Pullerits: Kas järgnev seletus Eesti suusaspordis juhtunule on usutav?

2010. aasta kevadel avaldasin Postimehes intervjuu Jaak Maega. Nii vana usutlus väärib siinkohal meenutamist seetõttu, et võib anda kätte võtme, miks minnakse spordis teinekord üle lubatu piiri.

Loo pealkiri on praegusi teemasid arvestades otse kümnesse: „Jaak Mae otsib uusi ärritajaid, ikka maksimumi nimel”.

Iva on selles, et spordis hooajst hooaega heade tulemuste saavutamiseks ei piisa sellest, et korrata varasemat edu retsepti. Teisisõnu: spordis kehtib tuntud tõetera, et see, mis on toonud meid siia, ei pruugi siit edasi enam viia.

Lühida kõrvalpõikena: olen seda isegi kogenud. Kui 1986. aasta kevadel okupatsiooniarmeest tulema sain, jooksin suvel 800 meetrit n-ö suure surmaga 2.10ga. Kaks aastat varem, ülikooli esimese kursuse lõpus, pärast üheksakuulist treeningut, jooksin 1.58,2. Armeejärgne esimene aasta kulus kahe aasta pikkuse pausi likvideerimiseks. (Armeesse minnes kaalusin 67 kilo, sealt tulles 80.) Suvel 1987 jooksin 2.00,5. Veel aasta treeninguid ja jooksin 1.55,9. Sellest omakorda aasta edasi jäi parimaks 1.56,0. Kuigi tolle aja jooksin kergemini, kui aasta varem isikliku rekordi, sain aru, et olen seniste treeningukoormuste ja senise metoodikaga saavutanud oma lae. Kindlasti suutnuksin isiklikku marki parandada, kuid selleks tulnuks leida „uusi ärritajaid” – teha midagi väga teistmoodi. Ei näinud sellel mõtet ega leidnud ka motivatsiooni, sest Eesti rekordit poleks nagunii jooksnud, vanust oli juba üksjagu ning neljanda kursuse järel nihkusid elus esiplaanile muud eesmärgid.

Nüüd tagasi Eesti suustamise juurde. Nemad seal, erinevalt minust, olid ikkagi tippsportlased, kelle elu eesmärk oli teha maksimaalselt häid tulemusi. Või nagu armastas sõnastada peatreener Mati Alaver: vaja oli toota edu, ja edu tähendas Eesti suusatajat tiitlivõistluste pjedestaalil. Aga kuidas sa uut edu juurde toodad, kui mehed pole enam esimeses nooruses ja kui senised metoodikad on juba korduvalt läbi proovitud? Nagu ütles Mae mulle 2010. aasta aprillis antud intervjuus: „Organismi reaktsioonid ei ole enam päris sellised nagu esimestel kordadel. Organism harjub ära.”

Niisiis, vaja on leida uusi ärritajaid.

Vaja on leida ka sellepärast, et konkurendid näevad sama asja kallal vaeva: ka nemad proovivad iga aasta paremaks saada. Lisaks tuleb maailmas pidevalt uusi võidujanulisi konkurente juurde.

Ent probleem on selles, et mida rohkem igasugu ärritajaid on juba ära kasutatud, seda väiksemaks nende valik jääb. Kuid peatreeneri ülesanne on need üles leida ja neid proovida.

Aga ükski maailmatasemel treener ei tegutse oma mullis. Tal on kontaktid, tal on sidemed, ta kuuleb, mida teevad teised. Ta ei pruugi kõike täpselt ja üksikasjades teada, aga kindlasti ei ole peatreener nii naiivne, et arvata, et teised ei kompa piire. Tippsport tähendabki piiride kompamist. Igaüks püüab leida oma imeretsepti, mis võiks anda konkurentide ees eelise. Mõne retsept on hästi kange, mõnel jällegi ohutum. Igatahes selgeks saab see, et kui tahad püsida suures mängus, pead riskima. 

Selle kohta on minu arvates väga tabav tõdemus, mis jõudis mu kõrvu eelmise nädala lõpus: „Kui tippseltskonna juht ringleb ka hämarate kavatsustega meeste ja erinevate suurte suusariikide taustajõude hulgas, siis hakkab joonistuma sealt see tagatoas kootav suur ja kahtlane muster, mis eri paigus, erinevates tehnikates ning imemeistritega valmis kududa tahetakse.” 

Kui eesmärgid on suured, ei saa selliste mustrikudujate kõrval jääda pealtvaatajaks, vaid tuleb samuti käised üles käärida. Kindlasti teades, et kõnnid noateral, aga ka teades, et ilma seda tegemata pole edu võimalik toota.

Edasine on peen ja riskantne mäng, kus alati on oht, et vääratad. Mõned kukuvadki, teised lähevad võidukalt edasi.

Selline on suures pildis minu arusaam sellest, mis on toimunud Eesti suusatamises.

Foto 1: Priit Pullerits (vasakult), Juha Mieto ja Jaak Mae 2019. aasta märtsis Tehvandi suusastaadionil. Foto autor: Kristjan Teedema, Postimees/Scanpix
Foto 2: Jaak Mae (vasakul) ja Andrus Veerpalu 2018. aasta märtsis Albu suusakeskuses Valgehobusemäel. Foto autor: Dmitri Kotjuh, Järva Teataja / Scanpix
Foto 3: Mati Alaver 2019. aasta jaanuaris Otepää MK-etapi ametliku treeningu ajal. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix