Sten Weidebaum: Tartu maraton on Vasaloppetist parem!

Koolitusfirma Impulss Koolitused juht Sten Weidebaum, kes enne Vasaloppetit siinsele blogile rootsi keelest mitmeid huvitavaid infokilde vahendas, leiab nagu näitleja Veikko Täärgi, et maailma esimaratonil on palju paranemisruumi. Ta sai Vasal 2746. koha, aeg 6:27.51. Siin järgnevalt tema kriitika.

Tagasi mõeldes on tunne, et 16. sajandil elanud Rootsi kuningas Gustav Vasa oleks võinud oma jäljed kuhugi kaugemale põhja sisse lükata, kus oleks külmem ja stabiilsem kliima. Nagu kohalikelt kuulsin, on korraldajatel juba peast läbi käinud mõte tuua Vasaloppet aastavahetusele lähemale, sest ilmastikutingimused on aja jooksul nii palju muutunud, et sula olla juba mitmel korral probleemiks olnud.

Teine asi, mis sõidu ajal pähe tuli, oli see, et arvatavasti poleks Gustavist kunagi Rootsi kunn saanud, kui taanlased oleks tal samamoodi kanda hammustanud, nagu nüüd Vasaloppetil kaassõitjad teevad. See on lihtsalt uskumatu! Enne starti loeti kõigile kümneid kordi sõnu peale, et ärge hakake rabistama ja radade vahel siblima – sõitjaid on palju ja püsige rajas –, jõudu on võimalik näidata 90 km jooksul küll ja küll.

Start oli üllatavalt tagasihoidlik: mikrofoniga onu oli oma jutuvadaga ei-tea-kus, kui järsku kõik sõitma hakkasid. Sellepeale jäi tal ainult öelda, et jajah, läkski lahti vms. Ja läks lahti jah: start oli väga kiire ning kohe hakkas radade vahel siblimine pihta. See lõppes mõnesaja meetri pärast, kui algas esimene tõus.

Sõitsin neljandas grupis, seega oli rahvast ees ja järel hullupööra palju. Need, kes ees, olid tõusul pidamisega hädas ja ukerdasid ülespoole. Taganttulijad aga tegid täpselt seda, mida soovitati mitte teha: hakkasid tropis rabelema. Pidevalt oli keegi su suuskade mõlemal otsal ja suusakepid olid järgmiste suuskade all kinni. Täielik tohuvabohu. Keppe murdus kui loogu. Sellega olid korraldajad siiski arvestanud ja esimese teeninduspunkti purunenud keppide asendamiseks juba samale tõusule paigutanud.

Hull lugu oli rajal, sest kuna mul oli probleem nii libisemise kui pidamisega, siis ikka ja jälle andis suusk tõugates tahapoole järele. Seal oli aga juba järgmine tegelane ennast nii tihedalt kandadele sättinud, et mitmel korral tõukasin kanna tagasõitja suusanina otsa. Mäest laskumistel aga libises mul nii kehvasti, et jällegi taganttulijad lõpetasid mitmel korral mu kanna all. Huvitav, kas selline võimlemine annab mingit võitu ka?

Rajaprofiil eriti raske ei olnud, tõusud olid aga olematut pidamist arvestades tõeliselt "aeglased surmad".

Läksin sõitma, eesmärgiks kuus tundi ja medal, mida jagatakse ainult neile, kes lõpetavad võitja aeg+50%. 63. kilomeetril sai aga selgeks, et vähemalt nendes tingimustes on kuus tundi mulle kättesaamatud – lihtsalt ei libisenud ja sinna see jäi. Medal õnneks siiski tuli, sest võitjalgi oli vist neis tingimustes pusimist küllaga ja sõiduaeg seetõttu erakordselt pikk.

Mis silma jäi?
Tundub, et rootslased vist armastavad järjekordi. Nad moodustavad neid igal sammul ja hea meelega. Mul õnnestus seista seoses Vasaloppetiga järgmistes olulisemates järjekordades (ja ma ei hakka loetlema kõiki järjekordi, kus seisin teel Morasse ja tagasi ning mis Vasaloppetiga otseselt seotud ei ole):

- numbrite väljastamine – õnneks mitte eriti pikk, aga kindlasti oleks saanud selle stardigrupi muutmisega ühendada;

- stardigrupi muutmine – täiesti arusaamatu, miks see numbrite väljastamisest eraldatud oli. Nimelt pakkusid korraldajad välja võimalust varasemate tulemuste põhjal liikuda stardis ettepoole, kuna esmakordsed registreerujad paigutatakse muidu automaatselt viimasesse gruppi. Selleks nõuti, et kaasas oleks mõne aktsepteeritud maratoni tulemuste väljatrükk. Stardigrupi muutmiseks olid korraldajad ette näinud piiratud aja stardinumbrite väljastamise kohast eemal, kitsukeses koolimajas. Kuigi protseduur oli imelihtne – vaadati tulemust ja vajutati numbrile 1-9 –, tekkis ootajatest väga pikk saba, sest osalejaid oli palju ja aega numbri muutmiseks vähe;

