Šmutov: tagasi treeningradadel, nüüd teadusliku lähenemisega

Ühinesin tehnikamaailmaga, sest sõbrad kinkisid sünnipäevaks Polari pulsikella, mille abil saan nüüd treeninguid jälgida. Igati põnev vidin, mida olen juba kõvasti kruttinud. Kingitus saabus tegelikult väga sobival ajal, sest esmaspäeval julgesin pärast umbes kuust vaheaega taas trenni suunduda, sest varem olin mõnusalt rögisedes ja köhides kodus, lisaks muidugi palavik ja nohu ja valutav kurk. Täislaks, nagu igal kevadel, kuigi riides käisin korralikult ja kandsin isegi salli.

Et polnud ligi kuu aega end liigutanud, otsustasin alustada rahulikult ja umbes 40 minutit joosta. Lõpuks lippasin 37 minutit, mille jooksul läbisin umbkaudselt kuus kilomeetrit, kuigi 1,3 kilomeetrit sellest läbisin kiirkõndides, et pulssi rahustada.

Tõenäoliselt tegin trassi valides idiootse vea ja hakkasin kohe lauluväljaku taga sprindirajal sirkama, et ikka künkaid ka oleks. Esimese ringiga lõingi pulsi üles ja edasi läks kõik mõnusalt raskelt – kolm ringi laastudel ja oligi kõik. Rohkem poleks jõudnud, kuid otsustasin ühe sprindiringi kõndida ja siis sai üks laasturingi veel joostud. Polnudki nii hull, kuid siis ühinesin juba teiste suusaklubilistega.

Jooksu ajal saavutatud näidud olid aga täiesti rõvedad – süda tagus maksimaalsel hetkel 181 lööki minutis ja keskmiseks oli 163, mis pole teab kui palju parem. HR 5 tsoonis jooksin 37st minutist 20 minutit ehk kõik on väga halvasti. Vist, sest Polari treeningprogrammi arvates pidanuks ma olema HR esimeses ja teises ning natuke kolmandas tsoonis ehk 50-70% maksimaalsest. Kuid eks ma õpin, polegi kunagi midagi väga teaduslikult teinud.

Järgmine väga halb üllatus saabus tasakaaluharjutusi tehes, sest kõik omandatu oli kadunud. Tõenäoliselt pean ma kodus ühe jala peal seisma hakkama ja neidsamu harjutusi tegema. Muud võimalust pole, muidu olen edaspidigi suuskadel väga ebakindel.

Üks hea uudis on siiski – vähemalt on tervis tasapisi paranemas ja ma jälle trennis. Nüüd saab kõik ju vaid paremaks minna. Muide! Pulsikellast ka üks asi. Nimelt müüakse lisaks jala külge käivat mõõturit, mis paneb kirja nii kiiruse kui ka jooksumaa pikkuse jms. Kas seda on mõtet osta?

Natuke ka pallimängudest. Eilne päev pakkus kolm väga erinevat jalgpallikogemust (ütlen kiiresti ära, et kolmas oli Manchesteri 7:1 võit Roma üle, mida ma siin pikemalt mainima ei hakka). Esiteks siis Flora – Skonto, mis lõppes lätlaste võiduga. Mängul polnud vigagi ja Flora mehepojad said täitsa korralikult hakkama, kuid taas on näha, kui viletsad on lood loovate poolkaitsjate ja korralike ründajatega – neid lihtsalt pole. Selle asemel sibavad väljakul mehed, kellel puudub igasugune tehnika. Pole ime, et Eesti koondis ei suuda väravaid lüüa.

Täielikuks kontrastiks oli Valencia ja Chelsea Meistrite liiga mäng, kus lõpplahendus oli sisuliselt samasugune – Chelsea pallur virutas sisuliselt viimasel minutil palli ilge pommlöögiga väravavõrku. Chelsea ja Flora olid tegelikult võrreldavas seisus – mõlemad meeskonnad vajasid edasipääsuks võitu. Meeste tegutsemine näitas aga selgelt, kuidas ühes meeskonnas võitu jahitakse (Chelsea) ja teises värava poole kardetakse vaadata (Flora).
Tänases Eesti Päevalehes räägib Eestisse tööle tulnud sakslane Frank Bernhardt, et ta ei näe Eesti jalgpallis kriisi. Paneks siia ühe esitatud küsimuse ja vastuse.

