Ivar Tupp: Vasat tuleb sõita peaga

Peakonkurent Art Soonets pidi juba eilseks kirjutama, mis kangelastegusid ta Vasaloppetil sooritas. Aga ju tal on toss nii väljas, et pole siiamaani suutnud seda teha. See-eest on ta vähemasti korraldanud, et eile kirjutas oma Vasa-pettumusest näitleja Veikko Täär, ja täna kirjutab tänu Soonetsi org-tööle oma Vasa-läbielamistest Haanja mees Ivar Tupp. Siin siis järgnevalt tema raport.

Olin just Vasalt tagasi koju jõudnud, kui helistas blogi-Art ning palus kirja panna tundmused ja mõtted maailma esisuusamaratonist.

Millest alustada? Arvatavasti svenssonite totaalselt möödapandud ilmaprognoosist, mis lubas küll külma, aga pühapäevahommikune tegelikkus oli teine – nullkraadine ilm ja värske lumi. Kohe tuli meelde eelmise aasta Tartu maratoni variant, vaid üks libisev ja ülejäänud mittelibisevad jäljed. Nii ka läks, kuid selle vahega, et Vasa mass suutis tekitada 2-3 libisevat, kuid samas tugevasti loperdavat rada, lisaks veel kahel pool jälge olevad ca 5 cm sügavused kepilöökidest tekkinud kanalid. Kui nüüd mõni lugeja arvab, et tingimused olid kõigil võrdsed, siis ta eksib, sest parim oligi sõita ca 500-2000 koha kandis, sest eespoolminejad olid värske lume libisevaks lükanud ning rada polnud veel totaalselt lagunema hakanud. Tagumistel polnud enam arvatavasti rada ollagi.

Startisime koos Artiga kolmandast grupist, stardikangast ca 100 meetrit tagapool. Meie pundis oli veel mitmeid suure numbriga eestlasi – õiguse sealt startimiseks andis Tartu maratoni aeg 3:30 ja 3:45 vahel. Kogu stardieelne jutt oli kohalikus keeles, kuulsin ainult kahte tuttavat sõna – Olle ja Veerpalu. Linnapea kõnet ei pidanud, pauku ei käinud. Järsku hakkas mass liikuma.

Kui esimese kildi sai rahulikult paaris lükata, siis esimene väike tõusunukk enne teeületust tervitas mind tõdemusega, et pidamist pole. Sõita jäi veel 89 kilomeetrit. Starditõusu võtsin vasakult, tõusul nikerdades küll tundus, et paremalt poolt puudesalu minev mass liigub kiiremini. Tegelikult suurt vahet polnud, kummalt poolt minna, tähtis oli leida oma rada ja seda ka hoida (suusk-suusas eelpoolminejaga, et trügijad vahele ei saaks).

Art lubas kohe mu taga sõita, aga kui tõusu lõpus korraks tagasi vaatasin, siis kas polnud teda näha või oli taga liiga palju punaseid mehi –

igatahes Art oli kadunud. Tõusu otsa jõudsin 23 minutiga ja praktiliselt sealt peale sai oma sõitu sõitma hakata. Sundisin eespool ootava teadmatuse tõttu ennast asja rahulikult võtma, kõrvus eelmisel päeval Morast Sälenisse küüti saanud rootslase sõnad – Vasat sõidetakse ennekõike peaga.

Koostasin endale nö raja läbimise graafiku, eesmärgiks olla Moras alla kuue tunni ehk siis kulutada kilomeetri läbimiseks maksimaalselt 4 minutit. Esimene 10 km sai läbitud 46 minutiga, seega olin vaatamata kartustele vaid 6 minutiga miinuses. Järgmised 10 läbisin juba 38 minutiga, kolmas kümme Mangsbodarnast allamäge Risbergi juba 32 minutiga, mis tekitas turvalise neljaminutilise krediidi.

Järgmine 10 km oli mulle raskuselt teine: kõigepealt kolme kilomeetriga 120 meetrit üles, siis veidi alla ja taas üles. 10 km aeg tuli 42 minutit. Krediit hakkas vähenema, nagu ka kaasasolev keemia. Suutsin 40 km-ks ära tarbida kõik varud: ühe suure geeli, kolm energiatabletti ja terve kotitäie jooki. Aga sest polnud lugu, sest Evertsbergis (47,1 km) pidi mind ootama teine täislaaditud joogikott.

Millegipärast otsustas meie autojuht-fotograaf-jootja Kalvi teha meist mõned ülesvõtted Risbergis, kus ta sai minu käest esimest korda sõimata. Kartsin, et ta ei jõua Evertsbergi mulle joogikotti andma. Kalvi kinnitas, et kõik on OK. Tuiskasin Evertsbergi joogipunktist ilma peatumata läbi... ja Kalvit ei kusagil. Ees oli terendamas 14 km kuiva suud kuni Oxbergi joogipunktini.

Õnneks läks rada allamäge, 50.-60. km sai läbitud 34.43-ga, 60.-70. km alguses tõsiselt allamäge ja siis Oxbergi tõus kokku 41.04-ga. Kusagil metsa vahel enne Oxbergi ilmus metsast Kalvi, kes vehkis päästva joogikotiga. Lp Ilmar Kink, vabandan oma karmide sõnade pärast Kalvi aadressil, mida sina pidid tahtmatult pealt kuulma.

Oi kui hea oli juua ja tarbida lauskeemiat, aga jõudu oli vaja, sest Hökbergi karm tõus ootas ees. 70.-80. km sai läbitud 42.44-ga, krediidiliin oli 9,5 minutiga plussis. Hakkasin juba 6 tunni piiri alistamist vaikselt uskuma, kuid siis algas maraton sõna otseses mõttes. Krambid kätes, jalgades. Tegelased hakkasid ümberringi pehme jala tõttu kukkuma. Üks norralane oskas rada vahetades mu suuskadele langeda, ootasin oma 15 sekundit koha peal, kuni vennike ennast püsti ajab. Samas sain siis teada, et liidergrupp oli täna rajal ca 70 km päästvat vedajat oodanud ning võitja aeg oli vaid 4:43, mis omakorda tähendas mulle kindlat Vasaloppeti medalit. Tekkis väike vabanemine, võtsin asja kohe palju kergemalt. Viimasest punktist finišini olime eelmisel päeval juba sõitnud, rada tuttav ja üsna lihtne paaristõukega minek. Vaatamata eesmärkide kindlale täitumisele suutsin viimasel kümnel kilomeetril tõsta kiiruse üle 15 km/h, viimase 10 km aeg 38.50.

Parim hetk Vasal on enne Morat tee alt läbitulek, kui paistma hakkab kuulus kirik. Siis tead, et palju pole enam minna. 89 km märgi juures külastasid mind esimest korda peale 1986. aasta Tartu maratoni kõhukrambid, aga polnud aega nendele mõelda. 89,6 km sõidetud, viimane tõusnukk enne kuulsat finišisirget sai mindud üles kääri joostes, mööda umbes viiest konkurendist ja siis see paistis – kuulus finišivärav ja selle taga medal, aeg 5:52 ja kõik muu sinna juurdekuuluv (lycka till, mycke öl jne.)

Sellest, et pidamist polnud, pole vist mõtet rääkidagi. See-eest aga libises ja ülihästi, pidev mõte oli, kas on mõtet vahetada ülihea lipe kehvapoolse pidamise vastu või mitte. Mõistuse hääl võitis, panin aina edasi ja kannatasin. Art, vaene naiivitar, hakkas vahepeal määrima, kaotas sellega neli minutit, edasi mõelge ise. Tegelikult polnud eesmärgiks Artile ära teha, kokkulepitud oli koos finišeerida. Samas ei tahtnud tema ootamiseks tempot alla lasta, sest medali asi oli kuni 81. km-ni veel ebaselge.

Väga vinge sõit oli!!! Kohe järgmisel aastal tagasi ei kisu, aga kunagi tahaks veel ja siis juba mõnuga.

Foto 1: Ivar Tupp koos Vasaloppeti 43 põhisõidul ja neljal avatud raja sõidul osalenud suusaveteraniga. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 2: Art Soonets (vasakult) koos Teet Reedi ja Ivar Tupega Vasaloppeti rajaga tutvumas. Foto: Scanpix
Foto 3. Ivar Tupp kaks päeva enne Vasaloppetit energiat kogumas. Foto autor: Art Soonets, Scanpix