publikust korda (miks peakski minema?), ja need, kellele võiks minna korda, lihtsalt vaikivad või siis, kui neid kommenteerima survestada, leiavad muud põhjendused, miks need tulemused ikkagi ei ole n-ö lõplikud ega peegelda asjade tegelikku seisu. Seetõttu ei hakkagi keegi seda suurt tööd tegema, sest vastukaja oleks nullilähedane.
Ja teiseks, teie väide, 09:59, et olümpiale ei pääse enam nii lihtsalt peale.
Muutus on siin siiski vähene. Muutus puudutab ennekõike maratoni, näiteks Rios osales 155 mees- ja 157 naisjooksjat, Pariisis vastavalt 81 ja 91.
Teiseks, nagu osundas Kriisk, oli varem pääs olümpiale rohkem normipõhine, nüüd otsustab suuresti ranking [koht edetabelis].
Kolmandaks, laias laastus on olümpiale pääsevast 10 000 sportlasest ligi 2000 olnud kogu aeg kergejõustiklased, nagu mainis Kriisk. Kontrollisin: Pariisi olümpial oli 10 714 sportlasest kergejõustiklasi 1810. Pekingis oli 10 899 osalevast sportlasest kergejõustiklasi 2057. Protsentuaalselt vastavalt 16,9% ja 18,9% kõigist sportlastest. Nii ei tõsi, väike vähenemine on, kaks protsendipunkti. Ent paneme siia kõrvale, kui palju on vähenenud Eesti sportlaste esindatus kergejõustikualadel ja näeme, et Pekingi 14 sportlaselt Pariisis viiele ja alade arvu poolest 11-lt kolmele. Vähenemine seega vastavalt ligi kolme- ja ligi neljakordne!
Aitäh diskussiooni panustamast, Margus, aga te toodud näited on suvalised ja süsteemitud, segamini on Eesti kunagine kettaheide, praegune kümnevõistlus ja neidude sprint. Ehk teisisõnu: esitate teadlikult neid fakte, mis teid toetavad, ja ignoreerite neid, mis ei toeta. Noid viimaseid on mõistagi kordades ja kordades rohkem.
Jääme siiski Pekingi ja Pariisi tulemuste võrdlusse, millest kogu diskussioon on käivitunud - Teigamäe ajastu algus- ja lõpp-punkt - ning vaatame veidigi süsteemi loomiseks, kuidas on olukord aladel, kus eestlased olid 2008 olümpial esindatud. Selleks võrdlesin neil aladel Eesti 2008 ja 2024 edetabelite liidrite tulemusi.
Kokku oli 11 ala, kus eestlased olid Pekingis esindatud. Ja noist tervelt kaheksal oli Eesti hooaja liidri tulemus parem, kui oli Eesti hooaja parim tulemus mullu. Ainsana oli 2024 tulemus võrreldes 2008ga parem maratonijooksus (2:13.38 versus 2:28.01), kümnevõistluses (8764 versus 8178) ja seitsmevõistluses (6057 versus 5854).
No vaatame viimast OMi, meil oli kergejõustikus ju väga suur protsent osalejatest TOP 10 seas. Samas lati alt läinud tegelasi polnud. Tol 2008 Pekingi aastal oli kehvematel kohtadel eesti sportlaseid väga palju. Jah, toona oli kuld ja oli rohkem osalejaid, aga viimati oli TOP 10 kohti ju rohkem. Ehk siis väidan siiski seda, et praeguse süsteemiga need 20-40 kohal paiknevad sportlased lihtsalt ei pääse peale. Pariisi OMil oli kõikidel sportlastel reaalne pääs saada 12 hulka, kui aluseks võtta isiklikud rekordid. 2008 sai OMile nii peale, et teed PB ja ikka oled OMil 22. koht. Kui Pihela jakümpi mehed ja Rasmus Mägi teinuks OMil PB, mis koha nad saanuks? Vot-vot. Aga 15 aastat tagasi kõik PB tegijad ei oleks saanud TOP 10 sisse PB-ga.
Tehisintellekt areneb metsiku kiirusega, ilmselt pole selleks vaja varsti bakatööd vaja teha, piisab tehisarust, et tulemused kätte saada. Hetkel on see asi veel toores, aga usun, et juba "homme" ei ole.
Nii alla pole mõtet baka taset ka lasta. Alates 2021 on kergejõustiku ränkingu tabelid avalikud. Sealt näeb selgelt viimaseid trende 3 sportlase keskmise järgi. Kerge näputöö ei muud. Varasemate aegade kohta ütleme lihtsalt, et keegi ei tea mis pasa pealt need tulemused on tehtud. Ühesõnaga sertifitseerimata tulemused ei päde võrdlustes. Teisisõnu on selged numbrid olemas ja kui EOK otsib põhjendusi miks sponsorid peaksid pappi pritsima, siis vastus on, et kui pappi tuleb nagu mullu siis jääb ränking paika. Kui tuleb pappi kehvemalt, siis ränking kukub. Tahad, et ränking paneks nagu tala püstloodis jugama, siis tuleb pappi anda peale nagu ratsahobus pabulaid.
Priit (10:47) - kahju, et lähete sildistamise teed, kui vastused ei sobi Teie narratiiviga.
Postimehes ilmus üle-eile ka Ott Järvela poolt artikkel seoses EOK uue strateegilise kokkuleppe avaldamisega. Seal näiteks arvab artikli autor, et "Mulluse Pariisi olümpia liigitab Eesti jaoks ebaõnnestunuks ainult kiuslik ja kibestunud spordivaatleja".
Olen selle arvamusega pigem päri, sest kuigi ei tulnud medaleid ning koosseis oli kompaktsem võrreldes Pekingiga, siis keskmine sportlaste esinemine oli heal tasemel. Kergejõustiku võrdluses - Pekingi keskmine koht oli 21. ja Pariisis oli 11. Pekingis oli kaks esikümne kohta, Pariisis kolm.
Ma ei arva, et kui sellisel viisil fakte esitan, siis on see otsitud või suvaline - isegi kui ei kattu teie poolt valitud metodoloogiaga või eeldustega.
Miia Otti näide on selles mõttes hea, et artiklis oli naiste sprint negatiivses kontekstis.
Miia Ott on objektiivselt väga võimekas sprindineiu. Esindada maailma rahvastikust alla 0,02% ja tulla kahel hooajal järjest esikümnesse on kõike muud kui näide totaalsel allakäigutrepil viibivast süsteemist. Neid noori on meil ju veel mitmeid, kes U18 ja U20 klassis jõudsid esikümnesse. Kui räägime sisuliselt tööst järelkasvuga, siis kuidas saab olla suvaline näide selle sama järelkasvu poolt sooritatud objektiivselt tugevatest tulemustest? See ei lähe kokku narratiiviga - aga minu eesmärk ei olegi iga hinna eest nõustuda, kui faktid ilmselgelt teatud suundasid ei toeta.
Kettaheitest ja kümnevõistlusest ei jõua hetkel rohkem rääkida, kuid mõlemad on seni ainukesed medaleid toonud alad peale vene aega ja selgelt mitte päris võrdsed mitme muu alaga. Selles mõttes kui proovida rääkida liiga üldiselt Eesti kergejõustikust, siis on lihtne jõuda tühjade järeldusteni, sest praktikas on ka edaspidi selged vahetegemised valdkondade vahel - ja üldiselt õigetel põhjustel, sest iga ala ei suuda tulemusi võrdselt toota.
Teil jääb laiema konteksti tundmisest puudu. Seletan ja valgustan.
