Pullerits: Kui kaugel on tipud?

Mu isa, kes on keemik, rääkis, et tema kolleeg Tartu Ülikoolis, Jaak Arold, keda paljud tartlased teavad sitke treenijana, olla öelnud, kui oli mind Tähtvere spordipargi ringil sõitmas näinud, et uisutehnika jätab mul soovida.

See on ju hea uudis! Nüüd vähemalt tean, mille arvelt järgmine aasta edasi areneda võiksin ja millele panustama peaksin. Arold märkis, et näiteks äratõuke ja keppide töö kallal võiksin vaeva näha.

Aga esmalt tuleks siin üldsusele aru anda, kuidas see hooaeg läks. Kas eesmärgid said ikka täidetud? Et enne, kui hakkan Eesti tippsuusatajaid arvustama - seda järgmise nädala algul, olgu ette hoiatatud -, peaksin enda tulemustest kriitiliselt üle käima: kas need tulid ikka sellised, nagu sai planeeritud?

Meeldetuletuseks: eesmärk oli tulla Tartu maratonil vähemalt 400 sisse ja Estoloppeti klassikamaratonidel 120-130 hulka.

Aruanne:

Tamsalu maraton, 44 km (vaba): 186. koht, aeg 2:35.48,2, kaotus võitjale 40.10 ehk 34,7 %.

Viru maraton, 42 km (vaba): 132. koht, aeg 2:25.33,2, kaotus võitjale 32.50 ehk 24,4 % (mullu 41,5 %).

Tartu maraton, 63 km (kl): 213. koht, aeg 3:34.16,2, kaotus võitjale 51.49 ehk 31,9 % (tunamullu 50,9 %).

Tallinna maraton, 48 km (kl): 52. koht, aeg 2:41.07,6, kaotus võitjale 31.47 ehk 24,6 % (mullu 35,2 %).

Haanja maraton, 40 km (kl): 70. koht, aeg 2:37.32,3, kaotus võitjale 18.04 ehk 12,95 % (mullu 34,8 %).

Seega said hooaja plaanid sajaprotsendiliselt täidetud ning edasiminek võrreldes mullusega, kui võrrelda kaotusprotsente võitjaile, on samuti märgatav. Järelikult on Kalmer Trammi, Eesti naiste B-koondise peatreeneri juhendamisest kasu olnud, mis omakorda tähendab, et Postimees ei ole raha minu koolitamisse sugugi mitte tulutult paigutanud.

Muide, õhtul enne Tartu maratoni helistas üks sõber ja kolleeg, kes on mulle varem igasugust huvitavat suusainfot tilgutanud, ja pakkus hea konjaki peale kihlvedu: kui tulen 400 parema sisse, teeb tema välja, ja kui ei tule, teen mina. Esiteks, ma ei harrasta kihlvedusid, sest enamasti ei aita need tulemust paremaks teha. Ja teiseks, konjak ei ole küll selline asi, mis mind pisutki erutada võiks. Siis pakkus sõber - ja nagu mulle tundus, oli ta pisukese auru all -, et kui tulen 400 sekka, kingib ta mulle 500 krooni eest asju. No mis mul sai selle vastu olla.

Tegin eesmärgi teoks. Aga ega ma lähe tema käest noid asju sisse nõudma, sest piisab täiesti sellestki, et eesmärk sai täidetud.

Kuid mis nüüd edasi saab? Jaak Arold, nagu märkisin, soovitas uisutehnikat parandada. Helistasin ka suusaõppejõud Kaarel Zilmerile, kes lausus samuti, et tehnika kallal võib lõpmatuseni tööd teha. Lisaks mainis ta, et edaspidi võiksin vormitipu seadmisele rohkem rõhku panna, sest raske on sõita läbi hooaja ühtlaselt. (Sel hooajal alustasin uisumaratonidel targu rahulikult, mida näitavad ka viletsad kohad teises sajas ja võrdlemisi suur kaotusprotsent võitjale.) "Vormiseadmine on ka lõputu asi," ütles Zilmer. "Seda võivad teinekord nurjata väikesed tegurid, nagu paar minutit jutuajamist hea sõbra Art Soonetsiga, endal märg särk seljas."

Hea, et häid nõuandjaid on palju tekkinud, aga ennekõike tuleb nõu küsida ikka oma põhikohaga treenerilt Kalmer Trammilt. Tema teab ainsana kõige täpsemalt, mida ta minuga seni on teinud ja mida edasi võiks teha.

Küsitav on aga see, millele panustab mu põhirivaal Art Soonets. Tundub, et väga imelikele võtetele. Eile helistas Rootsist mu vend, kes töötab seal arstina - ja siinkohal meeldetuletusena Mati Alaverile: mu vend on kõva allergoloog ja oskab igasuguseid nina-neelu asju ka palju konservatiivsemalt ravida kui suusaringkondades jumaldatud Mart Kull, kes pidi käima ringi, käärid käes sügelemas, et saaks need vaid kellelegi kurku või ninna ajada - ja vend kurtis, et pärast seda, kui ta luges suusablogist Soonetsi muljeid Vasaloppetilt, ilmus ta arvuti ekraanile põhipildiks Soonetsi foto, ja mis eriti hull, ta ei ole suutnud seni sellest ka kuidagi lahti saada. See on Soonetsilt küll originaalne rünnak, aga ma sügavalt kahtlen, kas see aitab teda suusatajana paremaks teha.

Ahjaa, lubasin ju kirjutada, et kuidas suusatamine tuleb kasuks potentsile ja kuidas mittesuusatamine seda kahjustab. Nimelt kirjutab meditsiiniajakiri American Journal of Medicine värskest uurimusest, mis toob välja tugevad seosed kehalise aktiivsuse ja impotentsuse vahel. Nimelt, neil meestel, kes vaatavad päevas vähemalt viis tundi telerit (ja suusaülekanded on ju enamasti oi kui pikad!) või viljelevad üldse väheaktiivset eluviisi (ehk ei suusata, mis nõuab suurt kehalist aktiivsust), esineb kolm korda suurema tõenäosusega (viisakalt ja teaduslikult öeldes) erektiilset disfunktsiooni kui neil, kes elavad aktiivselt. Samuti tuli uurimuses välja, et 18 protsendil rohkem kui 20-aastastest Ameerika meestest esineb potentsiga probleeme.

Vaat siis, kus leidub põhjus, miks tuleb suusatada ja üleüldse sporti teha.

Foto 1. Ajakirjanikud Tarmo Tiisler, Priit Pullerits, Jaan Martinson ja Veiko Visnapuu usutlemas mullusel Saku Suverullil võitjat Kristina Šmiguni. Foto autor: Kalev Saar, Postimees / Scanpix
Foto 2. Suusablogi sagedased tegelased Art Soonets (vasakult), Ivar Tupp ja Priit Pullerits tänavuse Tartu maratoni finišis. Foto autor: Margus Ansu, Postimees / Scanpix