Pullerits: Kas Eesti kaks naiskergejõustiklast ongi jõudnud tupikusse?

Juba kaks aastat tagasi avaldasin siin analüüsi, miks Eesti parim odaviskaja Gedly Tugi Budapestis MMil kapitaalselt põrus, nii et ei saanud tulemustki kirja (fotol vasakul), mille peale võttis minuga ühendust Eesti viimaste aegade edukaim odaviskaja Magnus Kirt, tollal Tugi treener, ja avaldas rahulolematust selle üle, mida kirjutasin. Kuid näete, läks kaks aastat mööda ja saime teada, et Tugi ja Kirt lõpetasidki koostöö. Miks?

Sellepärast, et arengut polnud. Oli taandareng, millele juba tunamullu osundasin. Nüüd tõdes ka Kirt: "Mina teda igatahes viskama ei saanud."

Et asi on hapu, sellele viitasin siin ka suve hakul, kui ütlesin pärast konsultatsioone asjatundjatega, et Tugi vajab abi.

Ärge arvake, et arvan ennast odaviskes mingiks spetsialistiks. Kui keegi odaviskes spetsialist ei ole, olen see mina. Aga mul on see-eest midagi muud, palju väärtuslikumat: mul on pädevad allikad. Ärge küsige, kes, sest ükski ajakirjanik seda ei reeda, kuna info, usaldusväärne info, on kullahinnaga. Ja oma infoallikate põhjal saan resümeerida järgmist.

Tugi on klassikaline näide sellest, kuidas noorel perspektiivikal naissportlasel toob treeneri vahetamine kaasa tulemustes vähemalt väikse edasimineku. Aga see edasiminek tuleb suuresti emotsioonide pealt – uus treener annab uue hingamise nagu uus dieet annab mõneks ajaks väikse kaalulanguse. Aga siis saabub rutiin, eriti kui treeneri kogemuste pagas on napp ja selle pagasi moodustavad peaasjalikult enda kogemused. Kuid päris õiged ja rakendatavad kogemused kogunevad isegi mitte aastatega, vaid aastakümnetega. Ja kui siia otsa lisame veel selle, et sportlane tunneb juba varakult vajadust psühholoogi järele, siis muud moodi, kui Tugi ja Kirdi lahkuminekuga, ei saanudki nende koostöö lõppeda.

Aga lõppenud nädal tõi veel ühe kõneka uudise Eesti naiste kergejõustikust: tõkkesprinter Kreete Verlin pidi minema tööle, sest tema tasemega sportlasi Eestis ei toetata. Mis tasemest siis jutt?

Vaatasin järele: Verlin (fotol ülal paremal esiplaanil) jagab 100 meetri tõkkejooksus ajaga 13,11 tänavu maailmas 162. kohta. Ta on 28-aastane, seega sugugi mitte esimeses nooruses. Miks peaks teda n-ö riiklikult toetama?

Jah, Verlin (fotol vasakul) on Eesti parim naistõkkesprinter. Aga sellest jääb väheks, et talle peaks riik või alaliit või EOK või kes iganes kõrgem organisatsioon sportimiseks raha andma. Jah, ta jooksis tänavu 0,11 sekundit kiiremini kui mullu; aga ta jooksis ainult kuus sajandikku kiiremini kui tunamullu. Areng on otse öeldes mikroskoopiline. Ja tema tulemus ei viinud teda tänavu MMile. 

Isegi kui Verlin (parempoolsel fotol paremal) jookseks oma senisest parimast ajast kaks kümnendikku kiiremini, ei viiks see teda tänavuses maailma hooaja edetabelis 75. kohast kõrgemale. See ei ole tulemus, millega võiks püüelda MMil eeljooksust edasipääsu. See oleks minimaalne tulemus, mida temaealiselt sportlaselt peaks ootama, et ta võiks esitada pretensioone n-ö riigilt raha saada. 

Olen nõus kuulama vastuargumente, miks peaks maailma teise saja keskel olevat mitte esimeses nooruses sportlast, kelle areng on olnud viimastel hooaegadel vähene, kuidagi rahaliselt toetama – aga olgu see argumentatsioon veenvalt põhjendatud. Emotsionaalse ärplemise peale ärge enda ja teiste aega raisake.

Foto 1: Gedly Tugi 2023. aasta kergejõustiku MMil Budapestis odaviske kvalifikatsioonivõistlusel. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 2: Gedly Tugi 2022. aasta kergejõustiku EMil Münchenis treener Magnus Kirdiga. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 3: Gedly Tugi 2024. aasta kergejõustiku EMil Roomas. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix
Foto 4: Kreete Verlin jooksmas 100 m tõkkeid tänavu 2. augustil Tallinnas. Foto autor: Tairo Lutter, Postimees/Scanpix
Foto 5: Kreete Verlin tänavu 26. veebruaril Euroopa sisemeistrivõistlustele sõitva Eesti koondise tutvustamisel. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees/Scanpix
Foto 6: Kreete Verlin (paremal) 30. augustil 2023 Tallinnas kergejõustikuõhtul Kalevi staadionil. Foto autor: Eero Vabamägi, Postimees/Scanpix