Pullerits: Hull lugu - maailmakuulsa jooksja isa tuleks Eestis vahi alla võtta!

Ma ikka tungivalt soovitan neil, kes on üles tõmmanud teemat, et treener tohib sportlasel ainult pead paitada, aga valjemal toonil öeldud sõna eest tuleb asi saata EOKsse ja EADSEsse, et las siis Remo Perli menetleb, tutvuda lähiaja spordilooga, enne kui suu paksu täis võtavad.

Mina tutvusin. Nagu ennist mainisin, loen ajakirjanik Pat Butcheri raamatut Coest ja Ovettist (fotol paremal noorusajal). Ja seal on juba 24. leheküljel laused: „Tema [Seb Coe] isa oli jalgrattur, aga ta andis oma pojale rohkem kui sportlikud geenid. Ta andis talle valu.” Inglise keeles kõlas see teine lause veelgi vängemalt: „He was going to give him hell.”

Ehk siis peaks raamatus järgnema materjal, mis võiks olla EADSE- ja Perli-sugustele piisav, et avada Sebastian Coe isa kohta uurimine (kui see neil vaid võimalik oleks). Seal tõdetakse, et enamik, kes teda tundsid, pidasid teda distsipliinihulluks, kelle vaated jäävad Margaret Thatcheri ja Tšingis-khaani vahele.

Tolsamal 24. küljel viitab raamat ühele Seb Coe kaasaegsele, kes oli tunnistajaks, kuidas väike Coe oli mitmel korral pärast võistlusi pisarais. Ei, mitte sellepärast, et ta ei võitnud, vaid sellepärast, et isa oli talle kehva võistluse eest teinud korraliku peapesu. Ilmselge vaimne vägivald väikse lapse kallal, kas pole?

Seb Coe oli niigi juba väiksest peale hirmus konkureerimisaldis. Tema isa seal raamatus: „Ta oli kõige kuratlikuma võitlejahingega poiss, keda ma olen näinud. Ta ei käinud poes kunagi ilma, et ma oleks tal stopperiga aega võtnud, sest ta tahtis olla kiirem kui eelmisel korral. Kaotus ei sobinud tema plaanidesse. Ükskord, kui ta oli umbes 13-aastane, kaotas ta emale tennises ja see oli talle katastroof.”

Tuleb tuttav ette endalegi. Kui olin koolipoiss (fotol vasakul), asus me auto garaaž kodunt umbes 400 meetri kaugusel. Kui isa auto garaaži viis, jooksime sealt vennaga mööda Jakobsoni tänavat koju ja mõõtsime aega – muidugi pidin olema kiirem, kui eelmisel korral. Kunagi sellest varem jooksime vennaga õhtuti ümber kvartali ja isa võttis samuti aega. Kord Hiiumaal Kassaris tegime võidujooksu rannast telgini, mis asus eemal kadakate vahel, ja kuna ma ei valinud otsesemat teed, siis kaotasin nii isale kui vennale – ai, ma olin löödud.

Aga mis on tänapäeval? Üks tuntud hariduspsühholoog seletas mulle hiljuti pikalt ja veendunult, kuidas igasugune võistlemine on väga halb ja kuidas laste areng tuleb ainult siis, kui nad ei võistle, vaid naudivad seda, mida saavad sportides teha. (Vastupidist suhtumist nimetas ta onuheinolikuks suhtumiseks.) Kurat, peamine, mida spordis nautida, ongi võidurõõm! Või nagu Jaan Kirsipuu on öelnud: „Teistele pähetegemise rõõm on nii suur.”

Butcher kirjutab oma raamatus, et Seb Coe varases nooruses andis isa talle rohkem piitsa kui präänikut („more stick than carrot”) – aga tänu sellele tulid ka tulemused. Ja muide – õuduseks hariduspsühholoogile –, need tulemused tulid tänu piitsale mitte ainult spordis, vaid ka õpingutes.