- stardialasse sisenemine – start antakse kell kaheksa, buss jõudis aga Sälenisse poole seitsme ringis. Siis tuli võtta paarisajameetrisesse järjekorda, sest stardialasse lasti osalejaid ühekaupa ja ühestainsast väravast (!!!). Kõik seisid nurisemata sabas. Sabad looklesid hommikuhämaruses mööda parklaid täiesti omasoodu ja tähistamata: tuli värava juures ära käia, et veenduda, kas tegu on ikka õige sabaga, ning siis lõppu tagasi vantsida. Minu ees seisis rootslane, kes ütles, et ta seisab juba teist korda järjekorras, sest oli esimesel korral kogemata sabad sassi ajanud ning selle alles hiljem avastanud. Stardialas tuleb kihku-kähku suusad-kepid paika sättida, et stardigrupis parem koht saavutada. Edasi on vaba aeg, mida on nii varasel hommikutunnil väga raske millegi mõistlikuga sisustada. Oleks tahtnud suuski proovida ja ehk oleks saanud lasta enne starti ka suuski ümber määrida, aga selleks ei olnud kusagil õieti mingit ruumi – ainult mõned meetrid stardialal. Katsetasin seal, aga nagu selgus, ei saanud siiski õiget pilti ning seetõttu surin esimese vaheajapunktini rajal korralikult, sest suusad pakkisid mehemoodi ja mäest alla tuli hoogu juurde lükata. Võib ka olla, et suuskade testimise ala oli kusagil siiski olemas ja ma lihtsalt ei näinud seda, aga ega selle koha otsimiseks eriti võimalust ka polnud – suusad tuleb ju viia võimalikult kiiresti stardikohta hõivama;

- toitlustuspunktides suuskade määrimine – ehkki ammu oli teada, et ilmastikutingimused tulevad keerukad, ei olnud määrdeabipunktides piisavalt tööjõudu, mistõttu mul kulus kokku 10-15 minutit määrdeabisabades seismisele;

- finišis toitlustuse järjekord – lihtsalt enam ei viitsinud seista ja oodata, mistõttu ei saanudki teada, mida nad seal söögiks pakkusid. Järjekord lookles koolimaja uksest sadakond meetrit välja – no lihtsalt polnud mõtet seal seista ja külmetada.

Lisaks sabadele üllatas ilmselt kõiki ilm, ja muidugi väga ebameeldivalt. Seda ei saa muidugi korraldajatele kuidagi süüks panna – olud olid sel aastal lihtsalt sellised, mis teha. Sõitsin kahe ja poole ning kolme tuhande vahel, rada oli suurelt jaolt totaalselt sodiks sõkutud. Ei kujuta ettegi, mida tegid need, kes veel tagapool tulid; au neile, kes läbi sõitsid ja ellu jäid. Nagu uudistest lugeda, üks 60-aastane rootslane sõitis umbes 80 km läbi ja sinna ka jäi – arstidel tema elu päästa ei õnnestunud. Paar aastat tagasi oli kaks osalejat rajale jäänud.

Kokkuvõttes võiks öelda, et korralduslikult oli vast kõige rohkem puudu tööjõust. Isegi kui asjad olid kenasti läbimõeldud ja pidanuks sujuma, tekkisid probleemid sellest, et osalejaid on kohutavalt palju ja korraldajatel tööjõudu liialt vähe.

Kindlasti ei tasu liialt võrrelda, kuid Tartu maratonidel (tegelikult kogu neliküritusel) saadud kogemuste põhjal ütleksin küll, et tartlased on korralduse ja informeerimisega märksa sujuvamalt ja paremini hakkama saanud kui rootslased.

Tartu maratoni korraldajatele võiks soovitada hakata promoma oma üritust kui "maailma parim maraton!". Vasaloppetil sain tuttavaks mitmete rootslastega ning elasin samas majas prantslastega –kõik nad olid väga huvitatud Tartu maratonil osalemisest ning ma ei olnud ka kiitmisega kitsi. Usun, et järgmisel aastal on nii mõnedki neist Tartus ning loodan, et meil siis latti madalamale ei lasta, vaid viimaste aastate taset hoitakse ja ennast äkki isegi ületatakse.

Foto 1. Andrus Veerpalu Vasaloppeti stardis.
Foto 2. Raul Olle Vasaloppeti stardis.
Fotod 3 ja 4. Ilusaid looduspilte paar päeva enne Vasaloppeti algust raja kõrvalt.
Foto 5. Osalejad on stardikoridoris suuskadega oma stardikoha kinni pannud.
Foto 6. Tükike Vasaloppeti stardikoridorist.
Fotode autorid: Kalvi Kitsnik ja Art Soonets, Scanpix