Pullerits: Kui palju maksavad üleminekud?

Esimese hooga mõtlesin, et Aivar Pohlak, vastne Eesti Jalgpalli Liidu president, ei tea muust peale jalgpalli mitte midagi. Sest kuidas saab suure spordiala juht välja pakkuda nii utoopilise lause, nagu ütles Pohlak selle peale, kui küsisin, mida ta arvab Eesti Suusaliidu kehtestatud leppetrahvide süsteemist. Kui kellelgi jäi laupäevases Postimehes lugemata minu kirjutis "Eesti lemmikalal paljastusid miljonilised leppetrahvid" (http://www.postimees.ee/310307/esileht/sport/252885.php), siis leppetrahvid on mõeldud nende karistamiseks, kes vahetavad ala ehk siirduvad murdmaasuusatamisest näiteks laskusuusatamisesse: iga A-koondises veedetud aasta eest tuleb siis suusaliidule tagasi maksta 400 000 krooni. Selle süsteemi kohta ütleski Pohlak minu meelest täiesti reaalsustunnetuseta lause: "Äkki viitab kogu asi loogikale, mille järgi suusaliit ja laskesuusaliit peaksid leivad ühte kappi panema."

Aga Pohlak teadis vist midagi sellist, mida enamik meist, mina nende hulgas, ei teadnud. Igatahes suur oli minu üllatus, kui pühapäevaõhtuses spordisaates teatas Lembitu Kuuse, et Eesti Suusaliit ja Eesti Laskesuusatamise Föderatsioon on alustanud ühinemisläbirääkimisi.

Too uudis tähendas, et kui oleksin leppetrahvide loo avaldamisega Postimehes selle nädala alguseni viivitanud, oleks lugu juba üksjagu hapuks läinud. Kuid siiski jääb nüüd vaadata, kui kaua võtab aega, kuni suusaliit oma leppetrahvide süsteemi tühistab.

Ometi, olgem ausad, sportlaste üleminekute eest maksmine pole midagi ennekuulmatut. Ka kodumaises jalgpallis ja korvpallis mitte. Seetõttu on küllap huvitav teada, mida arvavad seesuguste üleminekute eest tasumise kohta suusatajate ja laskesuusatajate vägikaikaveo taustal Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak ja Eesti Korvpalliliidu peasekretär Karel D. Loide. Siin on nende arvamused:

Aivar Pohlak:

"Ka jalgpallis esinevad üleminekusummad, seda mõistagi alasiseselt ja nende sisu seisneb selles, et kui mängijal on klubiga kehtiv leping, siis võib tema mängijaõiguste eest küsida mis tahes summa, kui teine klubi seda vaid nõus maksma on. Lisaks sellele kehtib rida keerulisi kompensatsioonimehhanisme lepinguta ja noormängijate üleminekuks ja seda nii rahvusvaheliselt kui Eesti Jalgpalli Liidu sees.

Sobiva võrdlusena mainiksin ära näiteks selle, et lõppenud lepinguga profijalgpalluri eest peab tema uus klubi Eesti-sisese ülemineku korral tasuma vanale klubile töötasu summa, mis on mängijale vanas klubis 12 kuu jooksul makstud. 18-aastase lepinguta noormängija üleminekul tuleb uuel klubil tasuda vanale Eesti Vabariigis kehtiva miinimumpalga 18 kuu suurune summa. Rõhutan, et tegu on alasisese kompensatsioonimehhanismiga, mille eesmärgiks on vältida suurklubide poolt mängijate kokku kogumist ilma, et selle tulemusel raha madalamatele tasanditele liiguks.

Inimene ja inimesest lähtuvad otsused mõjutavad maailma ja sellesama inimese arengut küllaltki palju ja seepärast tuleb igasuguste otsustega olla ettevaatlik. Selgelt tuleb näha ja eristada üldist ehk globaalset tasandit ja tänast päeva ehk siis lokaalset tasandit. Üks ja seesama asi võib erinevatel tasanditel võtta väga erinevaid tähendusi. Sellisel moel vaataksin ka ülalkirjeldatud kompensatsioonimehhanismide peale, kus alasisene reguleerib sobivalt tänast päeva ehk siis lokaalset tasandit, aga aladevahelisele kompensatsioonimehhanismile ei anna minu arvates ka globaalne tasand õigustust.

