Pullerits: 50 piir juba paistab

Kui laupäeva lõuna ajal Tartu Lõunakeskuse Silja Spordi kauplusse suusad määrida viisin, küsisid sealsed noored mehed, et kas pärast Tartu maratoni 214. kohta tuleb Tallinna maratonil koht esimese 50 seas. Võtke nüüd rahulikult, ütlesin meestele, seda on ikka liiga palju loota, kuid kohta esisajas ootaks küll.

Tuleb ikka realistiks jääda. Kolmapäevast reedeni tegin kerge puhkelaagri Tuneesias: käisin testimas uuendatud Volkswagen Touaregi. Trenni sain noil päevil teha vaid üks kord pool tundi jõusaalis ülakehale. Enne seda olin esmaspäeval ja teisipäeval, pärast Tartu maratoni, teinud kaks pisut rohkem kui tunnist rahulikku suusasõitu. Ja kuna tagasilend Tuneesiast üle Pariisi ja Stockholmi venis üle mõistuse pikaks, nii et Tartu jõudsin planeeritud poole kolme ajal öösel hoopis kella poole kümneks laupäeva hommikul, mis tähendas ühte magamata ööd, siis ei saanud ju väga uljaid eesmärke seada. Sellest hoolimata tegin laupäeval möödunud nädala tavarütmis ühe toonust ärgitava trenni ka: esmalt viis kerget ringi Tähtvere spordipargi ovaalil, siis viis sprindiringi kergete kiirendustega tõusudel, ja siis taas viis tiiru ovaalil lõdvestuseks otsa. Kokku umbes 14,5 km, aega kulus 1:06.

Tallinna maratoni peakorraldaja Jüri Voodla oli varem rääkinud (ja see läks ka blogisse kirja), et rajal on kohe alguses kolm päris kõva tõusu, millele järgnevad üksjagu järsud ja tähelepanu nõudvad laskumised. Seega, arvestades, et stardinumber oli mul 122, tuli saada grupi 101-200 võimalikult esiotsa, et tõusudel, kus tekivad tropid, mitte mõttetult aega kaotada. Mäletan, kuidas Aivar Rehemaa rääkis mulle enne Torino olümpia 50 km mass-stardist sõitu, et kavatseb alguses hakata hea positsiooni eest võitlema, sest oleks rumal grupi tagaotsa jäädes kohe mitukümmend sekundit ära anda. Too Rehemaa mõtteavaldus on mul siiani hästi meeles.

See, et stardis läheb kitsaks, sai kohe tõendatud, kui paremal tiival mitu meest kolinal vastu piirdeaeda lendasid. Üldiselt mindi siiski viisakalt, keegi väga tõmblema ei hakanud. Ka esimesel tõusul ei tulnud sellist suuskadel ja keppidel tallamist, nagu näiteks Viru maratoni avakilomeetreil. Püüdsin hoida oma vana taktikat: ei ole mõtet tõusudel liiga pressida, vaid need tuleb võtta kergel sammul, ning lisada käiku seal, kus sellest saadav kiirendus tuleb kõige ökonoomsemalt.

Siiski, tunnistan, alustasin, erinevalt Tartu maratonist, üksjagu täiskäigul. Tean, et peakonkurent Art Soonets ei ole kiire startija. Tal kulub vähemalt pool tundi, enne kui ta oma mootori korralikult tööle saab. Mõtlesin, et kasutan selle ära, üritan sõita nii suure vahe sisse, kui vähegi suudan, ja eks siis näis, kaua kestan.

Endalegi ülletuseks nägin, et nihkun pidevalt ettepoole. Ja need, kellest mööda läksin, olid enamasti ikka kahekohalise numbriga mehed. Leidsin, et parima libisemise saab keskmisel, kõige õhema jäljega rajal, sest see oli tõmmatud väga kõvale, kohati vaat et pooljäisele pinnasele, samas kui äärmised rajad olid sügavamas ja värskemas lumes ning seal nii kiiret minekut mu meelest loota polnud.

Suusad, tundus, et olid taas Silja Spordis tehtud suurepärased. Seekord lasin alla panna LFi, mitte HFi. Esimestest tõusudest, kus paljud panid kääri, läksin valdavalt otse üles, ja libisemine ei jäänud ka konkurentidele alla. Kerge kehakaalu tõttu, mis nüüd on talvel küll jõutreeningu tagajärjel tõusnud varasemalt 68-lt 72-le kilole, olen tavaliselt laskumistel ülejäänuile enamasti alla jäänud. Nüüd küll kellegagi erilist vahet ei märganud.

Umbes 20. kilomeetril, veidi pärast vana, eelmise aasta stardi-finišipaika, 3-4 km enne uut finišit, tuli uuem rajalõik, mille hulka mahtus kõige masendavam koht, mis kulges mööda siledat laia teed, kus puhus kaunis vali tuul. Kõik jäljed olid loperdavad. Ometi sain seal kasutada oma suhtelist trumpi, sammuta paaristõuget, mis eessõitjatele tasapisi muudkui lähemale viis. Loomulikult oli kasu ka Kalmer Trammi õpetatud nipist, mida ta juba sügisest saadik oli mulle õpetanud ja mille tähtsust pidevalt rõhutanud. (Paraku jätan selle nipi edaspidigi saladuseks - ega iga kui viimne pisiasi ka siin blogis avalik pea olema, eriti veel selline, mis edu tagab.)