Raamatus on üks hea stseen, mis iseloomustab seda, et Peter Coe sai ise ka aru, et tema antud mahv võib olla pojale karm. Ega ta olnud ju mingi treener – ta oli insener ja tehases juhataja; treenerina oli ta iseõppija. Ta polnud rahul sellega, kuidas klubitreenerid ta poega treenisid, ja otsustas asja enda kätte võtta. Niisiis, selleks, et poega pikkadel jooksutrennidel saata, otsustas ta osta jalgratta. Aga lõpuks ei ostnud. Miks?

Sellepärast, et ta sai aru: kui poeg peaks pikal jooksuotsal kodunt 8-10 kilomeetri kaugusel jalalihase ära tõmbama, poleks rattast mingit kasu, et teda aidata. Ta otsustas poega saata trennides autoga.

Isegi Coe ema Angela arvas sageli, et ta mees, Peter, on poja suhtes sageli liiga karm. Näiteks jõuluõhtul, kui maha oli sadanud rohkelt lund, tuletas isa pojale meelde, et poiss, ma tean, sul on vaja koolitükke ka teha, aga aeg on teha pikk jooksutrenn – on vaja ja kogu lugu. Ja Seb Coe tegi. Ei ajanud vastu ega kurtnud, et isa oli halastamatu, ajas pühade ajal hullu koerailmaga välja.

Kas Seb Coe (fotol vasakul) on kunagi selle üle kurtnud, et isa oli kohutavalt karm ja nõudlik ning pani liiga suured koormused peale? Ei ole, mitte kunagi. Ja tulemust teavad kõik: maailma parim sportlane 1979 ja 1981, kaks olümpiakulda ja kaks -hõbedat, hulk maailmarekordeid. Coe’l oli eesmärk ja ta teadis, mille nimel ta pingutab. Umbes kümme aastat enne Moskva olümpiat, kui Coe oli 14, rääkis ta pärast trenni ühe tuttava mehega, kes oli 30, ja lausus talle: „Tead, isa ütleb, et kui ma niimoodi tööd edasi teen, võin tulla 1980. aastal olümpiavõitjaks.” Kusjuures, lisab too mees, ei öelnud Coe seda kuidagi kelkides või talle mulje avaldamiseks, vaid ütles seda iseenesestmõistetavusega, mis oli temasse juurdunud.

Oleks Peter Coe pojal ainult pead silitanud, poleks ta tema konkurentsihimu tagant utsitanud, ei oleks Coe pruukinud seda eesmärki suure tõenäosusega seada – ja kui sul pole eesmärki, siis pole ka seda, mille nimel tööd teha, et see saavutada. Ei tea, kas EADSE, Perli, hariduspsühholoogid ja teised pehmete meetodite toetajad suudavad sellest aru saada?

Foto 1: Sebastian Coe krossijooksuvõistlusel 13-aastasena, tema selja taga seisev poiss on temast ainult aasta vanem; Steve Ovett 13-aastasena. Repro Pat Butcheri raamatust „The Perfect Distance. Ovett & Coe: The Record-Breaking Rivalry”
Foto 2: Sebastian Coe 16-aastasena. Repro Pat Butcheri raamatust „The Perfect Distance. Ovett & Coe: The Record-Breaking Rivalry”
Foto 3: Priit Pullerits (paremal) konkureerimas 1975. aasta suvel 9-aastasena tulevase Eesti koondislasega odaviskes Sulev Lepikuga Harjumaal Valkla pioneerilaagris 30 meetri jooksus. Repro Spordilehest
Foto 4: Priit Pullerits jooksmas teismelisena perekonna maakodus Mullaveres Jõgevamaal ligi 200-meetrisel krossiringil. Foto erakogust
Foto 5: Priit Pullerits 1980. aastate teises pooles Tartus Jakobi mäe tõusul trenni tegemas. Foto autor: Tiia Leps
Foto 6: Sebastian Coe jooksmas 1984. aasta Los Angelese olümpial 1500 meetrit. Foto autor: picture alliance / SZ Photo / Scanpix