Alaliidul lasub lisaks tippspordi arendamisele ju ka kohustus oma ala kui kehakultuuri ja tervisliku harrastuse arendamiseks, mis peaks tähendama, et siin veavad kõik alaliidud nagu ühist vankrit. Kui konkreetsest olukorrast rääkida, siis jääb muidugi mulje, et tegemist on suusatajate ja laskesuusatajate vahelise vägikaikaveoga, kus ilmselt osa mitteperspektiivseid murdmaasuusatajaid mingil hetkel suusarajal püssi selga võtavad. Sellisena mõjub see dokument pigem naljakana. Ma ei kujuta ette, kuidas mõni suusakoondisse kuuluv tegelane äkitselt profijalgpalluriks hakkaks või vastupidi. Sellisel juhul peaks ta ju tegelema paralleelselt mõlema alaga. Mis puudutab jalgpalliliitu, siis ma ei pea võimalikuks, et hakkaksime tekitama aladevahelisi kompensatsioonimehhanisme, selleks poleks vähimatki mõtet. Äkki viitab kogu asi hoopis loogikale, mille järgi suusaliit ja laskesuusaliit peaksid leivad ühte kappi panema."

Karel D. Loide:

"Mu arust on tgeatud loogika soovil takistada riigi ja kodakondsuse vahetust. Loogiline, kui alaliit on investeerinud raha sportlase karjääri edendamisse, siis soovib ta maandada riske, et see sama sportlane esindab järgmistel võistlustel mõne teise riigi värve. (Suusatamises leiab sele kohta Euroopas palju näiteid.) Korvpallis ei saa seda probleemi tekkida, kuna FIBA reeglite järgi saab mängija, esinedes esimest korda rahvuskoondise eest, FIBA sarjas külge nn korvpalli kodakondsuse, mida vahetada ei saa. Seega alates U16 koondisest (esimene FIBA sari) ei saa näiteks mängijad enam valida riiki, keda nad esindavad.

Meil on olnud näiteid, kus võitleme nn esmase kodakondsuse saamise eest näiteks soomlastega. 1990. aastate lõpus kolis palju peresid lastega Soome. Nende hulgas oli Eestis korvpalli alghariduse saanud poisse. Kui need poisid mängivad kas või korra Eesti koondises, siis on meil ka tulevikus võimalik neid kasutada. Sama põhimõtte alla läheb ka Beloussov, kes sündis küll Kohtla-Järvel, kuid kasvas üles Venemaal ja omab Venemaa kodakondsust, kuid pole esindanud Venemaad korvpallis. Kui tema taotleks Eesti kodakondsust, oleks tal võimalik pääseda ka Eesti koondisesse. Peale esimesi võistlusi poleks tal enam tagasiteed Venemaa koondisesse.

Ala vahetamine on suusatajatel ilmselt teravam küsimus kui korvpalluritel, mistõttu ei oska seda väga hästi kommenteerida. Korvpall pole otseseks aluseks ühelegi teisele spordialale (kui jätta kõrvale KORFpall, tänavakorvpall ja rannakorvpall, mis pole olümpiaalad), samas kui suusatamine on laskesuusatamise põhielement. Siinkohal on jällegi arusaadav soov kaitsta oma investeeringut, kuid samas tuleb meeles pidada, et suur osa sellest investeeringust on tulnud avalikust sektorist (riik ja omavalitsused). Korvpalli vaatevinklist on seda käsitlust aga väga raske hinnata ja ma parem ei proovi seda teha.