Kas te Pariisu olümpiaraamatut olete lugenud? See on kantud paatosest, et oli lahe ja äge olümpia Eesti sportlaste saavutuste koha pealt, peatükid räägivad ka kõik armastusest. Olete märganud? Kui olete, siis küllap olete märganud ka seda, kes oli olümpiaraamatu koostaja ja toimetaja. Otse loomulikult Ott Järvela. Kui siia lisame veel olümpiaülekandeid korraldanud Jüri Piheli öeldu, et OM-kommentaatorid peavad hoidma positiivset joont ja see kõik on suur asi (see käis läbi isegi ühest Priidu loost) ning te ei jäta kahe sima vahele ka tõsiasja, et Pihel ja Järvela on sama katusorganisatsiooni all töötajad, siis jõuab teile ehk paremini kohale teile sobivalt autoriteediks saanud Järvela lause, et Pariisi olümpia liigitab Eesti jaoks ebaõnnestunuks ainult kiuslik ja kibestunud spordivaatleja, millest teie teete möödaminnes kohe ka lennuka järelduse, olgugi eksliku, et Eesti kergejõustiku tase on hea.
Miia Otist. Üldiselt ei tahaks siin noore naisterahva keha kohta sõna võtta, aga te ise tõite ta tugeva argumendina mängu ja lõppeks on sport kehaline ning avalik ehk kõigile nähtav ja eksponeeritud, nii et ma väga soovitan teil vaadata ka sekundite taha ja juurelda, kas geneetika, mis ei ole ju kuidagi sportlase teha ega mõjutada, laseb teda ikka pidada väga võimekaks sprinteriks. Sisehooajal ta võrreldes mullusega edasi ei läinud, tulemus sama, 7,45, mis on ainult neli sajandikku parem kui kaks talve tagasi. Ootame suve ja vaatame siis. 11,44 pole paha tulemus, ikkagi 9 sajandikku parem kui üle-eelmisel suvel.
https://www.ohtuleht.ee/sport/1130190/omaparasel-hubriidalal-startiv-johanna-taliharm-torkas-enne-voistlust-priit-pulleritsu
Johanna on tubli, pole suu peale kukkunud. 👍😎
Jaa, hoiab hästi teemat ka maikuus üleval.
Lindinger tõusis vahepeal haiglavoodist ja võttis lõpuks tööandjaga ühendust.
Näis siis, kas Madis Kallas valitakse täna erilise läbikatsumiseta kergejõustikujuhiks ära.
Püstine teivas on väga sümboolne. Kallas on seda tublisti taltsutanud, Teibamäge toetab küll nimi ja poliitanumate vahel solberdamise kogemus, aga kardetavasti oleks veel kedagi värskemat oodata, kes klubide toimimisest teaks ja koolides toimuva eeltöö laiendamisega hakkama saaks. Lisaks peaks see olema keegi, kes ka väljaspool gala-bankette oleks nõus ise päevast päeva näo ja teoga kohal olema ning poleks üks-üheselt kehvas vormis ärakondadega seotud.
Uuest juhatusest jäid välja Lemberg (Bernatski skeemi mees) ja skandaalse spordiseltsi Tartu Kalev juht Mägi. Tartlastega tehti üks-null, arvatavasti Kallase vastuhääled tulidki Tartust.
Anonüümne 19:37 – tänan arutelu eest. Tõsi, seosed Järvela ja ülekannete vahel on olemas ning argument on tugev. Samas – mina nõustusin temaga ainult toonis, et Pariis polnud läbikukkumine. Mis see täpselt oli, sõltub sellest, kui kõrgele latt panna. Eesti on suveolümpia medalite arvu poolest per capita maailma esikümnes – see seab ootused kõrgele. Siis võiks ausalt rääkida, kas eesmärk on seda taset hoida, parandada – või lepime langusega, sest ajad on teised? Sellest sõltuvad rahastus, järelkasv ja struktuur.
Minu hinnangul ei ole olukord 'pekkis'. Arenguruumi on kindlasti, aga kümnevõistlus ja mitmed U18 tulemused viitavad, et potentsiaali on samuti. See ei tähenda, et kõik on hästi – vaid et pilt pole mustvalge.
Miia Ott on siin natuke ebaõiglaselt hambusse jäänud. Kui tal tõesti pole ideaalset geneetikat, siis tulemused näitavad just seda, et süsteem ja tööeetika toimivad. Just sellistele näidetele saab ja peabki toetuma. Igal juhul – tubli tüdruk.
Postita kommentaar
<< Esileht