Pullerits: Kuidas mind üritati laskesuusatamise teemal vaikima sundida?
Selle aasta kevadel, 21. märtsi pärastlõunal, saabus minu e-postkasti mulle tundmatu saatja saksakeelne kiri Austriast. See saabus siis, kui olin ette valmistamas kirjutist Eesti laskesuusatamise koondise peatreenerist Stefan Lindingerist. Täpsemalt sellest, et paljud sportlased ei ole temaga rahul ning tema koostöö nendega lonkab, et ta ei ole viibinud kohal kõigil võistlustel ja treeningkogunemistel.
Lindinger teadis, et ma tegelen selle teemaga. Olin temaga ühendust võtnud. Ta oli mulle vastanud WhatsAppis ja tema kirjade sisust sain aru, et ta oli kuri. Siis ma veel ei teadnud, et tal on kombeks saata väga emotsionaalseid sõnumeid, mida ta pärast kustutab. Sellest kombest rääkis mulle veidi hiljem üks Eesti koondislane, kes ühtlasi andis nõu, et kõik tema saadetu tasub kohe salvestada.
Paraku ei saanud ma tema nõuannet rakendada, sest selleks ajaks oligi ta juba enamiku oma sõnumeid WhatsAppis kustutanud.
Austriast saabunud kiri oli DeepL.com-i vabaversiooniga tõlgitud inglise keelde. Selles seisis:
„Lp hr Priit Pullerits.
Mul on hea meel teatada teile, et ma esindan dr Stefan Lindingeri. Minu klient on parajasti haiglas. Tema sisuline avaldus on võimalik ainult siis, kui seda lubab minu kliendi tervislik seisund. Te tõenäoliselt juba teate, et need süüdistused, mis te olete esitanud, on tagasi lükatud kui valed ning mainet kahjustavad. Minu klient on juba instrueerinud advokaati Eestis, et ta astuks samme igasuguste tema isiklike õiguste rikkumise vastu. Seetõttu soovitan igal juhul austada minu kliendi õigusi ja au.”See, nagu teada sain, on tüüpiline vaigistuskiri, mida saadavad või lasevad enda nimel saata need, kellelt ajakirjandus küsib asju, mis on ebameeldivad ja millele nad vastata ei taha. Selliseid on saatma hakatud ka Eestis.
Eks siis võtsin minagi ühendust advokaadiga – mitte isikliku, vaid toimetuse omaga –, kes tegi mulle selgeks, millega tegemist ning kuidas käituda. Ta kinnitas, et karta pole vaja, sest professionaalne juriidiline nõu ja kaitse saavad tagatud.
Lugu ilmus.
Fotod 1 ja 2: Sloveenid Lovro Planko (fotol ülal) ja Miha Dovzan (fotol all) laskesuusatamise 10 km sprindi MK-etapil Le Grand Bornandis Annecy lähedal Kagu-Prantsusmaal 19. detsembril. Fotode autor: AFP/Scanpix


9 Kommentaarid:
Ja siinkohal tervitused härra Lindingeri maaletoojale.
Minu meelest kiidab kogu ELSFi konsiilium siiamaani, kui hea valik oli Lindingeri palkamine. Treener, kelle juurest laseb esimese kuu ajaga jalga 50% sportlastest, on hea valik?
Mul on hoopis teine küsimus, miks "lahtise peaga" Lindingeri maaletoojale maksab palka EOK? Või siis toetab seda ca 25 k aastas.
Kas spetsialistid tõesti ei märka, et Toomingal on vajalik treeneri vahetus! Juba eelmisel hooajal olid selged märgid selle osas. Kahju, et üle keskmise võimekusega sportlast ei osata suunata oma potentsiaali realiseerimisele.
Eks see on meie kõigi probleem, et mentoritega on lood nadid. Üldiselt on asi lihtsam, lihtsalt tuleb pühenduda ja loota, et kaasaantud muutmatud omadused on piisavad ja ei takista eesmärgi saavutamist. Tavaliselt tervis ei pea vastu või jäädki viimasesse ešeloni.
Milleks meile üldse kaks eraldi gruppi?
Mul on Priidule selline küsimus, kuna üsna tihti saab lehest lugeda artikleid, kus sportlasi kutsutakse hellitusnime pidi (isegi, kui tsiteeritakse kellegi öeldut), kas selline asi on normaalne ajakirjandus?
Tänane näide: https://www.ohtuleht.ee/1147211/eesti-tippsuusatajate-treener-pole-lainud-paris-nii-nagu-tahtnuks
"Kõiki on haigused ka kimbutanud. Cixi juba Trondheimi lõpust, Mallut ja Henrit Davosi lõpust, aga nüüd nad on Livignos ja kõik vist enam-vähem terved. "
Et ma pean nüüd olema hiromant ja nuputama, kes on Cix jne? OK, kui sellist stiili kasutada, siis võiks ikkagi kasvõi nime taha sulgudesse panna täisnime. Lugeja ei pea tegelema nimede dešifreerimisega.
Täiesti õige märkus. Kui on kasutatud tsitaadis hüüdnime, siis tuleb panna sulgudes juurde, keda on seal mõeldud. Autoritekstis pole mingit põhjust hüüdnimesid kasutada, seal on korrektne kasutada ainult perekonnanime, nt Kaasik. Üksnes eesnime, nt Henry, kasutatakse ajakirjanduses vaid laste puhul.
Kas tõesti on raske aru saada, kes on need tsitaadis hüüdnimega mainitud tegelased? Artiklis on ju eelnevalt mainitud, keda too treener juhendab: "Tema säravaim sportlane Mariel Merlii Pulles, kelle tugevaim külg on sprint, on parimal juhul olnud 38., Christopher Kalev 54. ja Henri Roos 67."
Küsimus ei ole, kas see on imelihtne, kerge, raske või suisa võimatu. See, et eelnevalt on mainitud, ei oma ju antud kaasuses üldse tähtsust, sest neid mainiti eelnevalt täisnimedega, mitte täisnimedega, kus sulgudes taga oleks siis hüüd- või hellitusnimed. Nüüd peab lugeja tegelema kilplase tööga, otsima eelmisest lõigust sarnaseid nimetüvesid, et siis asjad omavahel kokku viia.
Minu meelest on sama võtet kasutanud ka Treiali vanem kolleeg Tserp, aga temale anname andeks, sealt polegi rohkem loota. Treialist veel loodaks.
Postita kommentaar
<< Esileht