Pullerits: Kuidas mu esimene Tartu rattaralli lõppes intervjuuga Eesti Raadiole

See juhtus väidetavalt homme 44 aastat tagasi, kui läksin oma jalgrattaga hommikul Tartu Raekoja platsile. Sealt startis ajaloo esimene Tartu rattaralli. Võistlus, mis mul paraku pooleli jäi. Lõppes kraavis.

Mälupildid on katkendlikud. Osalesin paar aastat tagasi ostetud Sputnikuga, millel oli ees üks ja taga neli hammasratast. Käiguvahetus käis raamilt. Ega ma seda eriti pruukinud, enamasti sõitsin kõige raskema käiguga – see viis ju kõige kiiremini edasi. Porilauad olid ka rattal peal. Sputnik kvalifitseerus vist turistiklassi võistlusrattaks. Kohe kindlasti ei olnud mul peas kiivrit. Tollal ei sõitnud keegi tavainimestest kiivriga.

Raekoja platsilt liikusid ratturid pärast starti üles Riia mäest ning kui õigesti mäletan, siis Ekraani kino taga, seal, kus keerati Võru tänavale, kukkusid paar esimest meest juba asfaldile. Mõnisada meetrit hiljem küsis keegi suures grupis retooriliselt, kas nii aeglaselt sõidetaksegi.

Ega ma tollal rattasõidust midagi teadnud. Nagu ilmselt ka paljud teised osalejad. Puudus igasugune arusaam, et linnapiirini oli pidulik start, kus sõidetigi rahulikult. Arvasin kogetu põhjal, et ju siis ongi rattavõistlustel selline aeglane algus. Ilmselt kinnistas sellist arusaamist kusagilt ajakirjandusest kuuldu või loetu, et lääne proffide võidusõidul pidavatki esimesel veerandil distantsist peaasjalikult särkidel reklaame näidatama.

Kui võidusõiduks läks, lagunes grupi tagumine ots ribadeks ja jäin üksi. Mäletan, et umbes kilomeeter pärast seda, kui olin Võru maanteelt keeranud Põlva maanteele, tuli tagant hooga üks mees, kes hõikas, et võtaksin talle tuulde. Võtsingi, kuid ega ma seal kaua püsinud.

Mingil ajal sattusin väiksesse, viie-kuueliikmelisse punti. Selle tempo tundus paras. Tundsin end kindlalt.

Kuid ühtäkki – pakun, et sõidetud oli veidi üle 20 kilomeetri – lendasin kraavi. Ei saanud arugi, mis juhtus. Ajasin end kähku püsti ja proovisin uuesti sadulasse istuda, ent polnud mõtet – esijooks oli kõver. Siis märkasin ka, et põlv on verine, ja kui õigesti mäletan, siis käsi ka veidi.

Millalgi tuli viimaste sõitjate järel kollane linnaliinibuss ja korjas mind koos rattaga peale. Seal oli mõni katkestanu veel. Jätkus sõit Põlva poole, kus oli rattaralli finiš. (Rattaralli lõpetas 362 ratturit.)

Järsku pidas buss kinni ja sisse astus raadioreporter Rein Küttim, magnetofon õlal ja mikrofon käes. Astus joonelt minu juurde ja küsis, mis juhtus. Seletasin siis talle. See oli mu elu esimene intervjuu.

Buss sõitis tüütult aeglaselt Põlvasse ja seejärel sealt tagasi Tartusse Tamme staadionile, kus võtsin ratta käe kõrvale ning lükkasin selle esijooksu õhus hoides koju.

Järgmisel aastal ma rattarallil enam ei osalenud. Vaja oli pühenduda keskkooli lõpetamisele. Juunis ootas ees kuus lõpueksamit (kirjand, matemaatika, keemia, inglise keel, ajalugu, vene keel), juulis Tartu Ülikooli ajakirjandusõppesse loominguline konkurss ning augustis neli ülikooli sisseastumiseksamit (kirjand, eesti keel ja kirjandus, inglise keel, ajalugu). Ainuüksi ajaloo eksami progamm oli pikk 30 lehekülge tihedas kirjas – materjali andis ikka läbi töötada ja omandada. Seevastu inglise keele sisseastumiseksamil sain öelda kõigest üheainsa lause, kui õppejõud mind katkestas ja kirjutas „viie” – ta ju nägi dokumentidest, mis koolist ma tulen.

Rattasõit oli kõigi nende elumuutvate sammude kõrval 1983. aasta suvel täiesti ebaoluline.

Pilte Postimehe arhiivist esimestelt Tartu rattarallidelt. Fotode autorid: Ain Protsin (1, 2), Malev Toom (3, 4) ja Tõnu Noorits (5, 6), Postimees/Scanpix