Tippkorvpalluri kasvatamisele tehtavaid kulutusi on üheselt raske hinnata, kuna kasvatamisel mängivad tähtsat rolli nii alaliit läbi koondiste kui ka klubid. Kuid mõned näited eelarvetest, mis annavad ülevaate: noortekoondiste eelarved algavad 80 000 kroonsist (U14) ja ulatuvad 400 000 kroonini (U18 ja U20 koondised). Meeste koondise hooaja eelarve on kuni 4 miljonit krooni, mis kõik kulub laagriteks, osalemiseks võistlustel ning transpordiks. Erinevalt paljudest individuaalalade sportlastest ei teeni korvpallurid oma riigi esindamise eest elatist. Palgalised on ainult treenerid. Klubide eelarved on teadupärast vahemikus 2-15 miljonit krooni hooajal. Tippkorvpallurid kuuluvad alates U18 vanusest meeste klubide nimistusse.

Parema ülevaate annab ehk meie kasvatajaraha süsteem, mille alusel liigub raha mängija klubivahetuse korral uuest klubist vanasse. Selle süsteemi alusel saavad toetust edukat noortetööd tegevad klubid ja jaguneb ümber osa KML-s ringlevast rahast noortele. Mängija „hind” kujuneb tema korvpalliga tegeletud aastate ja koondises osalemiste põhjal. Mida rohkem on ta koondises osalenud, seda suurem on kasvatajaraha tema üleminekul (loogiline tema taseme hindamise alus). Mängijate üleminekusummad kõiguvad paarituhande krooni ja 100 000 krooni vahel. Samas liigub raha klubist klubisse ja see pole EKL-ile teenimise koht.

Seadusandlik külg. Ma pole päris kindel kui kooskõlas on suusatajatel selline maks [leppetrahvid] seadusega. Korvpallis oleme lähtunud sellest, et kasvatajaraha puhul ei tehta piiranguid mängijale, kuid kõik klubid EKL liikmetena on süsteemi aksepteerinud ning kohustuvad seda järgima. Piirates mängijate õigusi läheksime kohe vastuollu mitmete seadustega, nagu tööjõu vaba liikumine, isikuvabaduste piiramine jt.

Alaliidud ilmselt ei saa teineteist trahvidega pommitama hakata, kuna selleks puudub antud näite puhul igasugune alus. Vaidlus oleks suusatajate puhul alaliidu ning sportlase vaheline küsimus.

Tänapäeval ei näe ma suurt võimalust, et mõni korvpallur hakkaks suusatajaks, kuna peale sarnasuse sõnades vabavise ja vabatehnika puudub aladel suurem kokkupuute koht (kuigi Tarmo Kikerpill oli omal ajal tubli suusataja). Hetkel peab tippsporti pürgija tegema panuse ühele alale väga varases eas ning sellele täielikult pühenduma. Poolel teel kannapööret teha saavad vaid üliandekad. Pigem võitleme hoopis teiste nähtustega: Viru Keskuses hängimine, arvutimängud, baarides käimine jne."

Mida ütleb leppetrahvide kohta juriidiline ekspertiis? Selle esitas vandeadvokaat Paavo Koch advokaadibüroost Ruus, Koch & Vabamets, mittetulundusühingute seaduse asjatundja. Olgu ette öeldud, et see ekspertiis ei ole suusaliidu leppetrahvide suhtes just positiivne.

Paavo Koch:

"Sellisel viisil, s.o sisuliselt ühepoolselt ja sellistel motiividel oluliste varaliste kohustuste kehtestamine mittetulundusühingu liikmetele on problemaatiline.

Esiteks, Põhiseaduse (PS) § 48 kohaselt on igaühel õigus koonduda mittetulundusühingutesse ja -liitudesse, nimetatud õigus kaitseb ka isiku õigust ühingusse mitte kuuluda, st ühingust välja astuda. PS § 19 järgi on igaühel õigus vabale eneseteostusele.

Ilmne on see, et Eesti Suusaliidu kehtestatud regulatsioon kompensatsiooni maksmise nõude osas piirab sportlase õigust teostada põhiseaduse §-st 48 tulenevat õigust koonduda mittetulundusühingusse. Samuti piirab see ilmselgelt isiku õigust vabale eneseteostusele (teostan ennast suusatajana või siis laskesuusatajana). On vaieldav, kas Eesti Suusaliidu eeskirjadega kehtestatud põhiõiguse riive on proportsionaalne, põhjendatud ja vajalik.