Erinevalt Tartu maratonist, kus jõin toitlustuspunktides kaks topsi jõujooki, piirdusin Tallinna maratonil ühega. Esiteks oli distants ikkagi 15 km lühem ning teiseks oli näha, et kui jään kauemaks TPsse pidama, sõidavad lähirivaalid kohe eest. Kuid kahes TPs pidin tegema siiski pikema pausi, et rebida numbri tagaküljelt lahti sinna kleepsuga kinnitatud Dexali energiageel ja see endale suhu pigistada. Sellest piisas, et konkurendid kohe mitmekümmend meetrit eest pääsesid. Kuid juhindusin Kalmer Trammi soovitusest, et parem kaotada TPs sekundeid, kui hiljem rajal kurnatusest minuteid. Panin tähele, et pärast energialaengu saamist võtsin ette libisenud mehed mõne aja pärast uuesti kinni.

Teise ringi algul sattusin kahe mehe tuulde, kellest üks oli Anti Arak (nr 30) ja teine Tarmo Mõttus (nr 84). Aga ei istunud mulle nende sabas passimine. Tekkis tunne, nagu oleksin sattunud puhkekodusse. Enda arust suutsin palju kiiremini sõita, nende tuules aga pidin vaid poole jõuga lükkama. Nii kaotan ju asjatult aega, mõtlesin, ja võtsin nende kõrvale. Kuid seal avastasin, et hoolimata suuremast pingutusest ei õnnestu mul sugugi nendest ette sõita. Järelikult ei pea ikkagi paika väited, et jalgratturite grupisõidu taktika ei too suusatamises mingit efekti. Pärast ütles Mõttus, et rabelen rajal ilmaaegu mõttetult palju. Ilmselt on tal õigus, aga mulle ei istu teiste rütmis ja tempos sõitmine kohe kuidagi.

Enne teise ringi esimest TPd sain kätte Aivar Käeseli (nr 46), kuid pisut hiljem lendasin ühes süütus kurvis põmmdi! külili. Õlg ja ribid said täiesti tuntava obaduse. See oli mul esimene kukkumine tänavusel Estoloppetil. Eelmine aasta kukkusin kaks korda, kusjuures Haanja maratonil sõitsin ühel kurvilisel laskumisel nii suure kiirusega hange, et pärast olid isegi kõrvad lund täis.

Kahjuks puudus Tallinna maratonil ülevaade, mitmendal kohal parajasti sõidad. Üks mees pakkus, et olen umbes 80., tunnistades siiski, et see pakkumine on võetud taevast. Teine mees hüüdis, et Art Soonets on minust kümme minutit maas. Seda ei tahtnud ma hästi uskuda. Seda oleks liiga palju. Äkki kavatseb ta mind uinutada: väites, et Soonets on kaugel maas, küllap lasen seepeale tempo alla ja pearivaal jõuab nii kergemini järele, käis kahtlustav mõte läbi pea.

Teisel ringil oli näha, kuidas mäed hakkavad mehi küpsetama. Juba pikal avatõusul jäi üks minu ees sõitnu sama hästi kui seisma - hakkas astuma. Hoidsin oma joont: rahulikult, kergel sammul üles, mitte tormata. Anti Arak tõmbas igatahes vähemalt 20-meetrise vahe sisse. Aga mu taktika, nagu öeldud, oli töötada tugevalt paaristõukelõikudel. Ja ehkki minek ei olnud enam nii kerge ja lennukas nagu avaringil - Tallinna maratoni rajal, kus tuleb sõita kaks 24 km ringi, on hea võrrelda, kuidas jaksad teisel ringil võrreldes esimesega tööd teha -, polnud ärakukkumist ka tunda. Kuigi, tuleb möönda, et neil pikkadel tõusudel, mis eelnevad vanale finišipaigale, läks siiski üksjagu raskeks: selg ja jalad jäid kangeks. Kuid ega ees- ja järelsõitjad ka oluliselt kiiremini liikunud.

Vanas finišipaigas jäi Anti Arak kauemaks jooma ja pääsesin tal eest. Tarmo Mõttus oli omakorda minust paarkümmend meetrit ees. (Ega ma siis teadnud, et see on Mõttus, Soonetsi hea sõber; minu jaoks oli ta lihtsalt nr 84.) Üritasin talle järele saada, aga kuidagi ei õnnestunud. Ka paaristõukelõikudel mitte. Umbes 3 km enne finišit sain esimese info oma koha kohta, kui üks mees raja ääres hüüdis: "Oled viiekümnes, kaks on taga!" 50. koht tegi heameelt, aga nood kaks taganttulijat tegid murelikuks. Selge see, et nad püüavad mind iga hinna eest kätte saada.

