Pullerits: Soomlaste sigadustest

Mati Alberti mälu järgi juhtus see aastal 1979, kui Eesti suusatajad pääsesid omaette tiimina, ametlikult küll turismigrupina, esimest korda Soome võistlema. Sõitsid kaheksakesi kõigepealt Leningradi, sealt rongiga Lahtisse, kust nad viidi bussiga Kuopiosse.

"Esimest korda oli nii, et kõik kartsid," meenutas mulle selle nädala algul Albert. "Ei julgenud isegi poe akna äärde seisma jääda ega poodi minna. Oma koputaja oli ka kaasas. Juba rongis uuris ta meilt, ega kellelgi valuutat pole."

Kuopios, Puijo mängudel, tegi kõige kõvemat sõitu Arne Sirel, kel õnnestus võita esikoht. Selle eest oli auhinnaks määratud värviteler. Aga nagu väitis Sirel - ja Albert kinnitas seda -, vahetasid soomlased auhinnad nii ümber, et Sirel sai odavama ja väiksema mustvalge teleri ning suurem, kallim ja uhkem värviteleviisor läks talle kaotanud soomlasele. Albert pakkus, et Soome auhinnajagajad mõtlesid nii: venelasele aitab sellest küll.

Samamoodi turismigrupina käisid Eesti suusatajad Soomes ka kahel järgmisel talvel. 1980. aastal Kuusamos võitis 30 km Mati Pitkänen, kes sai Alberti mälu järgi auhinnaks 10 000 marka maksnud värviteleri. Tema ise sai teise koha eest 2500 marka maksnud Partneri mootorsae. Ent sellega polnud Albertil miskit peale hakata, mistõttu ta vahetas sae rahaks ning ostis muusikakeskuse.

Kõige keerulisem seis oli auhinnaga aga Arne Sirelil - temale anti järelkäru. See tekitas veelgi suuremat peavalu kui saag. Albert mäletab tollest ajast ühte pilti, kus Sirel istub mõtlikult haagise serval, teadmata, mis küll sellega teha.

Aga nagu nõiaväel ilmus välja soomlane, kes oli valmis lahendust pakkuma. Sirel koguni kahtlustab, et ta passis tema auhinnale peale. Nimelt tegi soomlane käigult ettepaneku, et ostab järelkäru ära. Aga mitte täissumma, vaid ainult poole hinna eest. Mis Sirelil muud üle jäi. Eestisse seda käru kuidagi toimetada ei saanud ning nõnda pidigi ta lõpuks kahjudega kauplema.

Ega nõukogude sportlaste elu välismaal kerge olnud. Uno Leist mäletab, et kui ta käis Vasaloppetil, mille lõpetas 5. kohaga, sai ta kuueks päevaks taskuraha 400 Rootsi krooni. Üks päev leidsid nad Ivan Garaniniga maast sajakroonise ning siis oli pidu - Garanin ostis poest head-paremat ning vähemalt ühel õhtul ei pidanud hotellis kuiva toitu näsima.

Vasaloppeti 5. koha eest teenis Leist jalgratta. Kuid seda ei saanud lennukiga Eestisse toimetada - liiga suur. Korraldajad tegid temaga diili ning andsid talle ratta eest raha - kuid taas mitte täis-, vaid pooliku summa. Leist ostis selle eest nahkjope.

Esikoha auhind oli Vasal tol korral Leisti mälu järgi 5000 Rootsi krooni. Garanin kui kogenum mees oli Leisti hoiatanud, et juhul, kui ta peaks selle võitma - ja Leist ei olnudki lõpuks võidust kuigi kaugel, vaid 16 sekundit jäi puudu -, siis ärgu ta seda üle piiri küll toogu. Sest spordikomitee pealikud võtavad ära.

Selleks, et pisut taskuraha teenida, vedasid suusatajad üle piiri kalamarja. Leist mäletab, et Itaalias läks see enamasti hästi kaubaks. Sajagrammise purgi eest sai vähemalt paari teksapükse.

Piirikontrollid, eriti raudteel, olid teinekord vägagi karmid. Leisti sõnul ei laotatud rongi tamburis laiali üksnes suusakottide sisu, vaid kruviti lahti isegi määrdetriikrauad. Tagatipuks käis Nõukogude piiri- ja tollitöötajate tegevus tihtipeale mõnituste saatel. "Sõnavara nad piiril väga ei kontrollinud," tunnistas mulle Leist.

Albert oleks kord Adlerist tulles lennujaama turvakontrollist peaaegu pokrisse talutatud. Ta oli harjutanud kaks nädalat Bakurianis ja siis veetnud nädala Musta mere ääres. Gruusias andsid sõbrad talle kaasa liitrise pudeli tšatšat, et viigu isale kingituseks. Albert pani pudeli käsipagasisse ning seal see mundrimehe tähelepanu ärataski. Mis see on, küsis too. Tšatša, eks nuusutage, vastas Albert.

Too nuusutaski ja pistis siis karjuma: seltsimees ülemus, tulge siia, siin veetakse samagonni. Alberti väited, et see pole samagonn, vaid tšatša, ei maksnud tuhkagi. Ülemus nõudis tema dokumente. Ja kui Albert siis oma punased kaaned letti ladus - ta oli Dünamo üleliidulise koondislasena operatiivgrupi ülema ametis - ning sealt kaante vahelt ilmus lagedale märge, et ta omab kogunisti relvakandmisluba, muutus ülemus paugupealt leebeks. "Tovarištš Mati," oli natšalnik öelnud, "nii ei tohi teha. Ja olgu see teil viimane kord."

Case closed ehk asi lahendatud. Muidu oli samagoni veo eest ette nähtud rahatrahv või 15 ööpäeva aresti.

Kentsakaid juhtumeid nii Vene- kui välismaal juhtus veel ja veel. Albert, Sirel, Leist ja endine kahevõistleja Matti Mürk rääkisid neid selle nädala algul mulle kümnete kaupa. Osa lugusid peaks ilmuma homse Postimees Extra spordiküljel ("Vene karmid olud trööpasid suusatajaid") - kasutan ilmumise kohta tingivat kõneviisi seepärast, et lehetegemises pole kunagi miskit ennem kindel, kui asi on tõepoolest ilmunud, sest viimase minuti sensatsioonid võivad varakult tehtud plaanid kergesti uppi lüüa -, osa jääb aga lähitulevikus siinses blogis avaldamiseks.

Esiteks sellepärast, et kõik materjal nagunii eales lehte ei mahu - ja pealegi kasutab hea ajakirjanik kogutud infost ära kümme protsenti ning vaid halb ajakirjanik kasutab ära sada protsenti (nii palju siis sekka ka ajakirjandusharidust) -, ja teiseks seepärast, teil oleks põhjust siia küljele ikka tagasi tulla.

Foto: Pildil on Arne Sirel.
Foto autor: Mihkel Maripuu / Postimees / Scanpix.