Teiseks, vastavalt mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) §-le 12 lg 4 määratakse liikmete varalised ja muud kohustused mittetulundusühingu suhtes kindlaks põhikirjaga. Liikmetele võib viidatud sätte kohaselt panna kohustusi ainult põhikirjas ettenähtud korras. Sellisel kujul sportlastele varaliste kohustuste kehtestamine on problemaatiline ning regulatsiooni kooskõla MTÜS §-ga 12 lg 4 vaieldav, kuivõrd:

* Võib väita, et MTÜS § 12 lg 4 eesmärgiks on tagada õigusselgus liikmelisusega kaasnevate varaliste kohustuste osas. Seda nii enne liikmeks astumist kui peale seda. Enne ühinguga liitumist peab isikul põhikirja alusel olema võimalik hinnata, millised varalised kohustused liikmeks astumisega kaasnevad. Ühingu liikmena saab isik oma seisukohta väljendada ühingu üldkoosolekul, mille pädevusse põhikirja muutmine kuulub. Ehk selliste põhikirjaväliste liikmelisusega kaasnevate kohustuste ühepoolne kehtestamine, mida põhikirjast ei ole võimalik piisava selgusega välja lugeda, on problemaatiline. Antud juhul, saan aru, on selle eeskirja kehtestanud Eesti Suusaliidu mõni organitest.

* MTÜS §-ga 12 lg 4 seondub minu arvates ka järgnev probleem. Eesti Suusaliidu liikmed on klubid, mitte sportlased. Samas vaadeldavast eeskirjast nähtub, et kompensatsiooni tasumise kohustus lasub eelkõige sportlasel, kes Eesti Suusaliidu liige ei ole ega saagi Eesti Suusaliidu põhikirja järgi olla. Isegi juhul, kui näiteks spordiklubi põhikiri sisaldab sätet, mille kohaselt selle liikmed on kohustatud järgima Eesti Suusaliidu otsuseid, on sellisel viisil ja ulatuses varaliste kohustuste kehtestamine MTÜS § 12 lg 4 valguses problemaatiline.

Arvan, et Eesti Suusaliidul oleks põhjust ennast õiguslikult tunduvalt kindlamana tunda, kui sellised varalised küsimused oleksid reguleeritud sportlastega sõlmitud kahepoolsetes lepingutes."

Jah, see on pikk ja keeruline lugu, kuid see tuleb lõpuni lahendada, sest kui tegu on ikkagi sportlaste õiguste ahistamisega, siis minu arust ei kaalu seda üles ka ükskõik kui suure ja olulise alaliidu organisatsioonilised huvid, isegi mitte rahalised. Või mis teie arvate?

Oeh, peaaegu oleksin ühe tähtsa asja unustanud.

Nimelt oli teleuudis suusaliidu ja laskesuusatamise föderatsiooni ühinemisest Lembitu Kuuse aprillinali. Seda kinnitas mulle suusaliidu peasekretär Jüri Järv isiklikult. Kahju küll, aga Pohlaku ettepanek kahe alaliidu liitmiseks langes tagasi utoopiate kilda.

Foto 1. Aivar Pohlak tänavuse jalgpallihooaja avamisel. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 2. Tarmo Neemelo üritab teha Eesti eest skoori Venemaa vastu. Foto autor: Toomas Huik, Postimees / Scanpix
Foto 3. Aivar Pohlak mullu suvel Lilleküla staadionil. Foto autor: Mihkel Maripuu, Postimees / Scanpix
Foto 4. Karel D. Loide poseerib neli aastat tagasi Jeep Grand Cherokee kõrval. Foto autor: Egert Kamenik, Postimees / Scanpix
Foto 5. Kristjan Kangur BC Kalev/Cramo ridades läbimurdel Riia Baronsi vastu. Foto autor: Raigo Pajula, Postimees / Scanpix
Foto 6. Tarmo Kikerpill läbimurdel Tartu Rocki värvides. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix
Foto 7. Eveli Saue sõjaväelaste MM-võistlustel Haanjas. Foto autor: Lauri Kulpsoo, Postimees / Scanpix