Enne sain ühel viimastest tõusudest kätte Argo Maasikmäe (nr 62). Siis jõudsid ka jälitajad, Mart Kajari (nr 105) ja Heikko Eist (nr 15), mulle kandadele. Aga mööda nad ei tormanud. Umbes kaks kilomeetrit surusin neil ees, et mitte positsiooni loovutada. Sest kartsin, et kui nad mööda lähevad, siis lähevad nii võimsalt, et jään kohe maha. Minu taga mõjusid nad aga taganttorkijaina, kannustajaina.

500 meetrit enne lõppu tegid nad otsustava lükke: lendsid mõlemad mööda. Võtsin neile sappa, ehkki tundsin, et finišiheitluses minust neile vastast pole. Nende minek oli silmanähtavalt võimsam, nad olid karmi otsustavust täis. 200 meetrit enne lõppu said nad minust otsustavalt lahti ning edestasid omavahel paremust klaarides mind lõpuks kuue sekundiga.

Sellest hoolimata oli mul meel hea: Art Soonets sai lõpuks alistatud. Igaks juhuks küsisin siiski finišis suusaõppejõud Kaarel Zilmerilt, kui kaugel Soonets võiks olla. Ta ütles, et Soonetsi minek oli raske, sest tema kehamassi arvestades pole Tallinna maratoni tõusud talle kontimööda. Seejärel küsisin Zilmerilt, et kas mul nüüd tekkis lootus Vancouverisse jõuda. Jah-sõna ta ei öelnud, aga ega too ei-sõna tal ka kergelt ja kiiruga üle huulte tulnud. Küsisin veel mitmeidki samalaadseid, et mitte öelda absurdsevõitu asju, mille kohta Zilmer ütles, et eks sellised jutud ole andeksantavad, sest pärast edukat maratoni on nii mitmedki mehed igasugust juttu suust välja ajanud - see olevat loomulik.

51. koht, mis küll täna hommikul oli protokollis parandatud 52. kohaks, oli otse öeldes üle ootuste hea. Eelmine aasta olin sealsamas 153., aeg 2:41.46,4, aga siis oli võistlusmaa 42 km. Nüüd kulus 48 km läbimiseks 2:41.07,6 - ehk teisisõnu: sõitsin sama ajaga 6 km rohkem. Kaotust võitnud Raul Ollele tuli pisut üle poole tunni - 31.46,8.

Jõudsin pärast Zilmeriga ja Mõttusega vestlemist minna telki ja jope selga ajada ning suusad uuesti alla panna, et sõita Soonetsile vastu. See jäi siiski ära: olin just naasnud suuskadel finišialasse, kui Soonets tuligi. Minu üllatuseks - ja see pole siin mõeldud ülbitsemisena - liiga kähku: kümmet minutit me vahe nüüd küll polnud. Kas tõesti on Soonets teinud taas kõva lõpu?

Pigem tegi ta kõva alguse - selles mõttes, et ta number oli üleni verepritsmeid täis. Ta oli kogu nädala sõitnud autoga töö asjus mööda Lätit ja Leedut, enda arvepidamise järgi 2000 km, ning olnud korralikult magamata, treenimisest rääkimata, mistõttu ta väitel oli vererõhk liiga üleval ning algul lõigi ninast vere jooksma. Tema andmeil oli ta kaotus esimese ringi lõpuks mulle siiski mitte kümme, vaid kuus minutit. Teisel ringil tuli kaotust üle minuti juurde: ta jäi minust maha 7.18. Aeg 2:48.25,0 andis talle Roman Kattai järel 77. koha, mis on tema kõigi aegade parim tulemus Estoloppetil.

Müts maha Soonetsi ees: kui ta oleks ka sama palju ja järjepidevalt ja teaduslikult treeninud nagu mina Kalmer Trammi juhendamisel, siis ma ei usu, et talle vastu saaksin. Teisalt aga on näha, et järjepidevast ja teaduslikust treenimisest asjatundja näpunäidete järgi tõuseb siiski kasu. Ei tahaks uskuda, et mu edasiminek mullusega võrreldes on seletatav üksnes hallide tuhandekrooniste Fischerite vahetamisega Fischer RCSide vastu, pehmete Exeli keppide vahetamisega jäikade One Way keppide vastu ning Alpina saabaste vahetamisega Madshusi kombisaabaste vastu. Või on?

Foto 1: Priit Pullerits eelmise nädala keskel Tuneesia pealinna Tunise lähistel taamal paistva Vahemere ääres. Foto autor: Tõnu Ojala, Tehnikamaailm
Foto 2: Priit Pullerits kolme araablase vahel Tunise lähistel turistilõksude ehk suveniirikauplustega tänaval. Foto autor: Tõnu Ojala, Tehnikamaailm
Foto 3. Priit Pullerits Art Soonetsi Toyota najal Tallinna maratoniks suuski valmis seadmas. Foto autor: Art Soonets, Scanpix
Foto 4. Art Soonets (paremal) õnnitleb Tallinna maratoni finišis Priit Pulleritsu. Foto autor: Kaarel Zilmer
Foto 5. Priit Pullerits pärast Tallinna maratoni kadunud jõuvarusid taastamas. Foto autor: Art Soonets, Scanpix