Pohlak on korduvalt öelnud, et Eesti noortejalgpallis pole võidud olulised ja et ahtakese kandepinna tõttu peab noortejalgpall teenima rahvusmeeskonna huve. Milline seisukoht valitseb Saksamaal?
Saksa profiklubidel on tavaliselt ka teine ja kolmas meeskond, kus arendatakse noori. Madalamates liigades pole esikoht tõesti oluline, vaid panustatakse noorte kasvatamisele. Mulle selline seisukoht meeldib – noortele pallureile peab olema tähtsaim mängurõõm.

Minu jaoks jääb mängurõõmule rõhumine segaseks ja seda eriti Eestis. Saksamaal on selline lähenemine arusaadav, kuid küllaltki kesise valikuga Eestis peaks peamine olema siiski mängijate motiveeritus ja valmidus võita. Pragune olukord noortekoondistes on aga sisuliselt kaotajate koolitamine, kes on kaotustega niivõrd harjunud, et selline põhimõtteliselt täiesti vale pagas on nendega koos terve noorteaja ja tuleb lõpuks kaasa ka rahvusmeeskonda. Siis on juba väga-väga hilja hakata meestesse süstima julgust, sest seni on nad väljakult täiesti rahulikult minema jalutanud ka kaotajatena. Ehk – kui päris pisikestelt pole tõesti mõtet ainult ja vaid tulemusi nõuda (kuigi ilma selleta ei saa ka siis) ning põhilisel kohal peaks olema mängulust, siis juba koondisse valitud poistelt oleks patt midagi vähemat nõuda.

Ja lõpetuseks korvpallist. Rock sai Faustolt pähe ja klubi abitreener Tõnu Lust põhjendas SL Õhtulehes kaotust hiljutise üldfüüsise laagri ja väheste pallitreeningutega. «Otsustavate mängudeni on veel palju aega, draamat pole põhjust teha,» arvas ta.

No, kurat. Ja keegi veel imestab, miks Rock nii viletsalt mängib - sellise flegmaatilise ja ükskõikse suhtumisega ei saagi ju paremini. Veelgi hullem on aga, et tartlased on kriitika suhtes täiesti ükskõiksed või vähemalt tunduvad olevat, sest motiveerida nad end ei suuda. Mõned aastad tagasi oli olukord õnneks vastupidine, nimelt kirjutas Tartu Postimehe reporter Martin Pau kommentaari pealkirjaga «Rock kaotab». Kirjutise ilmudes oli Rocki ja Nybiti finaalseerias seis 1:1. «Rocki põhimängijate iseloomustuseks võiks veel üldistavalt lisada: katus sõidab pealt ära. Pidevalt ja põhjalikult. Ses mõttes on praegune Tartu meeskond vanaga sarnane: neilgi on imekspandav oskus olulistel hetkedel edu maha mängida,» kirjutas Pau ja lisas: «Seepärast ma ei ütle, et profipallurid peaksid käituma ilmeksimatute robotitena. Aga elementaarset enesekontrolli ja distsipliini ootaks neid küll. Üks asi on halb viskepäev, teine asi lauslapsikute mänguvõtete pruukimine.»

Kommentaari järel alistas Rock Nybiti 72:51 ja väidetavalt lugesid mängijad kohtumise eel just seda kommentaari ja said tegutsemiseks uut indu. Või nagu ütles Martin Viiask Postimehele: «Tahtsime näidata, et me pole nii viletsad, nagu kirjutatakse.»

Tartu meeskond, mis või kes teid täna innustaks? Mina seda isikut või sündmust ausalt öeldes ei näe, sest meeskonnas valitsev mentaliteet on juba selline, et pohhuism on täiesti loogiline tulemus.

Foto 1: Pulsikell. Foto autor: Internet.
Foto 2: Pildil on FC Flora fännid. Foto autor: Toomas Huik / Postimees / Scanpix
Foto 3: Pildil on Martin Viiask (vasakul) ja Tõnu Lust. Foto autor: Sille Annuk / Tartu Postimees / Scanpix